Kummituslaps. Pax: 3. raamat. Åsa Larsson

Чтение книги онлайн.

      ALRIK JOOKSEB KOJU. Politsei tahab temaga rääkida. Kas kool on Simoni pärast politseile avalduse teinud? Jah, nii see kindlasti ongi. Nüüd on kõik hukas!

      Munkhagsgatanil Andersi ja Laylah’ maja ees näeb ta Tööõpetuse-Thomast ja Simonit. Tööõpetuse-Thomas avab aiavärava ja lükkab Alriku enda ees sisse.

      „Lõpuks ometi,” ütleb ta. „Nüüd saadetakse sind erikooli. Siis saame siin Mariefredis ometi jälle rahu.”

      Viggo seisab aias ja ootab neid. Ta kuuleb Tööõpetuse-Thomase sõnu.

      „Mis erikooli?” küsib ta. „Alrik pole midagi teinud.”

      Ent Tööõpetuse-Thomas ja Simon lähevad Viggost mööda, nagu oleks ta paljas õhk.

      „Jonte on haiglas,” ütleb Viggo kiiresti Alrikule. „Ta sõi sinu pannkooke ja sai mürgituse. Kui ta kõik oleks ära söönud, siis oleks ta surnud.”

      „Mida?” küsib Alrik.

      Kuid nüüd on nad juba köögis. Seal ootavad Anders, Laylah ja kaks politseinikku, mees ja naine. Mõlemal on seljas politseinikuvorm. Nende tumesinised jakid ripuvad tooli seljatoel. Naispolitseinikul paistab vormimütsi alt peenike pats. Mehel on hiigelsuur nina. Jääb mulje, nagu oleks tal triikraud keset nägu. Tööõpetuse-Thomas võtab istet, vaevumata teretamagi. Ta surub Simoni teisele toolile.

      „Minu poeg Simon nägi kõike,” ütleb ta politseinikele. „Ma võtsin ta tunnistajaks kaasa.”

      „Kas te panete Alriku vangi?” küsib Viggo. „Ta ei ole midagi …”

      „Oh ei,” ütleb Triikraud. „Me ei pane lapsi vangi.” Ta pöördub Alriku poole. „Me tahame sinuga ainult rääkida. Sind ei kahtlustata milleski.”

      „Kuidas te saate öelda, et teda ei kahtlustata?” küsib Tööõpetuse-Thomas vihaselt. „Sellest saadik, kui nad siia kolisid, järgneb siin üks kaklus ja jama teisele.”

      „Kas laseksime nüüd Alrikul rääkida?” küsib Laylah ja heidab Tööõpetuse-Thomasele karmi pilgu.

      Anders on hakanud näost punaseks minema.

      „Jah, mis seal juhtus, Alrik?” küsib Triikraud.

      „Ma ei tea …” ütleb Alrik. „Ma olin söögijärjekorras ja võtsin toitu.”

      „Ja hakkasid kaklema,” pistab Tööõpetuse-Thomas vahele. „Kaklus iga jumala päev!”

      „Kas su toit oli sul kogu aeg silma all?” küsib peenikese patsiga politseinik.

      „Jah,” vastab Alrik. „Või ei, ma käisin piima juurde toomas. Siis tuli Simon ja hakkas õiendama.”

      „Ta ei õienda,” pahvatab Tööõpetuse-Thomas. „Sina seevastu oled ähvardanud tappa nii teda kui ka tema sõpra Jonathani. Kas sa eitad seda?”

      Alrik ei ütle midagi.

      T.I.K.O.P., mõtleb ta. Täiskasvanud Idioot Koos Oma Pojaga.

      „Räägi nüüd ära, Alrik,” norib Tööõpetuse-Thomas. „Räägi politseile, kuidas sa sundisid Jonathani endaga surnuaiale tulema ja ähvardasid teda tappa.”

      „Ta on ähvardanud tappa niihästi mind kui Jontet,” ütleb Simon politseinikele. „Kui vanem poiss niimoodi ähvardab, siis ajab see ikka hirmu nahka.”

      Andersi nägu on nii punane, et on tegelikult juba peaaegu lilla.

      „Olge ometi vait,” ütleb ta. „Las Alrik räägib.”

      „Sina ei käsi minul ja mu pojal vait olla!” kähvab Tööõpetuse-Thomas. „Lisaks on Alrik süüdi kirikuvaremete juures toimunud rünnakutes.”

      „Mida sa sellega mõtled?” röögatab Anders ja tõuseb püsti.

      „Rahu!” ütleb Triikraud.

      „Rahu, ainult rahu,” ütleb Peenike Pats.

      „Ära tõsta minuga rääkides häält!” karjub Tööõpetuse-Thomas Andersile. „Sa oled neile KASULASTELE ÜSNA VILETS EESKUJU. Neile oleks vaja natuke KARMIMAID PIIRE seada. Et nad kuritegusid toime pannes TAGAJÄRGI tunnetaksid. Kahju tekitamine ja peksmine on KRIMINAALSED TEOD! Ja Alrik söötis ju toda kodutut koera! Nii et nüüd hulgub see mööda Mariefredi ja ründab inimesi.”

      „Kui te maha ei rahune, siis tuleb teil kahel välja minna,” ütleb Peenike Pats ja laksab käega vastu lauda.

      Laylah puudutab Andersi käsivart. Anders istub. Natukese aja pärast istub ka Tööõpetuse-Thomas.

      „Muide,” ütleb Triikraud. „See, kes varemete juures inimesi ründas, ei ole koer. Jäljed viitavad kellelegi palju suuremale. Palusime Stockholmi kriminaalpolitseil meile abijõude saata, et seda asja lahendada. Aga koer see ei ole.”

      Alrik ja Viggo uurivad suure huviga laudlina. Ei, see ei ole koer.

      „Mis edasi juhtus?” küsib Peenike Pats. „Kooli sööklas, ma mõtlen?”

      „Ma ei tea,” vastab Alrik. „Ma läksin minema.”

      „Läksid minema pärast seda, kui olid minu poega peksnud,” pressib Tööõpetuse-Thomas läbi hammaste.

      „Sinu poega, kes äsja varastas ja lõhkus Alriku trikijalgratta,” pomiseb Anders vastuseks.

      Kuid enne, kui uus tüli puhkeda jõuab, näevad nad esikus Estridit.

      „Tere päevast,” ütleb ta jahedalt. „Tundub, et koputamist ei kuule siin keegi. Vabandust, et ma teie toredat koosviibimist segan. Tahtsin küsida, kas Alrik ja Viggo võiksid minuga kaasa tulla. Meil on üks … tuttav, kes peab varsti ära sõitma. Ta tahaks meelsasti teie toredate poistega hüvasti jätta.”

      Anders ja Tööõpetuse-Thomas vaatavad küsivalt politseinike poole.

      „Meiegi poolest,” ütleb Peenike Pats. „Meil rohkem küsimusi ei ole.”

      57. PEATÜKK

      Oh ei, mitte tema!