Hundipäikese aeg I. Metsiku jahi algus. Tamur Kusnets

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastu pead nii, et sel silme ees mustaks läks. Viivu pärast heitis hauk ta osava võttega maha, kargas püsti ning andis jalaga kimbrile halvava löögi selga, kes sellest hoolimata järgmist hoopi üritas tõrjuda. Mõistagi ei õnnestunud see Ballimaril ja uus valuhoog sundis Kimbrungi kõverasse tõmbuma. Ila voolas noormehe valukrambis avanenud suust ja ta kurgust kostus jõuetu kähin, Ballimar ei suutnud isegi kätt liigutada. Ja alles nüüd tuli tõeliselt julm, mõrvarlik hoop, mis ähmastas Ballimari mõistuse ja nüristas meeled; ta keerdus tahtejõuetult kummuli, nägu vastu külma maad. Iialgi polnud tal nii halb olnud, kunagi polnud noor Kimbrung sellist häbi ja alandust tunda saanud. Tapluses alla jäämine polnud häbi – alati oli keegi kellestki tugevam –, kuid peni kombel peksa saamine oli teine asi!

      Külmunud mulla tükid kleepusid tema ilast märgunud põsele, sattudes kipitavana silmi, kust nirises alanduspisaraid. Tahtejõuetult püüdis ta keelega poriks sulavat mulda suust välja lükata, kui esimene kõrvetav nuudihoop tal üle turja käis. Metsik, väljakannatamatu valu tungis kõikidesse tema meeltesse, pannes ta tõmblema kui lömastatud peaga mao. Kohe järgnes esimesele löögile teine, viletsad närud metsiku põhjalase seljas rebenesid koos nahaga; uus hoop – ja kaltsud punetasid verest. Ballimar viskles kui elusalt nülitu, ent hoobid aina langesid ta laiale seljale, lõhkudes nahka ja purustades liha, lõpuks tabas piu hõbedast valatud ots teda pähe ja noormees kaotas teadvuse.

      Raevust pöörane Thoen lahmis piitsaga, virutas taas jalaga, lohistas kimbrit juukseidpidi, peksis peaga vastu maad; viimaks tüdis ta nuudiga peksmisest ning tagus Ballimari selle varrega. Räbalateks nüpeldatud riided punetasid verest, maapind kimbri ümber oli ruugeid plekke täis. Noormehest oli järele jäänud veider tõmblev tomp, kust kostis katkendlikku kähisevat hingamist. Ballimar isegi ei võpatanud enam hoopide peale, tõmblused vaibusid. Ta üksnes korises jõuetult.

      Thoen virutas liikumatult maas vedelevale kehale veel korra jalaga ning ajas end sirgu. Hiiglase meelekohal tuksles sinakas sooneke ja laup pärlendas higist, põsel punetas verepiisk. Tema hingeaur tõusis kuumade pööristena õhku. Haukid põrnitsesid vaikides oma vägevaimat sõdalast ja liikumatult lebavat trääli. Haruharva oli mõni ori sellise karistuse üle elanud ning ründurid alustasid vaidlusi – jääb see trääl ellu või mitte. Osmondi märguande peale tõid kaks orja puuämbritega vett ja valasid kimbrile peale. Roosakad veenired pahisesid mööda külmunud maapinda laiali, Ballimar ümises nõrgalt.

      “Kärvab vist,” ennustas keegi wulfingidest. Thoen uratas.

      “Tooge veel vett!” käskis edeling Wulfgar.

      Uued pangetäied vett pahisesid Ballimarile kaela, noormees oigas tuhmilt, võpatas paar korda ja kõverdas värinal sõrmi.

      “Ei ta kärva,” urises Thoen süngelt. “Kui ta selle peksu kätte kõngeks, oleks see molkus juba vagane, tursside nimel!” Mees pühkis näolt hüübiva verepiisa.

      Wulfgar vaatas teadvusetut Kimbrungi kaalutleva pilguga. Thoen ootas üksnes edelingi märguannet, kuid Wulfing andis kõigile ootamatult käsu nuheldu üles tõsta ja varju alla kanda.

      “Kiiremini!” sundis Hwala piitsahoopidega trääle, kes oigavat Ballimari träälisara poole lohistasid. “Rutem, te laisad tõprad!”

      Toimunu vastu huvi kaotanuna kõndis Wulfgar minema,Thoen ja vabad haukid tema järel. Orjad läksid igaüks oma töö juurde tagasi, kartes vihastada isandat ning tõmmata enesele sama ränka karistust. Kusagilt lonkis esile hatune peni, jäi vereseguse poriloigu kohal seisma ning hakkas aeglaselt roosakat vett lakkuma.

      KUUS

      Kuu kallas hõbedast valgust edeling Wulfgari talu õuele ja pikad siredad varjud joonistusid selgelt maapinnale. Läheduses ulgus kaeblikult paar peni, kuni saksikeelne käratus nad vaikima sundis. Taas uppus kõik ühtlasse vaikusse, isegi unise vardja samme polnud suletud väravate ees kuulda.

