Politsei. Jo Nesbø
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Politsei - Jo Nesbø страница 7

Название: Politsei

Автор: Jo Nesbø

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Триллеры

Серия:

isbn: 9789985332689

isbn:

СКАЧАТЬ puldile, kummardus ette ja vaatas neile otsa, just nagu tahaks rõhutada, et tal pole valmis kirjutatud kõnet, ja Hagen mõtles, et nüüd peaks Bellman küll vastama ootustele, mille tema lavaleastumine on üles kruvinud.

      „Mõni teist ehk teab, et ma tegelen mägironimisega,” ütles Mikael. „Ja kui ma niisugustel päevadel nagu täna ärkan ja aknast välja vaatan – nähtavus on null, lubatakse veel lund ja tugevnevat tuult –, siis mõtlen ma ühe mäe peale, mille otsa ma kavatsen ühel päeval ronida.”

      Bellman tegi pausi ja Hagen täheldas, et ootamatu sissejuhatus avaldas mõju: Bellman oli suutnud võita nende tähelepanu. Vähemalt esialgu. Aga Hagen teadis, et ületöötanud juurdlusrühma kannatus on viimse piiri peal ja nad ei kavatse seda varjata. Bellman on liiga noor, liiga lühikest aega prefektitoolil istunud ning jõudnud sinna liiga ülepeakaela, selleks et lubada tal oma kannatust proovile panna.

      „Mäel on juhuslikult sama nimi nagu sellel saalil. Mis on sama nimi, millega mõned teist on tähistanud Vennesla juhtumi. K2. See on hea nimi. Kõrguselt teine mägi maailmas. The Savage Mountain. Tippu tõusmiseks maailma raskeim. Iga nelja inimese kohta, kellel see on õnnestunud, tuleb üks hukkunu. Meie kavatsesime selle otsa ronida lõunaküljest, mida kutsutakse ka The Magic Line’iks. Seda on tehtud vaid kahel korral ja üldiselt peetakse seda rituaalseks enesetapuks. Kui ilm ja tuul peaksid natukenegi pöörama, oled koos mäega mässitud lumme ja külmakraadidesse, mida keegi meist ei suuda üle elada, igatahes mitte sealse väiksema hapnikuhulgaga kuupmeetri kohta, kui seda on vee all. Ja kuna tegemist on Himaalajaga, siis teavad kõik, et ilm ja tuul kohe kindlasti pööravad.”

      Väike paus.

      „Nii et miks ma peaksin just selle mäe tippu ronima?”

      Uus paus. Pikem, nagu loodaks ta saada vastust. Endiselt see kerge muie. Paus venis pikaks. Liiga pikaks, mõtles Hagen. Politseinikud ei hooli teatraalsest efektitsemisest.

      „Sest …” Bellman koputas sõrmega vastu kõnepuldi lauaplaati, „… sest see on maailma kõige hullem. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

      Mäkketõusuga ei kaasne hetkegi rõõmu, vaid üksnes mure, vaev ja hirm, mäehaigus, hapnikupuudus, erinevad eluohtliku paanika ja veel ohtlikuma apaatsuse seisundid. Ja kui sa tipus oled, pole mahti võidurõõmu nautida, vaid tuleb iga hinna eest tõendeid hankida, et oled tõepoolest tipus käinud, näiteks teha paar pilti, ja mitte petta end kujutlusega, et hullem on möödas, mitte vajuda mõnusasse tardumusse, vaid säilitada keskendumisvõime, täita oma ülesandeid süstemaatiliselt nagu programmeeritud robot, aga samal ajal ei tohi unustada olukorda hinnata. Hindad kogu aeg olukorda. Kuidas on ilm? Millest keha märku annab? Kus me oleme? Kui kaua me seal olnud oleme? Kuidas käib meeskonnakaaslaste käsi?”

      Ta astus sammukese kõnepuldist kaugemale.

      „Sest K2 on täies ulatuses mäkketõus ja vastupanu. Isegi alla minnes. Mäkketõus ja vastupanu. Ja just sellepärast tahtsime katset teha.”

      Saalis valitses vaikus. Hauavaikus. Ei mingit demonstratiivset haigutamist ega tooli all jalgadega sahistamist. Vaat kus sinder, mõtles Hagen, nad on tal peos.

      „Kaks sõna,” ütles Bellman. „Mitte kolm, ainult kaks. Vastupidavus ja üksmeel. Kavatsesin lisada ka auahnuse, aga see sõna pole kuigi tähtis ega suur nende kahe teise kõrval. Võite küsida, et mis mõtet on vastupidavusel ja üksmeelel, kui puudub auahne eesmärk. Võitlus võitluse pärast? Au ilma autasuta? Jah, ütlen ma, võitlus võitluse pärast. Au ilma autasuta. Kui Vennesla juhtumist veel paari aasta pärast räägitakse, siis just vastupanu võtmes. Et see paistis nii võimatu. Et mägi oli liiga järsk, ilm liiga halb, õhk liiga hõre. Et kõik läks lörri. Ja just jutustus vastupanust muudab selle juhtumi müütiliseks, teeb sellest lõkkeäärse pajatuse, mis elab veel kaua. Täpselt nagu enamik maailma mägironijatest ei jõua isegi K2 jalamile, võid sa elupäevad uurija olla, ilma et saaksid milleski seesuguses osaleda. Kas olete mõelnud, et kui see juhtum oleks lahenenud esimeste nädalate jooksul, siis oleks see juba paari aasta pärast unustatud. Sest mida ühist on kõigil legendaarsetel, ajalukku jäänud kriminaalasjadel?”

