Politsei. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muud, kui sekkusime tasa ja targu ega lasknud turujõududel omapäi peremehetseda. See on hea ja järeleproovitud tööerakonnapoliitika, kullake. Me võimaldasime Assajevil saada uimastimüügi monopoli ja võtsime kinni kõik teised narkoparunid, sest Assajevi kraamiga oli vähem üledoose. Kõik muu oleks olnud halb narkopoliitika.”

      Mikaelil tikkus naeratus näole. „Ma näen, et sa oled käinud väitluskursustel oma kõneoskusi täiendamas.”

      „Kas vahetaks teemat, kullake?” Naine võttis ta lipsust õrnalt kinni.

      „Kas sa saad aru, mida kohus sellest arvaks? Et mina sain politseiprefekti ja sina sotsiaalnõuniku ametisse ainult seetõttu, et näis, nagu oleksime meie ainuisikuliselt löönud Oslo tänavatel platsi puhtaks ja vähendanud surmajuhtumeid. Kuigi me tegelikult lasime Assajevil hävitada asitõendeid, tappa konkurendid ja müüa sellist kraami, mis on heroiinist neli korda kangem ja sõltuvust tekitavam.”

      „Mmm. Mul läheb täitsa märjaks, kui sa niimoodi räägid …” Naine tõmbas ta enda ligi. Tema keel oli mehe suus ja Mikael kuulis tema sukkade sahinat, kui ta oma reit vastu mehe oma hõõrus. Ta tõmbas Mikaeli endaga kaasa, kui taarudes kirjutuslaua poole taganes.

      „Kui ta haiglas ärkab ja lobisema kukub …”

      „Pea suu, ma ei kutsunud sind siia selleks, et padrata.” Naise sõrmed tegutsesid Mikaeli rihmapandla kallal.

      „Me peame ühe probleemi lahendama, Isabelle.”

      „Ma saan sellest aru, aga nüüd, kus sa oled politseiprefekt, oled sa sattunud prioriteetide nimekirja, kullake. Ja just praegu on raekoja prioriteet see.”

      Mikaelil õnnestus tema käsi peatada.

      Naine ohkas. „No olgu. Lase kuulda, mis sa välja mõtlesid?”

      „Et teda tuleb ähvardada. Usutavalt.”

      „Miks ähvardada, miks mitte ühekorraga otsa peale teha?”

      Mikael pahvatas naerma. Kuni taipas, et naine mõtleb seda tõsiselt. Ja et ta polnud isegi järelemõtlemisaega vajanud.

      „Sest …” Hääl kindel, vaatas Mikael naisele silma. Püüdis olla seesama suveräänne Mikael Bellman, kes ta oli olnud pool tundi tagasi, kui ta uurimisrühma ees seisis. Püüdis leida vastust. Aga naine jõudis temast ette.

      „Sest sa ei julge. Vaatame, kas leiame kollastelt lehekülgedelt „Aktiivse surmaabi”? Sina annad korralduse politseivalve maha võtta, vahendite väärkasutus ja nii edasi ja nii edasi, ja seejärel tuleb patsiendile kollastelt lehekülgedelt ootamatu külaline. Ootamatu temale. Või ei, muide, sa võid ju saata varju. Beavise. Truls Berntseni. Ta teeb raha eest kõike, kas pole?”

      Mikael raputas kahtlevalt pead. „Esiteks on valve määranud mõrvarühma juht Gunnar Hagen. Kui patsient tapetakse kohe pärast seda, kui ma Hageni korraldusest üle astun, näitaks see mind halvas valguses, kui nii võib öelda. Teiseks pole meil tapmist vaja.”

      „Pane mu sõnu hästi tähele, kullake. Ükski poliitik pole oma nõuandjast parem. Sellepärast on tippu jõudmise eelduseks see, et ümbritsed end alati inimestega, kes on sinust targemad. Ja ma olen hakanud kahtlema, kas sa oled ikka minust targem, Mikael. Sest esiteks ei suuda sa seda politseinikutapjat kinni püüda. Ja siis ei tea sa, kuidas lahendada lihtsat probleemi koomas mehega. Nii et kui sa mind nüüd keppida ka ei taha, pean ma endalt küsima: „Milleks mulle see mees?” Kas sa oskad mulle vastata?”

