Politsei. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuli soojast voodist, või hoopis sellepärast, mida tema kriminalistikaosakonna juhataja nüüdsama ütles.

      „Mida sa silmas pead?” küsis ta ja valmistus hoobiks.

      „Ma pean silmas seda, et ma tean, kes ta on,” vastas Beate.

      „Minu meelest sa just ütlesid, et tal polnud isikutõendit.”

      „Jah. Ja ega ma teda kohe ära ei tundnud.”

      „Sina? Ma arvasin, et sa ei unusta kunagi ühtegi nägu.”

      „Fusiform gyrus satub segadusse, kui mõlemad sarnaluud on sisse löödud. Aga see on Bertil Nilsen.”

      „Kes see on?”

      „Sellepärast ma sulle helistasingi. Ta on …” Beate Lønn tõmbas hinge. Ära ütle, mõtles Hagen.

      „Politseinik,” sõnas Bjørn Holm.

      „Töötas Nedre Eikeri lensmanikontoris,” jätkas Beate. „Meil oli üks tapmisjuhtum, enne kui sa mõrvarühma tulid. Nilsen võttis kripoga ühendust, sest leidis, et tapmine sarnaneb ühe vägistamisega, mille kallal ta oli töötanud Krokstadelvas, ja pakkus, et tuleb Oslosse appi.”

      „Ja?”

      „Möödalask. Ta tuli, aga takistas tegelikult uurimist. Tapjat või tapjaid ei tabatudki.”

      Hagen noogutas. „Kus …”

      „Siinsamas,” ütles Beate. „Vägistati suusaputkas ja tükeldati. Osa kehast leiti siit järvest, teine osa kilomeetri kauguselt lõunast ja kolmas seitsme kilomeetri kauguselt vastassuunast Aurtjerni äärest. Sellepärast arvati, et kurjategijaid on rohkem kui üks.”

      „Just-just. Ja kuupäev …”

      „… on punktipealt sama.”

      „Kui kaua …”

      „Üheksa aastat.”

      Raadiojaam ragises. Hagen nägi, kuidas Bjørn Holm selle kõrva äärde tõstis ja vaikselt rääkis. Laskis sellel langeda. „Parklas olev Golf on registreeritud Mira Nilseni nimele. Tuusama aadress mis Bertil Nilsenil. Ju on tema naene.”

      Hagen hingas äginal, nii et pakaseaur lehvis suust välja nagu valge lipp. „Ma pean politseiprefektile teatama,” ütles ta. „Pidage selle tüdruku tapmise koha pealt suu.”

      „Press nuhib välja.”

      „Ma tean. Aga ma kavatsen prefektile nõu anda, et ta laseks ajakirjandusel esialgu spekuleerida nii palju kui kulub.”

      „Hea mõte,” ütles Beate.

      Hagen saatis talle kiire naeratuse, mis oli otsekui tänu hädasti vaja mineva julgustuse eest. Ta heitis pilgu üles mäenõlva ja parkla poole, kuhu pidi asuma tagasi marssima. Vaatas üles laiba poole. Judises uuesti. „Kas tead, kes mul meelde tuleb, kui ma sellist pikka kõhna meest näen?”

      „Jah,” vastas Beate Lønn.

      „Ma tahan, et ta meil siin oleks.”

      „Ta es olnu pitk ja kõhna,” ütles Bjørn Holm.

      Teised kaks pöörasid pilgud temale. „Kas Harry ei olnud …”

      „Ma mõtelsi toda selli siin,” ütles Holm ja näitas peaga trossi otsas rippuva laiba poole. „Nilsen. Ta on üüga pitkas veninu. Ku te ta keha katsute, siis on see nigu tarretis. Ma olen nännu sama inemiste man, kes on kõrgelt kukkunu ja kehas kõik luu-kondi murdnu. Ku skelett puru, siss pole kehal raami ja liha vajub alla, järgib raskustungi, kuni rigor mortis selle peatab. Kas pole kentsakas?”

      Nad silmitsesid laipa vaikides. Kuni Hagen järsult ringi keeras ja eemaldus.

      „Liiast pailu infot vai?” küsis Holm.

      „Võib-olla pisut ülearu detaile,” vastas Beate. „Ja ka mina tahan, et ta siin oleks.”