      Bellman ootas. Noogutas, nagu oleks saanud vastuse, mida kordas:

      „Need võtsid aega. Need kohtasid vastupanu.”

      Hageni kõrvalt kostis sosin: „Churchill, eat your heart out.” Ta pööras pead ja nägi Beate Lønni, kes oli astunud tema kõrvale, irooniline muie näol.

      Hagen noogutas ja vaatas publikut. Võib-olla vanad trikid, aga mõjuvad ikka veel. Seal, kus paari minuti eest paistis mustendav, kustunud tulease, oli Bellmanil õnnestunud söed hõõgvele puhuda. Aga Hagen teadis, et tulekeeled kaua ei limpsa, kui tulemused on jätkuvalt nullis.

      Kolm minutit hiljem jõudis Bellman oma kihutuskõnega võiduka lõpuni ning lahkus laia naeratuse ja aplausi saatel poodiumilt. Ka Hagen plaksutas kohusetundlikult, samal ajal kui mõtles hirmunult, et peab kohe ise kõnepulti astuma. Et viib kõigi tuju nulli, kui teatab, et rühm vähendatakse kolmekümne viie liikme peale. Bellmani käsk, aga nad olid kokku leppinud, et ise ta seda ei ütle. Hagen astus ette, pani mapi käest, köhatas ja tegi, nagu lehitseks pabereid. Tõstis pilgu. Köhatas taas ning muigas. „Ladies and gentlemen, Elvis has left the building.”

      Vaikus, ei ühtki turtsatust.

      „Nii, meil on päris palju asju, mis ootavad tegemist. Mõned teist asuvad nüüdsest muid ülesandeid täitma.”

      Hauavaikus. Surnud tulease.

      Kui Mikael Bellman Politseimaja aatriumis liftist väljus, silmas ta vilksamisi inimest, kes sisenes kõrvallifti. Oli see Truls? Vaevalt, ta oli pärast Assajevi juhtumit endiselt töölt kõrvaldatud. Bellman väljus peauksest ja pressis ennast läbi lumesaju teda ootava autoni. Kui ta oli prefektikabineti enda valdusse võtnud, selgitati talle, et teoreetiliselt on tema käsutuses ka autojuht, kellest tema kolm eelkäijat olid loobunud kartuses, et see võiks anda valesid signaale, kuna nende amet oli võidelda kõigis valdkondades kärbete eest. Bellman ei olnud sellega soostunud ja oli öelnud otse välja, et ei kavatse lasta säärasel sotsiaaldemokraatlikul väiklusel oma tööpäevi rikkuda ja hoopis tähtsam on ametiredeli madalamatele pulkadele mõista anda, et usina töö ja edutamisega kaasnevad teatud hüved.

      Pressiülem kutsus ta hiljem kõrvale ja pani ette, et kui ajakirjanikud talle sellekohase küsimuse esitavad, peaks ta vastates piirduma tööaja tõhususega ja jätma hüved kõrvale.

      „Raekotta,” ütles Bellman tagaistmele vajudes.

      Auto eemaldus tänavaservast, sõitis ümber Grønlandi kiriku ning võttis suuna Plaza hotellile ja peapostkontorile, mis Ooperimaja ümbruse ehitustegevusest hoolimata Oslo pooles vinnas siluetil domineerisid. Aga täna polnud mingit siluetti, üksnes lumi, ja Bellmani peas keerles kolm mõtet, mis omavahel ei haakunud. Sindrima detsember. Sindrima Vennesla juhtum. Ja sindrima Truls Berntsen.

      Mikael ei olnud Trulsi näinud ega temaga rääkinud sestsaadik, kui oktoobri algul oma lapsepõlvesõbra ja alluva töölepingu peatama pidi. Õigupoolest oli Mikaelil tunne, nagu oleks ta Trulsi eelmisel nädalal Grand Hoteli ette pargitud autos näinud. Töölt kõrvaldamiseni olid Trulsi viinud tema kontole tehtud suured rahaülekanded. Kuna Truls ei saanud – ega tahtnud – neid summasid põhjendada, siis ei jäänud Mikaelil kui ülemusel muud üle. Mikael teadis suurepäraselt, kust raha pärit on: must töö – tõendite hävitamine –, mida Truls oli teinud Rudolf Assajevi narkojõugule. Raha oli see idioot oma arvele pannud. Ainus lohutus oli see, et ei raha ega Truls suutnud osutada Mikaeli peale. Ainult kaks inimest kogu maailmas võisid paljastada Mikaeli koostöö Assajeviga. Üks neist oli sotsiaalnõunik СКАЧАТЬ