Kas süda on ümmargune? 2. osa. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Aga millegipärast oleme ennast sellesse mängu mässinud, kuigi see – žanrinimetusega reality game – oleks pidanud juba üheksa aastat tagasi lõppema.

      Kaks tundi hiljem. Istun unetuna meie hotelli fuajees diivanil ja üritan kirjutada, aga see kukub taas välja jälitustegevusena.

      Koridori teisest otsast kostavad sammud. Jah, muidugi, ongi taas üks kuldse minikleidi ning kõrgete kontsadega mustatukaline tüdruk, kes ei julge või siis ei pea vajalikuks minu poole vaadata, seisab mu ees, pilk maas, parfüümipilv ümber, ja ootab tellitud lifti.

      See ei olnud niimoodi mõeldud, aga nõnda siin istudes olen ma sõnatu tunnistaja – kes teab, kas taas ühele abielurikkumisele või äkki lihtsalt ühe vaba mehe lõõgastusele. Igatahes kõpsib tüdruk saabunud lifti. Silmad maas. Meie pilgud ei kohtu, ja meie ise ei kohtu ilmselt ka enam kunagi. Mina olen kirjanik, vähemasti ma loodan, et olen, ja tema on tänavatüdruk, vähemalt ma arvan nii.

      Ohkan ja piilun üle fuajee peeglisse. Kirjanik? Milleks?

      Kas see oli hullumeelsus, et ma korraldasin meile need kallid piletid ja kogu pere siia kaasa vedasin? Täielikult põgeneda enam ei saa, aga nüüd siis vean pere kaasa neisse kohtadesse, kuhu ma kunagi põgenesin – ikka samamoodi reaalsuse eest ära, tagasi muinasjutumängu? Meil oli ju kodus kõik olemas, turvaliselt raamitud rutiin, hommikust hommikuni kõik paigas ja mugav… Aga miks peaks mulle ette nähtud olema ainult ja just see elu? Võibolla on see reaalsus puhtalt juhus, ei midagi enamat, ei midagi muud? Tunnen, kuidas sees tõstab pead see vana tuttav mässuline, kelle meelest on alati kõik võimalik olnud.

      Miks ma oleks pidanud ka toona aastaid tagasi just seda ühte reaalsust kannatama, kui mulle anti võimalus tulla tööle paradiisisaarele, reaalsusemängu?

      Vahin enda peegeldust üle hämara fuajee paistvast peeglist. Olen seal kuidagi udune ja suvaline, nagu lõdva käega tehtud visand. Mida ma siis ikkagi tunnen? Ei, ma ei kahetse. See pole süü. See on pigem uudishimu, mis kannustab mind tagasi minema ja mõistma.

      Ja ma olen küll nõus, et see, mis juhtus kunagi seal saarel, oli mitme kriteeriumi järgi patt – aga mis täpselt juhtus, ja milline osa sellest oli kõige suurem patt, pole ma suutnud möödunud aastate jooksul läbi mõelda. Ka patule järgnenud suurte valikute aeg oli kummaline. Seisin justkui teelahkmel: vasakule minnes läheb nii, paremale pöörates naa… Aga kui muinasjuttudes on teeviitadel sildid, siis elus me küll adume, et oleme tegemas suurt valikut, aga mida me täpselt valisime, sellest saame aru ehk aastakümneid hiljem…

      Võibolla mina juba saan, kui ma sinna ülehomme tagasi lähen.

      Järgmine hommik. Hotellitoa maast laeni suure akna ees, üksi. Vaatan oma 26. korruselt alla. Allpool, katustel käib oma elu. Kellel on seal palmide ja basseiniga aed, kellel ainult paari palmiga nurk, kellel punt õhupalle ja laste mänguväljak, kellel plagiseb pesu tuules. Taevas nende kõikide kohal. Ja kusagil 15 korrust allpool on meie hotelli katusebassein, kust paistavad peanupud. Ka lapsed ja Justin ujuvad kuskil seal.

      Aknast peegelduvad nina ja silmad, puhun need uduseks. Homme oleme siis juba saarel. Bangkoki kuum õhk paneb mõtlema paheliselt, selle õhu painel olen ma viimaste päevade jooksul aina mõelnud tagasi sellele, mis toona juhtus. Tol saarestikul jagunesid inimesed eelkõige nuppudeks ja nupuliigutajateks. Võibolla seepärast ma ennast öösiti kaotasingi – sest päeviti pidin ma olema väike jumal, või hoopis saatan, kes teiste inimestega manipuleerib. Üks patt viis teiseni.

      Toauks läheb pauguga lahti.

