Hundipäikese aeg I. Metsiku jahi algus. Tamur Kusnets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ orjale vett pähe ja osutas Ballimarile, ergutades teda võitlust jätkama.

      Ballimar sülitas põlglikult trääli poole. Mida need neetud haukid ühelt orjalt ootasid? Kas tõesti lootsid nad, et üks põlgusväärne trääl suudab olla sõjamehele võrdväärne vastane?! Nad olid rumalamad, kui ta oli arvanud. Mida võis orjaverd tööline vürstisoost sõdalasele teha?

      Ori ajas end sirgu ning valulik ilme kadus ta näolt, asendudes arulageda vihaga, ometi ei söandanud trääl noort kimbrit enam otse rünnata. Ta astus lähemale, hoides käed hoolikalt näo ja keha kaitseks ees. Kimbrung ei liigutanud end, kuid ori teadis juba küllalt hästi, kui kiire ning ohtlik see uustulnuk võis olla. Ähvardusi urisedes tiirutas trääl ümber noormehe, peibutades teda ettevaatamatut liigutust tegema. Aga Ballimar ei lasknud end nii lihtsal moel lõksu meelitada, ta jälgis valvsalt trääli iga sammu, ent ei teinud ise midagi. Vihane ori tegi ümber kimbri ringe nagu peni ümber metskuldi, kuid ei julgenud midagi erilist ette võtta, kuni komistas teibale, millega pudrukatel oli kohale tassitud. Kärme liigutusega haaras trääl selle algelise, kuid tõhusa sõjariista pihku ja virutas kogu oma karukere raskuse ning jõuga. Nobeda kummardusega vältis Kimbrung hoopi, mis isegi sõnnil oleks kolba purustanud, ja hüppas kõrvale. Viivuks oli trääli kogu parem külg kaitseta ning Ballimar andis orjale hooletu jalahoobi. Trääl möirgas raevunult ja virutas uuesti, seekord vastast peaaegu tabades. Ballimar haaras välkkiirelt vastase randmest ja murdis seda kõigest jõust ülespoole; kõhred ning kõõlused ragisesid liigeses, valukarjega pillas ori kaika ja vajus tahtmatult põlvili. Tugev jalahoop rinnakuluu alla sundis trääli oiates katla kõrvale kõverasse tõmbuma, teine löök näkku purustas nina ning kolmas, mis tabas otse oimukohta, muutis tõmmunäolise vaikseks.

      Ballimar vaatas ringi; kõik – nii träälid kui ka haukid – silmitsesid teda hämmastunult ning ei suutnud mõista, mil moel sai see peaaegu poisiohtu noormees üksnes mõne hoobiga jagu turskest träälist, kes oli kogu saratäit orje hirmuvalitsuse all hoidnud. Kellegi sitke käsi haaras kimbril juustest ja kiskus ta pea kuklasse.

      “Kui ta sureb…” alustas hauk, ent kukkus; küünarnukiga antud hoop tabas teda otse kõhtu.

      “Thunori vasara nimel!” röögatas üks sõjamees ja rebis tupest pika noa. Vihaselt käratsedes vajusid haukid kimbri poole, kindla kavatsusega orjanäru raskelt nuhelda.

      “Asgardi nimel!” kõlas üle tagahoovi vihane käratus. “Mis siin teoksil on, tabagu teid Loke needus?!”

      Haukide kurjalt pomisev ring Ballimari ümber lagunes ja kimber nägi edeling Wulfgari ennast, kel oli nuut käes ja Thoen tema kannul.

      “Kelle trääli te siin hukata ihkate, mis? Hwala, mida see kõik tähendab?!”

      Jässakas saksi sõdalane Hwala vaikis mornilt.

      “Kes on siin edeling?” raevutses Wulfgar. ”Kas tahate kaaskonnast kaduda?”

      Haukid mõmisesid haavunult. Ühe orjanäru pärast ajada sõdalane kaaskonnast minema, seda polnud enne veel kuuldud, kuid ründurid teadsid hästi, et süüta polnud nemadki. Sellised naljad, millega nad end alles äsja olid lõbustanud, ei meeldinud edelingile ja saksid teadsid seda. Pealegi oli edeling siiski edeling ning tema tahe oli ülem.

      “Träälid läksid kiskuma,” püüdis keegi haukidest selgitada, osutades orjale, kellele teised träälid raputamise ning veekastmisega hinge sisse püüdsid puhuda. Kuid tõmmu, karvase näoga mees lebas kägaras katla kõrval ega andnud elumärki. Wulfgar saatis kõnelejale vihase pilgu.

      “Pea suu, Bo, ma tean, mis siin toimus. Osmond! Kus on Osmond? Oidne scippare, sinu edeling vajab sind!”

      Edelingi nõumees ja majapidamise ülevaataja ilmus kiirel sammul nurga tagant välja; scippare võis viibida samaaegselt mitmes kohas – nii hoolikalt valvas ta edelingi asjade järele. Veider oli see, et Osmond polnud veel tagahoovil toimunust teadlik. Mehe näolt peegeldus ärevus.

