Название: Kummituslaps. Pax: 3. raamat
Автор: Åsa Larsson
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Детские приключения
isbn: 9789985334324
isbn:
Simon astub sammu Alriku poole ja katsub tema juukseid.
„Tüdruku juuksed. Kee kaelas. Ja nüüd pillib nagu plika. Sa oledki plika!”
Jonte ja ülejäänud poisid hakkavad naerma.
„Justkui selles midagi halba oleks,” pahvatab Tove.
Ent Simon ei kuula teda.
„Uuuu,” teeskleb Simon nutmist. „Kas sa igatsed oma Stockholmis elava joodikust ema järele?”
Sel hetkel tunneb Alrik, justkui vajutaks keegi häirenupule. Ta paneb oma piimaklaasi lauale, võtab pöidla ja nimetissõrmega välkkiirelt Simoni küünarnuki kohalt kinni ja näpistab.
Kui oled kogu oma elu väiksema vennaga maadelnud, siis tead juba, kuidas on kõige kergem haiget teha. Alrik teab, et kui küünarnukist altpoolt näpistada, siis seda peaaegu ei tunnegi. Aga küünarnukist ülevalpool on teine tera! Tema ja Viggo nimetavad seda armupalumisnäpistuseks, sest ohver palub lõpuks alati armu. Simon ahmib valust õhku. Tema toidukandik kukub põrandale. Supp, pannkoogid, moos ja piim pritsivad laiali. Silmapilgu seisavad kõik paigale tardunult, siis algab huilgamine. Simon karjub ja nutab.
„Kes nüüd ulub?” sisistab Alrik.
Kõik söögisaalis olijad vahivad nende poole. Alrik pigistab endiselt Simoni käsivart, kuni mõned õpetajad kohale kiirustavad. Siis laseb ta lahti, tõukab Simoni kõrvale ja jookseb sööklast välja.
„Ta on segane!” üürgab Simon. „Ma läksin temast lihtsalt mööda! Ta tuli mulle kallale!”
Kõik karjuvad läbisegi. Tove ja Sara püüavad õpetajatele seletada, mis tegelikult juhtus, aga Simoni sõprade hääl käib neist üle.
Kui kõikide pilgud on Simonile pööratud, märkab Jonte Alriku taldrikul söömata jäänud pannkooke. Jontele maitsevad pannkoogid. Ta võiks neid lõpmatult süüa.
Kiiresti haarab ta Alriku taldrikult pannkoogitüki, murrab selle keskelt pooleks ja pistab suhu. Närib kiiresti ja neelab alla.
Simon rahuneb aegamööda, söögitädid tulevad lappide ja prügikühvlitega põrandat koristama.
Kõik hakkavad uuesti sööma. Saalis valitseb peagi tavaline nõudekõlin ja jutusumin.
Kuid Jonte seisab ikka veel Alriku tühja koha kõrval. Ta on näost lubivalge.
„Mis sul viga on?” nähvab Simon. „Tule istu laua äärde!”
„Mul … mul … on paha,” pomiseb Jonte kätt kõhule surudes.
Siis ilmub tema suu ümber valge mullitav vaht ja hetk hiljem kukub ta elutult põrandale.
55. PEATÜKK
Politsei on siin!
ALRIK LAMAB LOTTENLUNDI mängupargis kõhuli kiige peal. Kurat küll! See juhtus jälle. Tüli sööklas. Kui Simon joodikust ema nimetas, siis oleks tal peas midagi nagu plahvatanud. Ehkki ta ise on ema peale kohutavalt tige, ei tohi keegi teine tema kohta midagi halba öelda. Eriti veel mitte too Simon. Siis läheb ta põlema! See lihtsalt on nii.
Alrik lükkab kiigele hoogu ja laseb sõrmedel enda all maas liiva sisse mustrit joonistada. Mida Laylah ja Anders ütlevad? Mis siis, kui nad tüdinevad ega taha enam nende eest hoolitseda? Ta lihtsalt peab Mariefredi jääma. Laylah ja Anders on toredad. Estrid ja Magnar on samuti toredad, ehkki iga kord, kui nendega tegemist teha, võib põhimõtteliselt surma saada. Probleeme tekitavad ikka teised. Kõige rohkem kool ja Simon.
