Kummituslaps. Pax: 3. raamat. Åsa Larsson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütleb Alrik. „Need ei talu mitte tilkagi viina. Muidu ei suuda nad lõpetada.”

      Alrik vaatab Viggo poole. Ta teab, et nad mõlemad mõtlevad ema peale.

      „Täpselt nii,” vastab Damir.

      „Te peate nüüd koju minema,” ütleb Estrid. „Magnar jääb siia. Mul on aeg teha midagi, milles mina olen väga osav, aga millega Magnar üldse hakkama ei saa.”

      „Mis see on?” küsib Viggo.

      „Valetamine,” vastab Magnar ja naeratab Estridit vaadates uhkelt.

*

      Magnar paneb ukse Estridi ja poiste järel kinni ja pöördub Damiri poole. Damir on tugitooli istuma vajunud. Ta on väsinud.

      „Mis sa vaese koera kohta ütled?” küsib Magnar.

      „Ta oli julge ja ustav,” ütleb Damir ja ajab end sirgu. „Ta on ära teeninud, et me vähemalt katset teeksime.”

      Alrik, Viggo ja Estrid lähevad läbi pika maa-aluse käigu kolmeteistkümne astmega trepini, mis viib keldri salaukse juurde. Alrik ei suuda oma silmi uskuda, kui nad Magnari ja Estridi tuppa astuvad. See näeb välja, nagu oleks keegi sinna pommi visanud. Surnud paharetid, purunenud klaas, ümber tõugatud mööblitükid.

      Maja ees trepil lebab kodutu koera elutu keha.

      Estrid paneb käe Alriku õlale, kui nad koerast mööduvad.

      Hea, et keha ja pea nõnda hullusti valutavad, mõtleb Alrik koju, Andersi ja Laylah’ juurde kõndides. See võtab vähemalt osa valu südamest ära.

      „Me olime tohutult mures,” ütleb Laylah, kui nad koju jõuavad.

      Tema ja Anders kallistavad poisse.

      „Pagan küll!” ütleb Anders. „Tahtsime just hakata politseisse helistama.”

      Seejärel tuleb Estrid lagedale täiusliku valega. Ta räägib, kuidas mõned suuremad poisid olid Alriku ja Viggo kirikuvaremetele ronima meelitanud ja ähvardanud peksa anda, kui Alrik ja Viggo nende väljakutset vastu ei võta. See kõik oleks võinud väga halvasti lõppeda. Mõlemad kukkusid ja vigastasid end. Alrik hullemini.

      „Te ei tohi Alriku ja Viggo peale pahased olla,” lõpetab Estrid.

      Viggo palub andeks. Selles on ta spetsialist. Alrik teab, et vend ei mõtle sellega mitte midagi. Vabandus tuleb tal täiesti iseenesest. Mõnikord palub Viggo koguni unes andeks. Alrik vaikib. Ta tahaks siiralt andeks paluda. Sõnad on talle aga kurku kinni jäänud.

      Laylah kallistab neid uuesti.

      „Jumal tänatud, et kõik hästi lõppes,” ütleb ta.

      „Aga nüüd peate magama minema,” ütleb Anders. „Homme on ju koolipäev.”

      Kakskümmend minutit hiljem on neil hambad pestud ja nad on juba teki all. Viggo on Alriku kõrvale pugenud ja pikutab venna käsivarre peal. Alrik lubab tal seda mõnikord teha. Ehkki alati lõpeb asi sellega, et Viggo tirib magades teki tema pealt ära, Alrik ärkab lõdisedes ja peab Viggo voodisse üle kolima.

      „Shit, milline õhtu!” vadistab Viggo. „See oli k.õ.s. Kõige Õudsem Silmapilk.”

      Alrik sasib vaba käega Viggo juukseid. Vanasti mängisid nad Viggoga ikka seda mängu. Tegid sõnadest naljakaid lühendeid. v.p.p. – Vend Puuksupilves. Või kui keegi idioodi moodi käitus, siis ütlesid nad lihtsalt r.l.p.. Raske Lapsepõlv.

      Viggo jääb järsku vait. Alrik kuulab tema hingamist, see muutub rahulikuks ja sügavaks. Alrikul on tunne, et ta ei suuda enam elu seeski magama jääda. Pea on mõtetest lausa tulvil. Kuid kõigest mõne minuti pärast jääb ka tema magama. Ta näeb unes arglikku koera, kes tuleb ettevaatlikult lähemale ja sööb tema peo pealt võileiba.

