Kas süda on ümmargune? 2. osa. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

      “Halloo, selline naljakas küsimus, soovitan sul maha istuda.”

      Telefoni otsas on mu põgus, ent oluline tutvus, telejaama direktor Mark, ikka talle omases hoogsas stiilis.

      “Istun.”

      “Kas sa tahaksid minna paariks kuuks tööle Malaisia kuningriiki… või on seal vabariik? Detailid on veel täpsustamisel.”

      “Mis mõttes?”

      “Üksikule saarele. Robinson Crusoe’d mäletad?”

      “Aa.” Hakkab koitma, ja Mark juba jätkab oma vihjetega. “Reality TV, sobib? Produtsent küsis mult nõu ühe usina, kasina ja puhtapõllelise teletoimetaja asjus.”

      “Ja sulle meenusin mina? Aitäh! Muidugi võid mind soovitada. Eks siis vaatame, kas jutud klapivad…”

      “Lepitud! Ciao!”

      Kõik, kiired mehed, kõne läbi.

      Siis leian end juba ühest kohvikust. Tallinna vanalinnas dominiiklaste kloostri läheduses vist kipuvadki minu elu suured sündmused algussõlme saama. Kaks aastat tagasi istusin siin ja kuulasin pikajuukselise Harri ahvatlevat ümber-maailma-reisi-plaani. Nüüd on mu ees Ivar, ja temastki õhkub nakkavat hullust, nii nagu toona Harrist. Ivar on noor, silmatorkavalt ilus mees, kes oma õlgadeni tumeblonde lokke jutu käigus innustunult üle pea heidab, justkui rokkstaar laval. Ma ei ole temast mitte kunagi varem kuulnud ja tema minust ka mitte, aga usalduse kindlust on juba ehitama hakatud, kordamööda oleme sinna kive asetanud ja kindlus aina kerkib. Talle meeldib, et ma olen varem Aasias käinud, et ma olen varem inimesi eetris intervjueerinud, et mul on kirjutamistöö kogemust, korraldustöö kogemust, ja üldse: talle ilmselt meeldib, et tema mulle meeldib.

      Ma istun, silmad, suu ja süda ammuli, vahin tema rokkstaarilikku esinemist. Meie vahele lauale on lisaks kindlusele sugenenud ka üks skeem. Ivar joonistab seda paberil aina täpsemaks.

      “Nii, see kõik kuulub Skandinaavia teleproduktsioonifirmale, selle alt teevad oma Robinsoni-saadet veel rootslased, norrakad, taanlased… ja sel aastal esimest korda siis meie – baltlased. Vene keelt räägid?”

      “Enam-vähem.”

      “Super! Lätlaste ja leedulastega suhtlemiseks on seda ka vaja. Meil tuleb kolm meeskonda: Läti, Leedu, Eesti. Kõigepealt elavad kõik rahvused eraldi laagrites, neljandaks nädalaks on rahvast nii vähe alles jäänud, et ühinetakse… Ja vähemaks jääb neid sellepärast, et kogu aeg toimub väljahääletamine, mõistad? Iga nelja-viie päeva tagant peab üks meeskond minema Saare Kotta, igal meeskonnaliikmel on üks hääl ja keegi visatakse saarelt välja.”

      “Ja millest see sõltub, milline meeskond sinna Saare Kotta peab minema?” üritan ma süsteemile pihta saada.

      “Kogu aeg toimuvad võistlused, paneme nad seal vee alla ja vee peale ja kookospähkleid viskama ja nii… Osa võistlusi on auhinnamängud, et nad midagi süüa ka saaksid, ja osa võistlusi on nii-öelda Robinsoni-mängud: kes seal kaotab, peabki enda hulgast kedagi välja viskama. Ja lõpuks on saarele jäänud üks eestlane, üks lätlane ja üks leedukas. Tuleb finaalvõistlus! Kes selle võidab, saab 200 000 krooni1 suuruse auhinna ja “Aasta Robinsoni” tiitli.”

      “Nii.”

      “Nii. Ja toimetaja töö on koordineerida kõigi intervjuude teemasid, kirjutada igale saatele stsenaarium, panna kõikidele saatejuhtidele sõnad suhu. Lisaks käiksid sa ise koos Eesti tiimi režissööriga Eesti Robinsone intervjueerimas.”

      “Oot…” Mõtlen, kust otsast sellele komplekssele infole läheneda. “Ja millal see töö algab?”