      “Kus siis Charlie on?!” ahastab mu vanem laps valjuhäälselt, kui nad tuppa tulevad. “Helistame kusagile, otsime ta üles. Võibolla on temaga mingi õnnetus juhtunud?”

      Charlie? Mis Charlie? Väike pingutus, ja suudan olukorra taastada: õige, Marta oli eile õhtul mänginud basseinis ühe Austraalia poisiga. Juba eile küsis ta, kas me kella kümneks ikka tagasi jõuame. Sest siis on neil uus kohtumine basseinis. Viieaastane Charlie ja kuueaastane Marta.

      “Nad ei tulnud,” ütleb Justin. “Marta muudkui ootas ja ootas ja on nüüd täiesti närvis.”

      “Emme, issi, tehke midagi!”

      “Aga me ei tea Charlie perekonnanime ega ta ema või isa nime ega nende hotellitoa numbrit ega isegi mitte korrust, me ei saa neid üles otsida,” üritab Justin loogiline olla. “Me saame lihtsalt silmad lahti hoida: kui saatus tahab, siis me näeme su Charlie’t koridoris või all restoranis.”

      “Me saame kindlasti talle kusagile kirja jätta! Siin hotellis on nii palju inimesi tööl, kindlasti on kellegi töö kirju viia!”

      “Me ei saa ju, kui me ei tea nende perekonnanime.” Justini häälest kostab kärsitust.

      “Miks ta siis küll ei tulnud?!” Marta nuuksatab. “Lähme tagasi ootama!”

      “Vaata, elu ongi selline, et mehed vahel petavad!” ütlen ma talle naljatoonil. See on üks neid hetki, kui saab korraga mitut asja teha: lapsele maailma õpetada ja Justiniga omavahel kodeeritud nalja visata. Ta heidab mulle poollõbusa pilgu ja kuulab, mida meie tütar vastab. Aga tütrel on ju päriselt süda murdumas.

      “Ei, Charlie küll ei peta, ma ei usu,” halab ta keset tuba, oma õnnetult tilkuva trikooga.

      “Jah, küllap ta ka praegu igatseb su järele,” üritan ma lohutada. “Kindlasti on tal põhjus, miks ta tulla ei saanud.”

      “Emme, aga võibolla ei saa me mitte kunagi enam kokku!” Marta peaaegu et karjatab seda. Ta jookseb akna juurde: “Ma ei näe siit, äkki ta on just praegu basseini juurde tulnud ja otsib mind! Võibolla ta muretseb, kus mina olen!”

      Jälle näen ma ennast justkui kõrvalt. Ühes suures linnas on üks suur pilvelõhkuja ja selle kõrgeimal korrusel suure akna kõrval on üks naine oma armunud pisikese tütrega.

      See naine tammub jalalt jalale ega tea, mida vastata.

      Ta võtab oma tütre õnnetu näo kahe käe vahele ja kükitab tüdruku ette. Kui see laps vaid teaks, kui palju südamemurdumisi tal veel ees on. Tüdruk on ema tüüpi, kerge tal ilmas olema ei saa. Aga igav ka mitte.

      “Tead. Sellised lood juhtuvad, kui sa reisid mööda ilma,” ütleb ta siis lihtsalt. “Kõigepealt tuleb loota, et te näete homme veel… ja et ka tema tahab sinuga veel olla. Aga kui seda ei juhtu, siis jääb temast lihtsalt üks väga armas mälestus.”

      “Ei, emme, ei!”

      “Siis sa pead vist kodus istuma, kui kardad haiget saada. Arvesta, et mida rohkem sa ringi liigud, seda rohkem sa näed inimesi, kellest ei jää muud kui mälestused, ilusad armsad mälestused. Sa ei saa neid inimesi endaga kaasa võtta, aga sa saad endale jätta need mälestused.”

      “Ei. Sa ei saa aru…”

      “Ma just nimelt saan aru. Mina ju ka ei taha kodus istuda, ja ma olen haiget saanud, ja ma tean, et sina ka…” Jätan oma mõtte katki, see kõlaks vist pahaendeliselt. Võibolla on mu tütre elu helgem. Mina igatahes tean, et olen haiget saanud, olen haiget teinud, ja olen pannud teisi inimesi üksteisele haiget tegema, näiteks selles jumalamängus, milles ma kunagi osalesin.

      Seal ta tilgub, pisike õnnetu süda, kes pole nõus kaotust tunnistama.

      “Kuule, Marta!” tuleb mul hea mõte. “Nüüd läheme koos basseini juurde Charlie’t ootama. Ja kui teda ei tule, siis jätame basseini kõrvale lauale kirja: “Charlie’le”. Ja kui teda ikka СКАЧАТЬ