Hundipäikese aeg I. Metsiku jahi algus. Tamur Kusnets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Oli külm ja tuuline õhtu, kui Ballimar esmakordselt taas välisilma tajus. Ta toibus aeglaselt ning adus otsekui läbi udu, et teda taheti püsti tirida. Kimber mäletas, kuidas oli Thoeni peksust oimetuna tagaõuel pikali jäänud ning leidis sisimas, et oli tõepoolest tagumine aeg kuidagi varju alla komberdada. Aegamööda pöördus mõistus Ballimari pähe tagasi, ent koos sellega tuli ka valu. Suurekasvulise noormehe pea lõhkus, kõhnunud keha raputasid külmavärinad. Kellegi käed kiskusid teda kaenla alt ja kimber aitas tundmatule kaasa nii hästi-halvasti kui suutis. Ajades end õlgedele istuma, ägas Ballimar valust, kui haav rebenes seljal ja meeltest käis läbi halvav valuhoog. Silme eest oli must ning iiveldus sundis kimbrit suud avama, ehkki peale kõrvetiste ei tulnud maost midagi. Kus ta oli, Wotani pühade kaarnate nimel? Ballimar tõrjus mõtted endast eemale, pea valutas niigi ülearu…

      Kuid teda ei jäetud rahule; painajale järele andes sundis Beanstani poeg ennast pärast mitmeid ebaõnnestunud katseid algul põlvili ja siis püsti tõusma. Nõrkus võttis Kimbrungi tuikuma, iiveldus lõi kurku vastiku krambi, külmavärinad asendusid palavikuhigiga. Ballimar ümises jõuetult ja olekski otseti maha langenud, kui teda poleks aidanud tundmatu abiline. Kimber nõjatus kellegi ahtale õlale, mis ta raskusele vaevu vastu pidas. Need olid naisterahva kitsad õlad, mille ümbert Ballimar kinni hoidis; häbi andis Kimbrungile jõudu ning ta ajas end hambaid risti surudes sirgu. Oodanud ära suurema valu vaibumise, avas noormees silmad ja nägi, et oli träälisaras, Wotani kaarnate nimel, ta oleks seda pidanud taipama juba lehast, mis siin valitses…

      “Tule… Tule… Brisinga-kee nimel…” sosistas keegi ning taas võttis naine Ballimari raske, jõuetult rippuva käe ja talutas kimbrit ettevaatlikult väljapääsu poole, tehes kõik, et vältida noormehe kukkumist. “Siin sa sured…”

      Ballimar ei soovinud neid saksikeelseid sõnu mõista, ta pea käis ringi, külmavärinad raputasid ta ihu ja asendusid siis lämmatava palavikuga. Oleks tahtnud oksendada, ent see tõi esile vaid piinavad krambid. Kõrvus undas. Iga samm tekitas talle metsikut valu, mis liikus hoogudena üle ta nuheldud ihu. Haav peas tuikas, nagu oleks sinna hõõguva rauaga pistetud. Ballimar ei suutnud edasi komberdades mõelda millelegi peale järgmise sammu. Ta ei märganud hõõguvat kollet keset orjade elamut ega isegi trääli, kes kõhna räpase orjatüdrukuga haisvatel õlgedel ameles. Ta ei mäletanud sedagi, kuidas kitsas naisekäsi hobusenaha tema eest kõrvale lükkas ja ta ise pooleldi roomates ukseavast välja komistas.

      Kõle tuul tõi Ballimari taas meelemärkusele ja kimber leidis end kõvakskülmunud maapinnal põlvitades naisterahva ümbert kinni hoidmas, kuna naise, õigemini küll näitsiku käed teda õlavarrest püsti püüdsid tõsta. Wotani… käevõrude juures… kui külm oli!.. Oli ta’s tõesti nii kaua ainsagi oiuraasuta orjahurtsikus lebanud? Nõrgad sõrmed libisesid tulutult neiu õlalt alla, Kimbrungi jalad olid püdelad kui vettinud leib, ometigi suutis ta end kuidagi tüdruku najale kõverasse upitada. Kui palju päevi, Wotani nim…

      Mõtted Kimbrungide viimse võsu peas olid lühikesed ja tuhmid nagu joobnul; ainus, mis talle pähe mahtus, oli soov maha heita ja kõik unustada. Ta ei saanud aru ega tahtnudki mõista, kuhu ja mispärast ta sedasi komberdama pidi. Valu seljas ja peas oli muutunud tuimaks nagu ta isegi. Külm tuul kangestas liikmeid.

      Korraga lõi noormehele vastu soojapahvak ja ta kuulis kusagil kaugel selja taga ukse tuhmi kolksatust. Vaevaliselt silmalauge tõstes leidis Ballimar end väikesest hubasest kojast. Kõigest oli tunda naisterahva kätt – seintel ei rippunud relvi, magamislavatsil oli küll jämeda tegumoega tekk, ent palakad ja päitsis uhkeldav hanesulgedest padi olid valged nagu vastsadanud lumi. Kõik oli harjumatult puhas ja korras, puudus mehelik räpakus, rohmakus ning jämedakoelisus. Ballimar haaras uksepiidast, et mitte kukkuda. Ma olen mees, veeres tuimalt Kimbrungi peas, olen vürstlikust soost… Ning Beanstani poeg tegi tahtejõuetu liigutuse, et ebaväärikast kojast lahkuda. Kuid jällegi haarati tal käest ja see tühinegi puudutus ähvardas Ballimari niigi hädavaevu püsti püsivalt kehalt viimsegi tasakaalu röövida.