      “Kohe, homme, ülehomme!” Ta jälgib mu reaktsiooni.

      “Me… ilmselt hakkame osatäitjaid valima?”

      “No täpselt nii! Teles hakkab kohe reklaam jooksma, ma ennustan, et selle näruse suusailma peale tuleb neid tahtjaid… tuhandeid… Kes ei tahaks troopikasaarele puhkama saada, ah?”

      Ega siis midagi. Tund või kaks või kolm hiljem lahkume koos vanalinna kohvikust, Ivar patsutab mind: “Ma loodan, et sa ütled jaa!”

      Mu süda taob elevusest. Mõtlemisaeg. Homseni. See on eelkõige vajalik selleks, et ma saaksin tuttavatele teleprodutsentidele helistada ja küsida, mis pagana palganumbrit ma sellise töö eest peaksin küsima. Võiksin Ivarile kaela karata ja hüüda, et teen seda tasuta. Oleksingi seda peaaegu ennist vestluse käigus teinud, kui tingimustest juttu oli.

      “Produktsiooni kulul muidugi lendad sinna, kaks kuud tasuta elamist, mereäärsed bangalod, kolm korda päevas tasuta soe söök, riideid sponsoritelt, ja lõpus enne tagasilendu garanteerime hotelli ja paar päeva puhkust Singapuris.”

      “Jah?” Muinasjutt!

      “Jah. Aga… Vaata, ma tegin eelmisel aastal ka sedasama saadet, tõsi, Eestis, ühel nii-öelda asustamata saarel, mitte sellise suure produktsiooni sees, aga põhimõte oli sama. Ja ma hoiatan sind ette: see on hull värk. Sinna on vaja tugeva psüühikaga inimesi, kes ära ei keeraks. Seal on vaja kõvasti töötada ja osata korralikult lõõgastuda, mõistad? Work hard and play hard, sobib?”

      Hetkeks tundub mulle, et Ivar flirdib minuga, miski ta silmavaates jääb häirima. Aga ei. Ta lihtsalt võlub mind, sest ta tahab mind saarele tööle saada. See kindlus minu ja tema vahel on peaaegu valmis ehitatud, ma olen oma kivid kokku kandnud õigesti, ja tema samuti.

      Nüüd pean ma lihtsalt leidma selle kindlusetipu: mis on õige summa, mida sellise töö eest peaks küsima?

      “Malaisiasse? Elama üü-üksikule saarele?”

      “Jah, kõlab ju hullult? Ja kõik on tasuta ja makstakse veel peale, ja ma kohe helistasin teistele produtsentidele ja uurisin, mida sellise töö eest palgaks küsida, ja see on hullumaja, kui palju nad soovitasid… niimoodi võib lausa rikkaks ja õnnelikuks saada!” Ma naeran.

      “Oot, mis, ega sa juba käsi löönud?”

      “Ei, ei, ma pean ju enne sinuga arutama. Mis sa arvad, ah? On ikka lugu!”

      Mu vaimustus ei taha autosse ära mahtuda, aga juba ma märkan. Mu abikaasa Tom minu elevust ei jaga, ta põrnitseb teed enda ees. Hall tee, hall taevas, mõlemal pool teed eelkevadine vettinud lumega metsaviirg.

      Seda on ju ennegi juhtunud. Mina ja tema oleme juba sedasi korra kesklinnast mere äärde koju sõitnud, just samasugusel trööstitul aastaajal. Tookord, pärast vana hipi Harriga kohtumist, kui õhus olid samamoodi lõunamaised päikeselised lubadused. Ma tean, et ka Tom on déjà vu ära tajunud, ja ma jään vait.

      “Kardad sa midagi?” küsin siis lakooniliselt.

      “Sa ju tead.”

      “See on teletöö, kindel suur rahvusvaheline telekorporatsioon, kestab umbes kaks kuud… Kuule, ma uurin, kas sina saaksid ka kaasa tulla?!” Olen väljapääsu leidnud. “Midagi Ivar mainis, et skandinaavlastel on vahel ka abikaasad ühes olnud. Siis tuleb meil sinu pileti eest maksta, aga… see on ju ainult raha. Raha pole see, millest meil puudu oleks. Mõtle, milline kogemus, milline elamus!”

      “Aga koer? Ja mul on töö. Majalaenu СКАЧАТЬ