Klaasmeri. Mari Järve

Чтение книги онлайн.

      Järsku kõlas laeval pasunahääl ja tekk õõtsatas tugevamini. Reu ja Asel raputati oma perekondadele mõtlemisest ärkvele. Mererahva naine jäi istuma, aga Reu hüppas püsti ja kummardus üle reelingu kai äärest lahkumist vaatama. Otsad olid juba lahti päästetud, mõned inimesed kaldal viipasid hüvastijätuks ja laev hakkas maast eemalduma. Tema pea kohalt kostsid valjud plaksatused ja ehmunult üles vaadates nägi ta, kuidas purjed tuult koguvad.

      Mingi hääl pani Reu ümber pöörama. Tekil istuv Asel oli kägarasse tõmbunud, käsivarred ümber põlvede, ja nuttis.

      Hõimunaine pööras pilgu uuesti üle reelingu, tundes häbi, et oli oma kaaslast niimoodi näinud. Maa oli veel lähedal, aga linn varjas vaate täielikult, nii et tal ei õnnestunud korrakski silmata metsa, mis pidi olema silmapiiril, kuid mille puhul ta ei olnud järsku enam kindel, kas see ikka on seal. Ümberringi polnud ainsatki asja ega inimest, mis oleks talle tuttav ja kindlust andnud. Kuid taganemine oli võimatu, ta oli nüüd pääsmatult teel üle mere.

      Ratker tõmbas peoga üle naise rindade ja tundis läbi õhukese kleidiriide, kuidas nibud kõvaks läksid. Mehe suust pääses abitu kähe hääl – pakitsus kubemes oli peaaegu valus.

      See naine oli hoor, aga Kaksikjumalate nimel, ta oli ilus. Paksud kastanpruunid lokid olid padjal laiali, pikkade tumedate ripsmetega laud varjasid pooleldi söesilmi. Punaseks tätoveeritud täidlased huuled paotusid. „Tule, isand,” sosistas naine. Kindlasti oli ta seda sosistanud kümnetele, kui mitte sadadele. Aga Ratkerile sellest piisas.

      Kui ta end pükstest vabastas ja hoora kleidi üles lükkas, suutis mees täiesti selgelt kujutleda, et see on tema naine, seaduslik ja armastav kaasa, kes teda enda juurde kutsub. Ta surus end pehmete pruunide reite vahele ning unustas selle, et tema laev väljub varsti, selle, et nende vahel on ainult raha ja iha ega kübetki armastust, ning mis kõige tähtsam, unustas iseenda. Seni, kuni ta kirvendava, hõõguva, lainetava iha võimuses kiikus, ei olnud Ratker Orissi olemas. Selleks pettekujutelmaks oligi tal hoorasid vaja.

      Need olid alati hoorad, kellega ta põgenes iha unustusse. Kodutul ei saanud olla kallimat, kes teda kodusadamas ootaks. Autul ei saanud olla ausat abikaasat. Mehel, kes oli pärast julguseproovis läbikukkumist häbiga kodulinnast põgenenud ja lõpuks madrusena piraadilaevale jõudnud, said olla ainult naised, kes ootasidki temasuguseid. Naised, kelle vallutamine ei nõudnud mingit julgust.

      „Tule, isand,” sosistas hoor jälle, ta tuli, maailm lahvatas tema ümber naudingus, ja siis meenus talle jälle kõik.