      Pimedast nurgatagusest ilmus hele sihvakas kogu, seisatas viivuks ning lipsas nobedalt järgmise nurga taha. Üks koer haugatas laisalt, ent rahunes kohe tuttava lõhna ning hääle peale. Naisekogu ruttas külmast kössi tõmbudes edasi, hoidudes seinte varju ning vältides üleliigseid helisid.

      Träälisara kerkis tütarlapse ette musta ja kogukana, seestpoolt kostus tuhme summutatud hääli. Neiu lükkas ukse aset täitva haisva hobusenaha kõrvale ja talle lõi vastu lämmatav higi- ning mädahaisuline leitse, magajate norin ja pomisemine. Kaugeimast nurgast kostus hääli, mis tüdruku rahutuks tegid. Seal lebas räpastel õlgedel kõhuli Ballimar, kes viskles jõuetult ja sonis oma võõras metsikus keeles. Palavikuhigi nõrgus mööda ta nägu, valuoiged segunesid segase sonimise ja vihaste karjetega, vahetevahel urises noormees raevukalt. Kimber väänles viletsal asemel, üritades end püsti ajada, kuid langes verehigise ja oimetuna õlgedele tagasi. Keegi träälidest ümahtas üllatunult, nähes noort tütarlast, kuid viimase vihane sisin sundis teda taas silmi sulgema. Ballimar soigus jälle ja libistas keelega üle kuivanud huulte.

      Kimbrungi peas segunesid koletislikud viirastused läbielatud õudustega, pärani suudega karjuvad näod vilksatasid ta vaimusilma eest läbi, halja terase välgatused, verepulm ning ahistav aimdus, et vaenajad olid ta käed kinni sidunud… Ballimar karjus metsikult ja rabeles, ent sellest polnud abi, isa Beanstani pea keerles vere pritsides läbi õhu ja veeres kivisest trepist alla, lõhkiraiutud Kimbrungid langesid üksteise järel. Mõdukojast tõusid hiiglaslikud leegid, must rasvane suits mattis kimbril hinge ja põletav kuumus lämmatas teda. Kas olid röövlid jätnud ta seotult tuleroaks? Ole sa neetud, Thoen! Ole neetud, Wulfgar! Neetud! Neetud! Neetud! Thoen! Thoen! Neim! Õnnestav jahedus valgus tal üle kukla ja põse suuni, Ballimar jõi kaua. Ta jõi ning aeg-ajalt valati talle külma vett ka pähe. Milline nauding see oli! Aasirid tasugu heldelt sellele, kes raatsis talle vett tuua! Päästev pimedus mattis Ballimari enese alla ja mõneks ajaks sai noormees metsikutest nägemustest rahu.

      Jahe vesi vulises üle Ballimari verise selja, ta oigas. Tema silmad olid suletud ning parimagi tahtmise juures poleks kimber neid avada suutnud; mõlema sarna asemel olid üles tursunud suured muhud, paistes silmakoopad mustendasid verevalumitest. Ballimar oigas kähinal.

      Noor neiu võttis puhta pleegitatud riidest lapi ja kastis selle külma kaevuveega täidetud savikannu; laete paksud tumedad juuksed olid nahkpaelaga kuklasse kokku veetud ja langesid jämeda palmikuna abaluude vahele. Tõmmanud hame põlvini üles ning kükitanud aseme kõrvale, asetas tüdruk lapi ettevaatlikult noormehe seljale; Ballimar võpatas ja karjatas valust, ta üritas jõuetu liigutusega näitsikut lüüa, kuid kimber oli sedavõrd nõrk, et neiu ta käe vaevata tagasi surus. Beanstani poeg oigas korinal ja katsus ebaledes pead tõsta, aga langes ohates asemele tagasi. Kimbrungi laup oli palavikust kuum ja ta hingas kiiresti, lühikeste hingetõmmetega. Laete lükkas Ballimari verest korpas juuksesalgu näo eest kõrvale, paljastades ka peahaava, mille oli löönud hõbedane piitsavarre nupp. Kaunis tütarlaps puhastas püüdlikult nuheldu haavu, püüdes ohvri oietest ja sajatustest mitte välja teha. Puhtast lapist oli ammugi saanud verine kalts, kuid näitsik oli visa ja haavad said pestud. Ise tervendavaid loitse sosistades sidus tüdruk Ballimari haavu; noormehe suure ja raske kere kergitamine nõudis neiult suurt pingutust, kuid ta tuli sellega siiski toime. Vaatamata oma nõtkele naiselikule kehale, oli laete piisavalt tugev, et mässida kimbri vägev rindkere kaasavõetud kangatükist käristatud sidemetesse.

      Tüdruk vaatas nukralt ja mõtlikult lamajat. Oli sel elulootust, kas maksis tema pärast heita vaekausile oma kaitstud koht emanda ümmardajana ja riskida mõne räpase trääli naiseks sattumisega mõnes neist närustest osmikutest? Kuid tüdruk oli visa ja ei taganenud kord vastu võetud otsusest, ehkki ei taibanud täpselt selle põhjustki. Miks oli ta seda teinud, Brisinga-kee nimel?! Neiu hingas külmetavatele sõrmedele. Katnud lamava Ballimari viletsa tekiga, ohkas näitsik sügavalt. Magavad träälid norskasid; mõni oli end maas kerra tõmmanud, teine magas omatehtud СКАЧАТЬ