Kas ühte kohta võib samal ajal armastada ja vihata?
Alriku mõtted katkevad, sest ta märkab ühte tüdrukut.
Tüdruk istub natuke maad eemal kruusateel ja silitab väikest koera. Tüdruku juuksed on ühe külje pealt pikad ja mustad, teiselt poolt on aga pea siiliks aetud. Tal on seljas must nahkjakk ja jalas mustad retuusid.
Sealsamas seisavad kaks lapsevankritega ema ja ajavad juttu. Tundub, et see on nende koer. Aga tüdruk ei paista küll nendega koos olevat.
„Me kaalume tõsiselt siit ära kolimist,” kuuleb Alrik ühte ema ütlemas.
„Jah. Siin pole enam turvaline. Rünnakud varemete juures ja kõik muu. Me oleme hakanud öösiti aiaväravat lukus hoidma.”
Tüdruk on teda märganud. Alrik nägi, kuidas ta tema poole piilus, aga nüüd vaatab ta mujale. Kes ta on?
Emad jäävad järsku vait ja vahivad natuke aega Alrikut ja tüdrukut. Küllap nad imestavad, miks nad koolis ei ole. Arvavad kindlasti, et nad teevad poppi. Ja see on ju tõsi. Vähemalt Alriku puhul küll.
Järsku vaatab tüdruk uuesti tema poole. Tema pilk on rahulik ja kindel. Alrikul hakkab kõhus imelikult keerama, ta vaatab kähku mujale, et mitte idioodi moodi jõllitada.
Ja kui jutt juba idiootide peale läks. Siin ta nüüd lesib kõhuli kiige peal. Nagu mõni tattnina. Ta tõuseb istuma, selg tüdruku poole. Et tüdruk ei arvaks, et ta talle kuidagi korda läheb.
Ta kuuleb, kuidas emad mööda kruusateed eemalduvad. Kas tüdruk läks samuti minema? Või on ta veel siin? Alrik ei taha ringi pöörata.
Siis kuuleb ta enda kõrval naginat. See on tüdruk, kes on kõrvalkiigele istunud. Ta kiigub natuke edasitagasi, lastes mustadel saabastel mööda maad lohiseda. Tüdruk naeratab kergelt. Tal on huule kohal ja ninas rõngas. Alrik ei tunne ühtegi endavanust tüdrukut, kellel oleks keharõngad.
„Kas sa kaklesid?” küsib tüdruk.
Alrik ei julge vastata. Kui ta suu lahti teeb, siis tal hääl kindlasti murdub või juhtub midagi veel hullemat. Ta kehitab õlgu.
„Saan aru,” ütleb tüdruk. „Maailm on idioote täis.”
Ta peatab oma kiige. Kas ta hakkab nüüd minema?
„Kas sa elad siin?” küsib Alrik.
Hääl on täiesti normaalne. Check.
„Ei. Ma olen siin sugulastel külas,” ütleb tüdruk ja näitab käega eemale, sadamasilla poole. „Nad elavad seal all rannas. Minu nimi on Iris. Mis sinu nimi on?”
„Alrik. Alrik Delling.”
Ta oigab sisimas. Miks ta küll oma perekonnanime ütles? Justkui toimuks koolis kohaloleku kontroll. Tüdruk oma perekonnanime ju ei öelnud.
„Kui vana sa oled?” küsib too hoopis.
„Neliteist,” valetab Alrik kiiresti, muidu peab tüdruk teda veel titeks.
„Kas sa tead, et haavad paranevad kõige paremini õhu käes?” küsib tüdruk tema laubal olevat plaastrit uurides.
Alrik katsub käega. Plaastri ääred on lahti tulnud ja selle alt sügeleb natuke. Ta hakkab plaastrit ära sikutama.
„Oota! СКАЧАТЬ