Kummituslaps. Pax: 3. raamat. Åsa Larsson
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kummituslaps. Pax: 3. raamat - Åsa Larsson страница 2
Название: Kummituslaps. Pax: 3. raamat
Автор: Åsa Larsson
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Детские приключения
isbn: 9789985334324
isbn:
Karjed vaikivad üksteise järel.
Kui kassimütsiga paharet kuuleb, mis keldris tema sõpradega toimub, laseb ta kärmelt jalga. Ühe hüppega on ta esikus. Ta kihutab Magnarist ja Alrikust mööda ning põgeneb uksest välja.
„Mis toimub?” hüüab Magnar.
Kuid Viggo ei vasta. Nüüd on tal kiire. Ta võtab põrandalt kaneelipurgi. Tema ja Alrik tegid gleipniri köie Laylah’ tagant pihta pandud siidisallidest, nii et see on pigem väga pikk sall kui köis. Ta seob kaneelipurgi selle ühte otsa, nii et gleipniri köiest saab ling.
Viggo kuuleb keldrist veel ühe pahareti karjatust. Siis kostab heli, justkui rebitaks kellegi keha puruks. Seejärel jääb kõik hiirvaikseks.
See oli viimane paharet, jõuab Viggo mõelda, enne kui tema kõrvu kostab tume urin.
See on Damir. Hunt Damir, kes tahab edasi tappa.
Rahu, ainult rahu, püüab Viggo endale öelda. Sa saad hakkama! Ta keerutab gleipniri köit. Peopesa on üleni higine.
Järgmisel silmapilgul tormab Damir trepist üles.
See on täiesti uus Damir. Sellel olevusel on hundi pea. Ja saba. Sõrmeotstes paistavad nõelteravad küünised.
Kollaste silmade pilk on Estridile naelutatud. Lõuad on pärani ja valmis teda surnuks purema. Estrid tõstab oma teiba.
Ent sama hästi võiks ta püüda end hambaorgiga kaitsta.
Üks võimalus, mõtleb Viggo ja keerutab gleipniri köit pea kohal. Mul on ainult üks võimalus.
Siis laseb ta kaneelipurgiga köieotsa käest. Ling lendab ilusa kaarega ja mässib end hundi kaela ümber. Enne viimasele trepiastmele jõudmist vajub Damir põlvili.
Ta on taas kõhetu kiilaspäine mees.
Damir tõstab pilgu ja vaatab Viggole otsa. Siis puudutab ta käega kaela ümber rippuvat gleipniri köit.
„Aitäh,” pomiseb ta.
Seejärel ajab ta end värisevatele jalgadele püsti.
„Raamatukokku,” ütleb ta. „Nüüd kohe! Võib-olla jõuame veel Alriku päästa.”
53. PEATÜKK
Damir, kas sa tahtsid mind tappa?
ALRIK TEEB SILMAD lahti. Ta lamab raamatukogus kivilaual. Laest pudeneb tema näole krohvi nagu kruusa.
Viggo seisab venna kõrval ja hoiab tal kõvasti käest kinni.
„Oeh,” oigab Alrik ja ajab end istuli.
Samal hetkel, kui ta ennast liigutab, tunneb ta, justkui ta pea plahvataks.
Magnar ja Estrid on samuti raamatukogus. Nende ilme peegeldab ühtaegu kergendust ja muret.
Kahvatu kõhetu mees surub Alriku kõhule kleepuvaid pruune lehti ja pomiseb midagi keeles, mida Alrik ei mõista. Mehe kaela ümber ripub gleipniri köis.
„Tõsta käed üles,” ütleb kahvatu mees.
Koos Magnariga hakkab ta Alriku rinna ja kõhu ümber marlisidet mähkima.
Alrik puudutab käega oma valutavat pead. Peanahal juuksejuurte vahel on midagi kleepuvat. Ta vaatab oma sõrmi. Kleepuv ollus näeb välja nagu roheline tatt.