      „Kas arvad, et ta tuleb kunagi tagasi?” küsis Bjørn Holm.

      Beate raputas pead. Bjørn Holm ei teadnud, kas see oli vastus küsimusele või kogu olukorrale. Ta keeras ringi ja silm tabas kuuseoksa, mis metsaserval võbises. Vaikust lõhestas kale linnukarje.

      II OSA

      6. PEATÜKK

      Kelluke tilises ukse kohal ägedalt, kui Truls Berntsen kõlekülmalt tänavalt niiskesse leitsakusse astus. Vastu lõi juuste ja juuksevee läppunud lehka.

      „Lõigata?” küsis noor mustade läikivate juustega mees ja Truls oleks võinud mürki võtta, et ta on hankinud oma soengu mõnest teisest juuksurisalongist.

      „Kakssada?” küsis Truls ja kloppis õlgadelt lund. Märts, murtud lubaduste kuu. Ta näitas pöidlaga üle õla, et saada kinnitust, et uksel olev plakat räägib õigust. Mehed 200. Lapsed 85. Pensionärid 75. Truls oli näinud, et seal käiakse ka koertega.

      „Nii nagu alati, semu,” ütles juuksur pakistani aktsendiga ja osutas ühe vaba juuksuritooli poole kahest. Kolmandal istus mees, kelle Truls kiiresti araablaseks liigitas. Tume terroristipilk vast pestud juuksetuka all, mis oli laubale kleepunud. Pilk, mis ehmunult põgenes, kui peeglis Trulsi pilku kohtas. Mees haistis ehk peekonilõhna, tundis võmmipilgu ära. Sellisel juhul oli ta võib-olla mõni nendest, kes Brugatal äritses. Ainult hašiga, sest kangema kraamiga vaatasid araablased ette. Äkki seadis Koraan spiidi ja heroiini seapraega samale pulgale? Äkki sutenöör, kui kuldketi järgi arvata. Sel juhul väikese kaliibriga, sest kõigi suurte lõustu Truls tundis.

      Pudipõll ette.

      „Oled vahepeal juuksed pikaks kasvatanud, semu.”

      Trulsile ei meeldinud, kui pakistanlased teda „semuks” kutsuvad, eriti mitte pakistani homod ja eriti mitte sihukesed pakistani homod, kes sind kohe käperdama kukuvad. Aga siinsete käärihomode eeliseks oli see, et nad ei vajunud sulle puusaga peale, ei pannud pead viltu, ei silitanud sul pead, ei vaadanud sulle peeglis silma ega küsinud, kas sulle meeldiks nii või naa. Vaid asusid kohe asja kallale. Ei küsinud, kas tahad oma rasvaseid juukseid pesta lasta, vaid piserdasid neid veega, jäid võimalike juhtnööride suhtes kurdiks ja tormasid sulle kammi ja kääridega kallale, nagu toimuksid Austraalia lambapügamise meistrivõistlused.

      Truls vaatas peegli ees riiulil lebava ajalehe esikülge. Seal lauldi sama refrääni: mis on politseitapja motiiv? Enamik oletusi pakkusid hullumeelset politseivihkajat või ekstreemset anarhisti. Mõned nimetasid välismaa terrorismi, ent terroristid nõudsid tavaliselt eduka operatsiooni au endale, siiani ei olnud seda aga mitte keegi teinud. Keegi ei kahelnud, et kaks tapmist on omavahel seotud, sest kuupäev ja sündmuskoht välistasid juhuslikkuse, ja mingil hetkel oli politsei otsinud kriminaali, kelle nii Vennesla kui ka Nilsen oleksid kunagi vahistanud, keda üle kuulanud või kuidagi teisiti traumeerinud. Aga säärast seost ei leitud. Seejärel töötati mõnda aega teooria kallal, et Vennesla tapmise ajendiks oli üksiküritaja kättemaks vahistamise eest, armukadedus, pärandiasi või mõni muu tavapärane motiiv. Ja et Nilseni tapmine on hoopis teise kurjategija kätetöö, kel on teine motiiv, aga kes oli väga nutikas Vennesla tapmist kopeerima, et politsei kahtlustaks sarimõrvarit ega otsiks kõige ilmsematest kohtadest. Aga just nimelt seda oli politsei teinud, otsinud СКАЧАТЬ