Politsei. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kena sõber küll, mõtles Stian sahtlis sobrades. Tõstukipilet, pitsat, templipadi, pastakad, teip, käärid, puss, kviitungiplokk, kruvid, mutrid. No võtaks pagan! Ta asus järgmise sahtli kallale. Ei tange ega võtmeid. Ja talle turgatas pähe, et tuleks lihtsalt otsida üles hädapiduriga kang, mille nad putka ette lumme torkasid, nii et kui midagi juhtus, sai valvemees tõstuki kiirelt peatada, kui kangil punast nuppu vajutas. Ja juhtus pidevalt: lapsed said tõstukiga vastu pead, algajad lendasid nõksatuse peale selili, ent klammerdusid pulga külge ja lohisesid trassi pidi üles. Või mingid kekutavad idioodid, kes, kang põlveõndlas, kallutasid end küljele ja urineerisid ülalt alla metsaserva.

      Ta otsis kapid läbi. Kangi oleks pidanud olema lihtne leida, see oli oma meeter pikk, metallist, sõrgkangi moodi ja terava otsaga, nii et seda sai pista läbi jääkooriku või kõvakstambitud lumme. Stian lükkas kõrvale mahaunustatud labakindad, mütsid ja slaalomiprillid. Järgmine kapp, tulekustuti. Põrandapesupang ja lapid. Esmaabitarbed. Taskulamp. Aga kangi ei kuskil.

      Mis siis, kui nad unustasid kangi välja, kui õhtul kinni panid?

      Ta võttis taskulambi kaasa, läks välja ja tegi tiiru ümber putka.

      Ka seal ei paistnud kangi. Kurat, kas keegi võis selle varastada? Ja jättis tõstukipiletid võtmata? Stianile näis, et ta kuulis midagi, ja ta vaatas metsaserva poole. Näitas puude vahele valgust.

      Mõni lind? Või orav? Vahel sattus sinna isegi põder, aga too ei vaevunuks end peitma. Kui ta ainult selle kuradi tõstuki seisma saaks jätta, siis kuuleks paremini.

      Stian läks putkasse tagasi ja märkas, et sees meeldib talle rohkem. Ta korjas põrandalt üles mõlemad plastlüliti pooled, püüdis need metalljublaka ümber kokku litsuda ja keerata, kuid need ei püsinud paigal.

      Ta vaatas kella. Varsti kesköö. Ta oleks tahtnud enne magamaheitmist veel Augusta golfiraja lõpetada. Ta mõtles, kas ei peaks esimehele helistama. Kurat, muud poleks vaja kui seda pagana metalljublakat pool pööret keerata!

      Tema pea nõksatas püsti ja süda seisatas.

      See toimus nii kiiresti, et ta polnud kindel, kas ta ikka nägi seda. Oli see, mis ta oli, aga põder see küll ei olnud. Stian otsis mobiiliekraanilt esimehe nime, aga sõrmed värisesid nii, et ta vajutas mitu korda valesti, enne kui pihta sai.

      „Jah?”

      „Stian siin. Keegi on putkasse sisse murdnud ja lüliti katki teinud ja kang on kadunud. Ma ei saa seda välja lülitada.”

      „Elektrikilbi …”

      „Lukus ja võti on läinud.”

      Ta kuulis, kuidas esimees vaikselt kirus. Ja ohkas siis rahulolematult. „Oota seal, ma tulen.”

      „Võta kaasa tangid või midagi.”

      „Tangid või midagi,” kordas esimees, püüdmatagi oma põlgust varjata.

      Stian oli juba ammu aru saanud, et esimehe lugupidamine sõltus alati sellest, kui head su tulemused on. Ta pistis telefoni taskusse. Vahtis õuepimedusse. Ja talle turgatas pähe, et kui putkas tuli põleb, võidakse teda näha, ilma et tema kedagi näeks. Ta tõusis, tõmbas ukse kõvasti kinni ja kustutas tule. Ootas. Kangid, mis tühjade istmetega mäest alla tema poole liikusid, tundusid kiirendavat, kui mäe all pöörde tegid ja ülesmäge suundusid.

      Stian pilgutas silmi.

      Miks ta selle peale varem ei tulnud?

      Ta keeras juhtpaneelil kõiki lüliteid. Ja samal hetkel, kui prožektorid mäel süttisid, kaikus valjuhäälditest Jay-Z „Empire State of Mind” ning ujutas üle kogu oru. Nii, kohe oli palju kodusem olla.

