Politsei. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olid vähegi suutelised end kohale vedama, ja ka inimesi väljastpoolt. Ainult mitte teda, Ståle Aunet. Tema oli nende nimekirjast kustutatud. Mis seal imestada, ta oli seda ise palunud.

      Ja nüüd saabus talv enneaegu ja tekitas tunde, et lumi matab kõik jäljed enda alla. Jahtunud jäljed. Ei ühtki jälge. Seda oligi Beate Lønn pressikonverentsil öelnud, et torkab silma tehniliste jälgede täielik puudumine. Mõistagi oli kontrollitud isikuid, kes võisid Sandra asjaga kuidagi seotud olla. Kahtlusaluseid, lähedasi, sõpru, isegi Vennesla kolleege, kes olid juhtumi kallal töötanud. Ikka tulemusteta.

      Kabinetis oli võtnud maad vaikus ja Ståle Aune nägi patsiendi näoilmest, et too on just esitanud küsimuse ja ootab psühholoogilt vastust.

      „Hm,” ütles Aune, toetas lõua rusikale ja vaatas mehele otsa. „Mida te ise sellest arvate?”

      Mehe pilk peegeldas segadust ja hetkeks kartis Aune, et mees oli palunud klaasi vett või muud taolist.

      „Mida ma arvan tema naeratusest? Või eredast valgusest?”

      „Mõlemast.”

      „Vahel on mul tunne, et tüdruk naeratab sellepärast, et ma meeldin talle. Teinekord jälle mõtlen ma, et ta naeratab, sest tahab, et ma teeksin midagi. Aga kui ta enam ei naerata, siis kustub tema silmadest sära, ja siis on juba hilja küsida, sest ta ei räägi rohkem. Nii et ma arvan, et asi on võimendis. Või mis teie arvate?”

      „Ee … võimendis?”

      „Jah.” Paus. „Ma ju rääkisin. Isa lülitas selle alati välja, kui ta minu tuppa tuli, ja ütles, et ma olen seda plaati nii palju mänginud, et see on puhas hullumeelsus. Ja siis ma rääkisin, et lülitusnupu kõrval paistis väike punane tuli, mis nõrgenes ja kadus. Nagu silm. Või loojuv päike. Ja siis ma mõtlesin, et kaotan tüdruku. Sellepärast jääbki ta unenäo lõpus tummaks. Ta on võimendi, mis vaibub, kui isa selle välja lülitab. Ja siis ei saa ma temaga enam rääkida.”

      „Te kuulasite plaate ja mõtlesite tüdruku peale?”

      „Jah. Kogu aeg. Kuni sain umbes kuueteistaastaseks. Ja mitte plaa-te. Plaa-ti.”

      „„Dark Side of the Moon’i”?”

      „Jah.”

      „Aga ta ei tahtnud teid?”

      „Ma ei tea. Arvatavasti mitte. Mitte tookord.”

      „Hm. Meie aeg on läbi. Ma annan teile midagi lugeda kuni järgmise korrani. Ja ma tahan, et me teeksime sellele unenäoloole uue lõpu. Tüdruk peab rääkima. Ta peab teile midagi ütlema. Midagi sellist, mida te tahate, et ta ütleks. Näiteks, et te meeldite talle. Kas mõtleksite selle peale, enne kui me järgmine kord kohtume?”

      „Olgu.”

      Patsient tõusis, läks võttis ise nagist mantli ja sammus ukse poole. Aune jäi kirjutuslaua taha istuma ja vaatas kalendrit, mis arvutiekraanil vastu helendas. See oli juba masendavalt täis. Ja ta taipas korraga, et tal on patsiendi nimi jälle peast pühitud. Ta leidis selle kalendrist. Paul Stavnes.

      „Kas nädala pärast samal ajal, Paul?”

      „Sobib.”

      Ståle pani aja kirja. Kui ta pilgu tõstis, oli Stavnes juba läinud.

      Ta tõusis, võttis ajalehe ja läks akna alla. Kus kuradi kohas see globaalne soojenemine peaks olema, mida lubati? Ta vaatas ajalehte, aga ei jaksanud korraga, ja viskas selle eemale. Kuude ja nädalate pikkune ajalehe puurimine oli teda ära tüüdanud. Surnuks pekstud. Erakordsest vägivallast põhjustatud peavigastused. Erlend Venneslat jäävad leinama abikaasa, laps ja lapselaps. Sõbrad ja töökaaslased on šokis. „Soe ja sõbralik inimene.” – „Võimatu oli teda mitte armastada.” – „Lahke, aus ja salliv, tal ei olnud ühtegi vaenlast.” Ståle Aune tõmbas kopsud õhku täis. There is no dark side of the moon, not really. Matter of fact, it’s all dark.