      “Minu edeling?”

      “Kas nii valvadki sa edelingi omanduse järele, Wodeni täku nimel?” osutas Wulfgar liikumatult vedelevale kehale. “Träälid notivad üksteist ja minu ründurid vahivad seda, silmad jõllis, pealt. Aasirite nimel, nad isegi ajavad orje otsekui täkke omavahel kokku! Kas su silmad on pilve taga?”

      Scippare nägu karmistus.

      “Minu edelingi viha on aus, kuid olgu ta mureta, tema silmad ei näe enam midagi sellist.”

      Kortsus kulmul kuulas Wulfgar Osmondi, kuid ei öelnud talle enam midagi, selle asemel vaatas ta Ballimari, kes seisis teistest eraldi. Kimber sihtis oma pilguga kaugusi; ta ootas karistust ja vihkas seda, sest tema meelest oli see ebaõiglane. Ta polnud tahtnud võidelda, Wotani pühade kaarnate nimel! Noormehe raskepäraste joontega nägu süngestus ja kivistus veelgi, sarnanedes tumedast puust nikerdatud nõiamaskiga. Viha vajus külma raevuna tema meeltesse ning kimbri tihedad kulmud liikusid ninajuurele kokku.

      Uudishimu ja viha kütkes olev edeling Wulfgar astus Ballimari ette ja pööras nuudivarre abil kimbri pead nii, et see vaatas talle otsa. Metsiku põhjamaalase silmis sähvatas raev ning tema sõrmed tõmbusid rusikasse. Kohe aga oli ta ranne Thoeni raudses haardes ja kimber adus, et selle hiidkasvu hauki vastu oli ta võimetu. Vägev sõjamees muigas põlglikult. Ballimari lai rind tõusis ja vajus raskete hingetõmmete taktis. Wulfgari kael oli käeulatuses, kuid ta ei saanud midagi teha! Haukide edeling aimas, mis toimus selle põhjalast toodud poisitati hinges, ja ta habemes suunurka ilmus halvustav irve. Tappa ta? Ei, aasirite nimel, tema surm polnud jumalate soov, liiatigi võis selle tugeva poisi eest vahetuskaubana saada hea härja. Kuid karistuseta ta jääda ei tohtinud! Wulfgar noogutas Thoenile ja viipas peaga noore trääli poole.

      Järsu tõmbega rebis Ballimar end lahti ja hüppas paar sammu eemale, tõstes võitlusvalmilt käed. Haukid uratasid vihaselt ja relvad tõusid. Edeling peatas sõdalased keelava käeliigutusega ja ründurid lasksid sõjariistadel vajuda. Nad taipasid nüüd, mis edelingil plaanis oli, ja käratsesid heakskiitvalt. Oli hea päev – sai näha kaklust ning lahutada ühe orja karistamist pealt vaadates meelt…

      Ballimar valmistus surmaks, nähtavasti olid aasirid meelt muutnud. Kimbrungide sugu pidi Midgardist kaduma. Noormees ei kavatsenud lasta end vastupanuta nuhelda. Teinuks ta seda, oleks isa Walhallas poja endast ära tõuganud…

      Thoen muigas põlglikult, kui nägi teda vastupanuks valmistumas; hauk oli kimbrist oma paar tolli pikem ja tublisti raskem. Ka teised saksid naersid, kuid mitte nii enesekindlalt – kimber oli neist kõigist pikem ja vaid üksikutel olid sellised lihased. Thoen liigutas prooviks õlgu ja viskas halvakspanevalt üle õla nii raske mõõga kui ka laia noa – ta ei vajanud trääli karistamiseks sõjariista. Ballimar taganes aeglaselt, heites üle õla kiireid pilke, veendumaks, et keegi teda alatult selja tagant ei ründaks.

      “Võta nuut, vahva Thoen,” lausus Wulfgar rahulikult ja heitis sõjamehele oma uhke, hõbenupuga piitsa. “Orja taltsutatakse piitsaga.”

      Hauk püüdis löögiriista lennult kinni ning vilistas sellega läbi külma õhu. Ballimari silmad tõmbusid lämmatavast raevust pilukile. Hoop tuli kiiresti kui salvav madu, piug vilises õelalt ja noormehel õnnestus napilt kõrvale põigata. Kimber ei kõhelnud hetkegi; vaikides viskus ta hiiglase suunas, lüües viimase oma keharaskusega kõikuma. Nuut kukkus kõvakskülmunud maapinnale, Thoen vankus. Kimbrung pani nugise väledusega talle jala taha ning end valusalt ära lüües prantsatasid mõlemad maha. Vasemalt tuli raske hoop vastu Ballimari roideid, Beanstani poeg ahmis õhku, kuid klammerdus puugina saksilase kõrri, mis oli jäme nagu tarval. Mõlemad rübelesid maas; Thoen urises raevukalt.

      Haukid vilistasid ja naersid СКАЧАТЬ