Kummituslaps. Pax: 3. raamat. Åsa Larsson
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kummituslaps. Pax: 3. raamat - Åsa Larsson страница 6
Название: Kummituslaps. Pax: 3. raamat
Автор: Åsa Larsson
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Детские приключения
isbn: 9789985334324
isbn:
„Henry! Võta see müts kohe peast ära ja pane silm pähe,” ütleb Estrid.
Tere-Henry pistab mütsi taskusse. Teisest taskust õngitseb ta oma klaassilma ja paneb selle paika.
„On alles jalgratas, ah?” ütleb ta ja viipab uhkelt käega nagu tsirkusedirektor. „Kas pole kaunitar?”
Alrik ja Viggo pole kunagi varem säärast jalgratast näinud. Lenksu ja esiratta vahel on kast, mis teeb ratta väga pikaks.
„Ma valmistasin selle ise,” jätkab Tere-Henry. „Ja taha keevitasin tugipulgad. Nii on see ju nagu trikijalgratas. Ja nüüd on see sinu oma, Alrik.”
„Oi, aitäh!” vastab Alrik.
Tere-Henry pöördub Damiri poole.
„Ja kes see meil siin siis on?”
„See on Damir,” ütleb Estrid. „Ta on siin … Gripsholmi lossi portreekogu inventeerimas. Tema on meie vend Henry.”
Kahvatu kiilaspäine Damir seisab välistrepil, gleipniri köis kaela ümber. Ta noogutab Tere-Henryle tervituseks. Tere-Henry uurib Damirit oma terve silmaga, klaassilm kõõritab hoopis teise kanti.
„Jajah, su värvikireva salli järgi saab ju igaüks aru, et sa tegeled mingit sorti kunstiga,” ütleb ta.
„Meil on Damiri lahkumise puhul kavas väike koogisöömine,” ütleb Estrid. „Nii et me peame …”
„Kui tore!” lausub Tere-Henry. „Väike kohvitilk on täpselt see, mida Henryl vaja on.”
Alrik ja Viggo jooksevad teiste ees majja. Sees on kõik niisama korras nagu tavaliselt. Alrik mõtleb, et Estrid ja Magnar on siin vist terve öö koristanud. Köögist kuulevad nad nõrka mütsumist.
Poisid viskavad jalanõud jalast ja astuvad sisse. Keset kööki nad tarduvad.
„Oh,” pahvatab Alrik. „OOOHH!”
58. PEATÜKK
Me ei usalda mitte kedagi!
ALRIK VAJUB KÖÖGIPÕRANDALE. Ta ei suuda oma silmi uskuda.
Laua all teki peal lamab kodutu koer. Tema üks tagajalg on sidemes, pea ümber plastmasstorbik. Saba põntsutab vastu radiaatorit, kui koer Alrikule otsa vaatab.
Magnar kükitab Alriku selja taha ja sosistab talle kõrva:
„Ma ravisin teda eile õhtul samamoodi nagu sind. Damir aitas mind. Jalg saab täiesti terveks, aga üks kõrv on kahjuks ära rebitud.”
„Sellest pole midagi,” ütleb Alrik. „Ta on selletagi väga ilus. Väga ilus!”
Ta liigub lähemale ja patsutab kodutu koera äsja pestud karvakasukat.
„Ohoh, kas te olete koera võtnud?” küsib Tere-Henry.
„Jah, me leidsime ta ükspäev vigastatu ja mahajäetuna tee äärest,” ütleb Estrid valjusti.
„Mis ta nimi on?” küsib Viggo.
„Noh,” vastab Magnar, „eks meil tuleb midagi välja mõelda. Mis te Frejast arvate?”
„Freja,” sosistab Alrik.
Freja tõuseb püsti ja lonkab veekausi juurde jooma. Siis heidab ta uuesti oma teki peale. Alrik ei saa temalt pilku lahti. Tal on südames eriliselt soe tunne.
Estridi ja Magnari kass istub aknalaual ja vahib neid kurjalt. Kohe, kui Freja liigutab, ajab kass end turri ja muutub niimoodi poole suuremaks.
Magnar toob lauale kohvi, mahla ja õunapontšikud. Alrik ei söö midagi. Ta on tervenisti hõivatud Freja hellitamisega. Tere-Henry lõbustab teisi oma võluritrikkidega. Ta võlub mündi kõigepealt ära ja siis jälle tagasi. Otse nende silme all. Keegi ei taipa, kuidas see võimalik on.
„Saad aru, sa pead seda mulle õpetama!” hüüab Viggo erutunult. „Sa oled mulle selle võlgu!”
Ta suudab Tere-Henry endaga koos elutuppa tirida. Tere-Henry näitab, kuidas ta seda teeb. Trikk seisneb selles, et münt tuleb lükata pöidla ja nimetissõrme vahele ning libistada siis alla varrukasse, ilma et publik seda märkaks. Viggo proovib, aga münt kukub iga kord põrandale.
„Oooh,” oigab Viggo.
Ta proovib üha uuesti ja uuesti, kuni Estrid tuppa astub.
„Te peate tänaseks lõpetama, Henry,” ütleb ta. „Poisid lähevad koju, Damir sõidab ära, ja meil on Magnariga veel üsna palju teha.”
„Hästi, hästi, ma saan vihjest aru. Hakkan aga kodu poole liikuma,” ütleb Tere-Henry. „Nägemist, sõber. Harjuta hoolega.”
Nad löövad Viggoga taas patsi. Siis läheb ta minema.
Teised saadavad Damiri välja. Uus Damir paistab mootorratta kõrval väga väike.
„Hüvasti, kaarnapojad,” ütleb ta Alrikule ja Viggole. „Olge valvsad. Linnas on must nõid. Ma olen selles kindel.”
„Me ei usalda mitte kedagi!” ütleb Viggo väga tõsiselt.
„Oh, mu noor sõber,” vastab Damir. „Te peate inimesi usaldama. Must nõid seda tahabki, et inimesed üksteist ei usaldaks. Et nad üksteist kahtlustaksid ja tülli läheksid. Igapäevane sõbralikkus on kõige parem valvur.”
„Ehh … mida?” küsib Viggo.
„Kõige parem kaitse raamatukogule on rahu Mariefredis,” ütleb Damir. „Pax Mariae. Kui inimesed kartma hakkavad ja vaenulikuks muutuvad, kui pimedus inimeste südames kanda kinnitab, nõrgendab see maagilist kaitset. Praegu see juba nõrgenebki. Te näete ju, et raamatukogu laest on hakanud krohvi pudenema.”
„Kas selle pärast pääseski loitsusau raamatukogust välja?” küsib Alrik. „Selle pärast, et maagiline kaitse on nõrgenenud?”
„Jah,” vastab Damir. „Mõned keelatud riiuli raamatud igatsevad oma süngete isandate järele. Must nõid andis oma väe edimmule, mis pääses lahti. Ja edimmu andis loitsusaua mustale nõiale. Ja sina, Estrid …”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».