      54. PEATÜKK

      Kes nüüd ulub?

      JÄRGMINE PÄEV on esmaspäev. Alrik seisab kandikuga kooli sööklas ja otsib pilguga vaba kohta. Siin on täna teistmoodi kui tavaliselt. Lauad on kaunistatud plastmasskõrvitsatega, laest ripuvad ämblikuvõrgud ja seintel on õhtuse halloween’i-disko kuulutused. Mõned õpilased on juba kostüümides. Igal pool on kummitusi, koletisi ja muumiaid.

      Alrik istub tühja laua äärde. Tal pole tuju kellegagi rääkida. Pea- ja näohaavad kipitavad. Otsaesine sügeleb plaastri all. Hommikul küsis Anders, kas ta tahaks koolist puududa ja koju jääda, aga Alrik keeldus. Ta ei igatse uusi pahandusi. Oli puhas ime, et Anders ja Laylah jäid uskuma nende valesid eelmise õhtu sündmuste kohta.

      Alrik hakkab sööma. Seekord on lõunaks köögiviljasupp ja pannkoogid. Söögitädi on otsustanud, et kui tahad pannkooke, siis tuleb enne natuke ka suppi süüa, ja igaüks tohib võtta kõige rohkem kolm pannkooki. Söögitädi valvab sööjaid kullipilguga. Enamik võtavad imevähe suppi, lihtsalt moepärast, ja söövad siis ainult pannkooke. Osa müüvad oma pannkoogid kümneka eest või veelgi kallimalt maha. Alrik seda ei tee. Tal on kõht selleks kogu aeg liiga tühi, pealegi maitsevad talle peaaegu kõik toidud. Soojad toidud, millest saab kõhu täis.

      Kõrvallauas istuvad kaks tema klassi tüdrukut, Tove ja Sara. Tove näole on joonistatud haavad ja veri, seljas on tal närudeks rebitud riided. Saral on ees kummist libahundimask. Alrik kuuleb, kuidas nad omavahel juttu ajavad.

      „Ma tean!” pahvatab Sara. „Kui keegi küsib, kelleks me oleme riietunud, siis ütleme, et mina olen see hull metsik koer ja sina oled too kaheksanda klassi tüdruk, keda kirikuvaremete juures rünnati.”

      Alrik vahib neid kurjalt. Kõige parema meelega tahaks ta püsti tõusta ja neile karjuda, et kodutu koer pole kedagi rünnanud. See oli sünk. Kuid ta langetab pea uuesti taldriku kohale ja vaikib.

      Iga kord, kui ta silmi pilgutab, kangastub talle trepi peal lamav kodutu koera elutu keha. Koer ohverdas tema ja Viggo eest oma elu. Kaitses neid süngi vastu, ehkki tal polnud mingit lootust. Alrik muudkui pilgutab silmi. Kurgus kipitab.

      Kurbadest mõtetest vabanemiseks tõuseb ta püsti ja toob endale veel piima. Kui ta oma laua juurde tagasi jõuab, astuvad tema juurde Tove ja Libahundi-Sara.

      „Tere!” ütleb Tove.

      Libahundi-Sara seisab sõbranna taga, näpib juukseid ja püüab kena välja näha.

      Alrik tõstab pilgu ja hingab sügavalt sisse. Võta ennast kokku! Ta ei saa ju ometi keset söögisaali ulguma hakata. Ta kuivatab pisarad pusavarrukaga kiiresti ära ja loodab, et tüdrukud panevad need külmetuse või millegi muu süüks.

      „Jah, eh … Täna õhtul on minu juures kodus halloween’i-pidu,” ütleb Tove. „Terve klass tuleb. Sa võiksid samuti tulla. Kui sa tahad muidugi.”

      Kuid enne, kui Alrik jõuab vastata, kostab lähedusest tuttav hääl.

      „Mis, kas sa ulud või? Su nägu on ju jumala punane!”

      See on Simon. Tema, Jonte ja teised Simoni kambajõmmid seisavad oma söögikandikutega ootamatult ringis ümber Alriku.

      Simon käib neljandas, Viggoga samas klassis, ja Alrik vihkab teda. Juba esimesel koolipäeval sattusid Alrik ja СКАЧАТЬ