      Ta trummeldas sõrmedega laual ja vaatas uuesti metallijublakat. Selle otsas oli auk. Ta tõusis, võttis elektrikilbi kõrvalt nööri, pani selle kahekorra ja pistis läbi augu. Mässis selle veel korra ümber jublaka ja tõmbas tasakesi. Nii võib see õnnestuda küll. Ta tõmbas veidi kõvemini. Nöör pidas vastu. Pisut veel kõvemini. Jublakas liikus. Ta rapsas täiest jõust.

      Suusatõstuki mürin hääbus pikaldase oigega, mis lõppes kiunatusega.

      „There, motherfucker!” hüüatas Stian.

      Ta kummardus telefoni kohale, et helistada esimehele ja teatada, et ülesanne on täidetud. Siis tuli ta selle peale, et esimehele vaevalt meeldiks, et ta öösel valjuhäälditest täiel võimsusel räppi laseb, ja ta keeras muusika kinni.

      Kuulas, kuidas telefon kutsub, see oli kõik, mida ta kuulis, sest korraga oli jäänud nii vaikseks. Vasta juba! Ja siis oli see jälle seal. Tunne. Tunne, et seal on keegi. Et keegi vaatab teda.

      Stian Barelli tõstis aeglaselt pilgu.

      Ja tundis, kuidas jäine külm levib kuklast alla, nagu oleks ta kivikamakaks jäätunud, nagu vahiks ta näkku Medusale. Aga see ei olnud Medusa. See oli pika musta nahkmantliga mees. Tal olid hullumeelse pärani silmad, vampiiri pärani lõuad ja kummaski suunurgas verenire. Ja paistis, nagu hõljuks ta õhus.

      „Jaa? Halloo? Stian? Oled sa seal? Stian?”

      Aga Stian ei vastanud. Ta oli tõusnud püsti, paisanud tooli pikali, taganenud ja pressinud selja vastu seina, kus rebis naela otsast preili detsembri, nii et see põrandale kukkus.

      Ta oli hädapidurikangi üles leidnud. See vahtis välja mehe lõugade vahelt, kes rippus ühe tõstukiankru küljes.

      „Nii et teda käiati muudkui ringiratast?” küsis Gunnar Hagen, laskis pea viltu ja uuris nende ees kõlkuvat laipa. Kehakuju oli kuidagi imelik, nagu vahanukul, mis hakkab üles sulama ja venib juba maa poole.

      „Nii see poiss meile rääkis, jah,” vastas Beate Lønn, trampis jalgadega lumes ja vaatas üles valgustatud tõstukitrassi poole, kus tema valges kombinesoonis kolleegid lumega peaaegu ühte sulasid.

      „Jälgi leiate?” küsis üksuse juht sellise häälega, et ta teab juba niigi vastust.

      „Hulgaliselt,” vastas Beate. „Verepritsmeid jagub nelisada meetrit üles tõstukiraja tippu ja nelisada meetrit alla tagasi.”

      „Ma mõtlen jälgi, mis näitaksid midagi muud kui ilmselget.”

      „Jalajäljed lumes lõikavad parklast joonelt alla ja siia,” ütles Beate. „Tallamuster klapib ohvri kingadega.”

      „Ta tuli siia kingadega?”

      „Jah. Ja ta tuli üksi, sest on ainult tema jäljed. Parklas seisab üks punane Golf ja me kontrollime praegu, kellele see kuulub.”

      „Kurjategijast mitte ühtki jälge?”

      „Mis sa kostad, Bjørn?” küsis Beate ja pöördus Holmi poole, kes neile parajasti lähenes, käes rull politsei tõkkelinti.

      „Viil mette,” ütles ta hingeldades. „Muid jalajälgi es ole. Aga mudugi ää ulk suusajälgesi. Nähtavaid sõrmejälgesi, hiukseid vai rõivast viil es ole. Äkitsi leiame midagi hambaorgi mant.” Bjørn Holm nookas peaga kangi poole, mis laiba suust välja paistis. „Mudu võime ju loota, et kohtumeditsiin midagi leiab.”

      Gunnar Hagen lõdises oma mantlis. „Teie jutust jääb mulje, et olete juba kaotanud lootuse midagi leida.”

      „Noh,” СКАЧАТЬ