„See peab sul täna ööseks pähe jääma,” ütleb kahvatu mees. „Aga juba homme hommikul vara võid pea puhtaks pesta. Selleks ajaks on puremishaavad paranenud.”
„Kes sa oled?” küsib Alrik.
„Kas sa ei tunne mind ära?” küsib kahvatu mees ja naeratab talle kõveralt.
Alrik vaatab mehele silma.
„Damir?”
Viggo keelepaelad pääsevad valla. Ta räägib nii valjusti ja kiiresti, et Alriku peas hakkavad sellest välgud sähvima. Kummaline, et vend suutis nii kaua vait olla. Kindlasti rohkem kui terve minuti.
„Oligi nii, nagu ma ütlesin!” hüüab ta. „Damir muudab kuju. Umbes nagu libahunt. Ta võitles süngiga. Otto oli sünk! Migreeni-Maggani väike karvakera Otto!”
„Sa vastasid Magnari telefonis,” ütleb Alrik Damirile. „Ja siis katkestasid kõne.”
„Ei katkestanud,” vastab Damir. „Aku sai tühjaks. Pärast seda otsisin ma Magnari ja Estridi üles ja ütlesin, et nad peavad varemete juurde teile appi tulema. Mina jäin siia. Mul on ju oma sõda.”
„Lohe vastu,” ütleb Viggo.
„Jah. Ma tahtsin teie võitlusest eemale hoida. Aga kõndisin siin muudkui edasi-tagasi. Muretsesin teie pärast. Lõpuks olin sunnitud teile appi tulema.”
„Mariefredis on must nõid,” jätkab Viggo. „Damir seletas mulle. Must nõid äratas süngi. Ja ta varastas sinu paksu pusa ja andis selle süngile, et see sind lõhna järgi üles leiaks! Mida see must nõid õieti tahab? Ja mida ta raamatukogust otsib?”
„Mustad nõiad tahavad eelkõige au ja rikkust,” vastab Damir ja kastab pintsli läbipaistvasse auravasse vedelikku, mida Magnar tibatillukese portselantassi sees käes hoiab. „Pärast seda tahavad nad võimu. Aga neil on südames must auk, mis kasvab aina suuremaks ja suuremaks. Pikkamööda hakkavad mustad nõiad igasugu süngeid asju igatsema. Sõda ja vägivalda. Vanu jumalaid.”
Damir pintseldab vedelikuga Alriku näohaava. Alrik oigab. Haavas justkui põletaks. Magnar sätib sellele plaastri peale.
„Ja üks asi veel,” ütleb Viggo. „Damir, kas sa tahtsid mind raamatukogus tappa?”
„Viggo!” ütleb Estrid teravalt. „Ära aja jama ja tõsta pusa üles, nii et Damir saaks ka sinu haavad üle pintseldada. Jumal tänatud, et sind ei puretud.”
Ent Damir noogutab.
„Jah,” ütleb Damir. „Võib-olla oleksin ma su tapnud. Mul on hea meel, et sa nii kiiresti joosta suudad. Minu sõdalasteringi nõiad on kõik väga tugevad. Me ei ole tavalised külanõiad, kes keedavad armujooke ja loevad seljavalu vastu sõnu peale. Kui ma siin selle keelatud riiuli ees seisin …”
Damir ei vaata riiuli poole, kus seisavad raamatukogu ohtlikud raamatud.
„Ma pole kunagi varem olnud mustaks nõiaks saamisele nii lähedal,” jätkab ta. „Ma pole kunagi tundnud säärast iha võimu ja rikkuse järele. Hunt võttis minus võimust.”
„Kas sellepärast teil ei olegi asju?” küsib Viggo ja laseb Magnaril oma pusa üles tõsta. „Selleks et ahvatlustele mitte järele anda? Kui me esimest korda kohtusime, siis sa ütlesid, et sa kuulud … kuulud Varatute Sõdalaste hulka. Ai, ai!”
Damir СКАЧАТЬ