      Kiiresti puhus tundmatu näitsik söed leeasemel leegitsema ning asetas tulele tumeda vedelikuga savipoti. Verev valgus täitis koja kaugeimadki nurgad, ent Ballimar vaatas üksisilmi tütarlast, kes puid koldesse juurde pani; aasirite nimel, see oli tõepoolest seesama imeilus neiu, kes edeling Wulfgari sõjaretkelt saabudes emanda selja taga oli seisnud… Ja oma peavalust hoolimata mäletas kimber selgesti tüdruku põlglikku ilmet; mis oli küll ometi sundinud teda…? Ballimar tüdis mõtlemast ja sulges väsinult laud. Soojus hakkas ta muserdatud keha mõnusalt pehmitama, läbitümitatud ihu oli küll valus, ent ei viinud noormeest enam arukaotuse ääreni. Isegi tuikav valu peas hakkas kuhugi kaduma.

      Neiu tõstis aurava leemega poti tulelt ja asetas madalale järile, ruttas magamisaseme juurde ning tõmbas teki kõrvale. Taas tabas Ballimari võõristus ja ta üritas tõrkuda, kui tüdruku sõrmed tal randme ümbert haarasid ja voodi poole vedasid. Kuid näitsik oli terve ja tugev, Ballimar aga haige, vastsündinud varsastki nõrgem. Häbistavam olnuks ühele undrukukandjale jõukatsumises alla jääda, kui tema tahtmist teha, ja Ballimar alistus võitluseta. Ta lubas end tõrkumata voodile istuma panna, ehkki küll valust hambad kokku surus. Kibekähku heitis neiu oma hirvenahast keebi varna ja asus Ballimari ümbert tema räpaseid räbaldunud kehakatteid lahti harutama. Ballimar ümahtas keelavalt.

      “Tasa…” sõnas tüdruk. “Puhastan su haavu…”

      Ning kimbril tuli loobuda oma lõhkistest pükstestki, õnneks ei lasknud nõrkus tal seda häbeneda. Näitsik võttis savianuma tumeda, kangelt lehkava rohuaetisega ja sundis Ballimari sellest poolt ära jooma.

      “Andku Thiodreyrir sulle head und ja peletagu öös ratsavad nõiad,” sosistas tütarlaps ja toetas kimbrit, kuni see kõhuli asemele vajus. Voodi oli küll Ballimarile harjumatult pehme – eelistas ta ju tõeliste meeste kombel maas loomanahkadel magada –, kuid kange keedus uimastas teda, roiutas liikmed ning muutis laud raskeks. Ballimar jälgis, kuidas neiu veepaja tulele pani ja riideribasid käristas. Padi lõhnas hästi, tuul undas ühetooniliselt katuseungastes ning uni hakkas üha kindlamalt Ballimari üle võimust võtma. Kimber ei saanud arugi, millal ta silmad kinni vajusid, mõistus tuhmus ja kosutav pimedus pea kohal kokku lõi.

      KAHEKSA

      Lõke põles rahulikult ning puud selles hakkasid juba süteks lagunema, tuli andis ühtlast mõnusat soojust. Tule kõrval istus Ballimar ja puhastas vilunult kalu, mida oli lähedasest ojakäärust püüdnud. Oli hea, et ta taipas suurema osa kaladest juhuslikult mööduvale Osmondile loovutada, ehk tänu sellele polnudki viimane teda tööle sundinud, nähes nuheldud trääli tervenemas. Punakas valgus mängles kimbri mornidel näojoontel ning paljastel käsivartel. Öössekalduv õhtu oli külm, kuid Kimbrung ei hoolinud sellest suuremat. Tema pea oli juba nuudihoobist paranenud ja ehkki see aeg-ajalt tublisti valutas, tundis noormees end juba üsna hästi. Selg oli veel sidemetes, kuid haavad paranesid jõudsalt, iga päev langes armistunud vigastustelt kuivanud verekorpa kui helbeid ja jõud pöördus raashaaval kimbri sitkesse kehasse tagasi. Ta oli vedelenud Freydise – nõnda oli selle kena tõmmu tüdruku nimi – kojas mitu päeva, enne kui sealt lahkus. Uhkus oli lõpuks võitnud nõrkuse, kimber ei tahtnud kellelegi tänu võlgu jääda, iseäranis veel poolvabale plikatirtsule… Ta oli Kimbrungide vürstisoo viimane esindaja, suguvõsa väärikust ei tohtinud minetada.

      Ballimar ümahtas ja mattis kalad tuha sisse, mille peale ta kuhjas ergavaid süsi. Kimbrung istus üksi kolde ääres, träälisara teised elanikud hoidsid eemale, hurtsiku seinte äärde; kõigil oli selgesti meeles, kuidas see põhjamaalane oli tapnud ühe nende seast. Ballimar ei otsinud teiste orjade seltsi, iial ei nähtud teda mõne trääliga vestlemas ning ehkki ta magas nendega ühe katuse all ja sõi sama toitu, ei lähendanud see kimbrit teistele küünevõrdki. Lõhe, mis eristas Kimbrungi lihtsatest tööorjadest, oli ületamatu, sama lai kui lõhe, mis haigutas ilvese ja rottide СКАЧАТЬ