      Ta vaatas telefoni poole. Neil oli tema number. Kuid telefon vaikis. Täpselt nagu tüdruk unenäos.

      4. PEATÜKK

      Mõrvarühma juht Gunnar Hagen tõmbas käega üle lauba ja seejärel üle juustes avaneva laguuni. Peopessa kogunenud higi püüdis kinni kukalt ümbritsev tihe atoll. Tema ees istus juurdlusrühm. Hariliku tapmise korral oleks see koosnenud kaheteistkümnest inimesest. Aga kolleegi tapmine ei olnud harilik, mistõttu K2, mis oli viimase toolini hõivatud, mahutas praegu ära oma viiskümmend inimest. Kui arvata juurde haiguslehel olijad, koosnes rühm viiekümne kolmest inimesest. Ja peagi jääb neid veelgi haiguslehele, sest meediasurve annab tunda. Parim, mida selle juhtumi kohta võis öelda, oli see, et see oli kokku viinud kaks Norra suurimat mõrvajuurdluskeskust: mõrvarühma ja kripo. Igasugune rivaalitsemine jäeti kõrvale ja viimaks ometi suudeti ühendatud jõul koostööd teha, ilma et päevakorda kerkiksid muud teemad kui kolleegi tapja leidmine. Esimesed nädalad olid olnud täis indu ja teotahet ning pannud Hageni arvama, et asi laheneb kiiresti hoolimata tehniliste jälgede, tunnistajate, võimalike motiivide, võimalike kahtlusaluste ja võimalike või võimatute niidiotste puudumisest. Sel lihtsal põhjusel, et tahe oli nii võimas, võrk nii tihe ja nende käsutuses olevad ressursid nii piiramatud. Ja ometi.

      Hallid, väsinud näod vahtisid teda apaatiaga, mis oli viimastel nädalatel üha ilmsemaks muutunud. Ja võitlusmoraali ei olnud tõstnud ka eelmise päeva pressikonverents, mis oli oma palvega abi järele, tulgu see siis kust tahes, meenutanud näotult allaandmist. Täna oli veel kaks rühma liiget haiguslehele jäänud, ja need polnud inimesed, kes pisut tatise nina pärast püssi nurka viskaksid. Lisaks sellele, et Vennesla asi ei liikunud paigast, oli Gusto Hansseni juhtum lahterdatud lahendatust lahendamata juhtumiks pärast seda, kui Oleg Fauke vabastati ja Chris „Adidas” Reddy seejärel oma ülestunnistuse tagasi võttis. Nojah, Venneslaga seoses oli ka üks positiivne asjaolu, nimelt varjutas politseiniku tapmine narkopoisi Gusto tapmise nii täielikult, et press ei olnud iitsatanudki, et ka see asi veel õhus ripub.

      Hagen vaatas enda ees kõnepuldil olevat paberit. Seal oli kaks rida. Ainult. Hommikuseks nõupidamiseks vaid kaks rida.

      Gunnar Hagen köhatas. „Tere hommikust, armas rahvas. Nagu enamik meist teab, oleme pärast eilset pressikonverentsi päris palju vihjeid saanud. Kokku kaheksakümmend üheksa, millest õige mitut tasub lähemalt uurida.”

      Ta ei pruukinud öelda seda, mida kõik niigi teadsid, et pärast peaaegu kolme kuud on neil mõistus otsas, üheksakümmend protsenti vihjetest on tühi pahn, tavahullud, kes helistavad pidevalt ja ajavad joobnu pläma, tüübid, kes tahavad süüdi lavastada kellegi, kes nende kallimaga jalga laskis, või mõne naabri, kes jättis trepikoja koristamata, naljahambad või inimesed, kel on vajadus tähelepanu järele või lihtsalt kellegagi lobiseda. Öeldes „õige mitut”, mõtles ta tegelikult nelja. Nelja vihjet. Ja kui ta ütles „lähemalt uurida”, siis oli see puhas vale, sest kõik neli olid lõpuni uuritud. Ja viisid just sinna, kus nad praegu olid: eikuhugi.

      „Meil on täna suurtsugu külaline,” ütles Hagen ja taipas kohe, et keegi võib seda mõista vääriti kui sarkasmi. „Politseiprefekt tahtis tulla ja paar sõna lausuda. Mikael …”

      Hagen sulges mapi, tõstis selle üles ja asetas lauale, nagu sisaldaks see pakki uusi ja huvipakkuvaid dokumente ning mitte ühtainust A4-formaadis lehte, lootis, et tal õnnestus seda „suurtsugu” mahendada Bellmani eesnime kasutades, ja noogutas mehe poole, kes seisis saali tagaosas ukse kõrval.

      Noor politseiprefekt nõjatus vastu seina, käed risti rinnal, СКАЧАТЬ