      „Isabelle …”

      „Ma võtan seda kui eitust. Nii et pane tähele, me teeme nii …”

      Mikael pidi tahtmatult naist imetlema. Jahe, vaoshoitud professionaalsus, kuid samas ka riskialdis, etteaimamatu, mis pani kolleegid kohkunult eemale tõmbuma. Mõned pidasid teda otsekui peruks hobuseks, aga nad ei olnud taibanud, et ebakindluse tekitamine oli osa Isabelle Skøyeni mängust. Ta oli seda tüüpi inimene, kes jõudis lühikese ajaga kaugemale ja kõrgemale kui kõik teised. Ja kes – kui see juhtuks – kukuks ka kõrgemalt ja valusamalt. Asi polnud selles, nagu poleks Mikael Bellman ennast Isabelle Skøyenis ära tundnud, kuid naine oli tema äärmuslik väljaanne. Ja imelikul kombel ei tõmmanud ta Mikaeli kaasa, vaid tegi ta hoopis ettevaatlikumaks.

      „Esialgu ei ole patsient veel ärganud, nii et me ei võta midagi ette,” ütles Isabelle. „Ma tunnen Enebakkis ühte anesteesiaõde. Väga kahtlane kuju. Ta hangib mulle tablette, mida mina kui poliitik ei saa ju minna tänavalt ostma. Raha eest on ta – nagu Beavis – peaaegu kõigeks valmis. Ja ka seksi eest. Mis sellesse puutub …”

      Ta oli istunud kirjutuslaua servale, kergitanud ennast, ajanud jalad laiali ja tõmmanud ühe ropsuga mehe püksinööbid lahti. Mikael haaras tal kõvasti randmetest kinni: „Isabelle, ootame kolmapäevani Grandis.”

      „Ärme ootame kolmapäevani Grandis.”

      „Siiski, mina hääletan selle poolt.”

      „Ah nii?” ütles naine, kiskus käed vabaks ja avas mehe püksiaugu. Heitis pilgu. Ja lausus kurguhäälselt: „Häältelugemine näitab kaks ühe vastu, kullake.”

      5. PEATÜKK

      Saabus pimedus, temperatuur langes ja kahvatu kuu paistis Stian Barelli lastetoa aknast sisse, kui ta alt elutoast ema häält kuulis.

      „Sinule, Stian!”

      Ta oli kuulnud, kuidas nende lauatelefon helises, ja lootnud, et see pole temale. Ta pani Wii-mängu puldi käest. Ta oli kaksteist under par ja kolm auku oli jäänud mängida ja teiste sõnadega oli tal megahea seis, et Masters’iks kvalifitseeruda. Ta mängis Rick Fowlerina, kuna tema oli ainus mängija Tiger Woodsi Masters’is, kes oli lahe ja umbes Stiani-vanune, kahekümne ühe aastane. Ja neile mõlemale meeldis Eminem ja Rise Against ja oranžide riietega käia. Rick Fowleril oli muidugi raha oma korteri jaoks, aga Stian elas ikka veel lapsepõlvekodus. Aga see on ajutine, kuni ta saab selle Alaska ülikooli scholarship’i. Kõik Norra half decent mäesuusatajad said sinna sisse juunioride NM-i tulemuste põhjal või kuidagi nii. Häda oli muidugi selles, et seni polnud neist ühestki seal paremat mäesuusatajat saanud, aga mis siis? Naised, vein ja suusad. Kas võiks olla midagi paremat? Ehk teeks isegi mõne eksami, kui aega jääb. Lõputunnistus annaks talle mõne kobeda töö. Raha omaette korteriks. Elu, mis oleks etem kui see praegune: magada liiga lühikeses voodis Bode Milleri ja Aksel Lund Svindali piltide all, süüa ema kotlette ja täita isa korraldusi, treenida ninatarku tattninasid, kel on oma lumepimedate vanemate arvates Aamodti või Kjusi anne. Valvata Tryvannskleiva suusatõstukit niisuguse tunnitasu eest, mida nad, kurat küll, poleks söandanud India lapstöölistele ka pakkuda. Ja sellepärast teadis Stian, et helistaja on mäesuusaklubi esimees. Tema oli Stiani teada ainus, kes vältis mobiilile helistamist, sest need kõned olid pisut kallimad, ja sundis inimesi seetõttu trepist alla tormama neis kiviaja koobastes, kus lauatelefon veel alles oli.

      Stian võttis telefonitoru, mille ema talle ulatas.

      „Jah?”

      „Tere, Stian, siin on Bakken.” Bakken tähendas mäge ja oli ka päriselt tema nimi. „Mulle helistati, et Kleiva tõstuk käib.”

      „Praegu?” imestas Stian ja vaatas kella. Veerand kaksteist. Kinnipanekuaeg oli kell üheksa.

      „Kas saad pilgu peale visata, et mis toimub?”

      „Praegu?”

СКАЧАТЬ