      Selge meri, mida mererahvas kutsus Klaasmereks, oli üsna madal, ja oma nime oli ta saanud vee järgi. Paljudes kohtades, kus meri läks aeglaselt sügavaks, võis veel kaldast üsna kaugel näha põhja – liiv, kivid, vetikad, kalad, karbid ja teised mereloomad paistsid kõik nagu läbi paksu, pisut lainelise klaasi. Pärli juures see küll nii polnud, sest sadam oli sügavamaks kaevatud ja linna roiskvesi sogastas merd. Piiritaja seilas välja lahest, mida ümbritsevad neemed kaardusid nagu embavad käsivarred, jättes endi vahele ainult kitsa läbipääsu. Neemed olid osaliselt kunstlikud, kaldakindlustustega tugevdatud ja muulidega pikendatud, kaitstes Pärli sadamat peaaegu kõigi tormide eest. Põhjapoolsel neemel seisis tuletorn, mida Reu oli märganud juba linnale lähenedes. Kui nad selle alt mööda seilasid, paistis see tohutu kõrge ja aukartustäratav. Tuletorni tipus vilkus ikka valgus.

      Piiritaja libises neemede vahelt läbi. Kahele poole jäid neemetippudele ehitatud väikesed töntsakad vahitornid nagu väravapostid. Järsku kõlas kummastki vahitornist peaaegu üheaegne kellalöök, vali, ilus ja helisev. Laev vastas kahe pasunahüüuga. Siis olid nad avamerel.

      Sadamas polnud meri Reule erilist muljet jätnud, kuid siin laius see silmapiirini. Kuidas sai kusagil korraga olla nii palju vett? Metsa lõpmatusega oli ta harjunud, aga see ääreta veeväli tegi teda rahutuks. Ta oleks väga tahtnud teist kallast näha, ainult teadmisest, et see on olemas, ei piisanud. Nad polnud veel Pärli sadamast kuigi kaugele jõudnud, kui üsna laeva lähedal kerkis veest järsku neli läikivmusta terava seljauimega selga. Reu võpatas tugevalt. Mitu reisijat osutas elevusega mustvaalade poole, neist paistis mõneks ajaks saavat peamine jututeema.

      Hõimunaine kuulis üht lähedal seisvat madrust teisele ütlemas: „Oleks ma selle sitase postilaeva asemel vaalapüügilaeval! Seal ajaks mõne aastaga sellise raha kokku, et elu lõpuni mõnusalt peesitada.”

      „Kes sind sinna võtaks,” norsatas teine, kuid laskus samasuguse huviga arutellu suure raha teenimisest ja kulutamisest.

      Mõte tema lapsepõlve hirmulugude peategelaste küttimisest oli Reu jaoks hämmastav. Mererahvas paistis mustvaaladesse suhtuvat kui lihtsalt järjekordsetesse mereelukatesse, kuid Reu ei saanud lahti tundest, et tegu on teda selles võõras meres varitsevate koletistega. Kui kellalöök ja teiste reisijate liikumine andsid märku söögiajast, pööras ta vaatele kergendusega selja. Pärast hommikusööki tekile tagasi tulles püüdis ta merest võimalikult vähe välja teha, mis oli muidugi keeruline.

      Reu reisikaaslane oli ammu nutmise jätnud, nüüd seisis ta ahtrireelingu ääres, aga ei vaadanud kaugeneva ranniku poole, vaid otse laeva vahutavasse kiiluvette. Söögiajal oli Asel teiste reisijate juurde tulnud, oma kausi maitsetust pudrust tühjaks söönud, kuid polnud kellegagi sõnagi rääkinud ning oli pärast kohe oma vahipostile tagasi pöördunud. Reul polnud aimugi, miks teine oli nutnud, aga ta lootis, et see tekitab nende vahele eemalehoidmise, nii et nad vahetavad ainult mõne viisaka sõna, käivad samas kajutis magamas ning kaovad Tuule linna jõudes mälestusi jätmata teineteise lähedusest, kuhu nad olid kogemata sattunud.

      Niisiis oli hõimunaine ebameeldivalt üllatunud, kui Asel järsku hõikas: „Reu!»

      Ta ajas end vastumeelselt tekilt püsti ja läks kutsuja kõrvale. Kiire pilk kinnitas, et Aseli nägu on rahulik, pisarate jäljed kadunud.

      „Ma käitusin ennist ebaviisakalt,” ütles Asel mererahvale omasel suurejoonelisel moel, mis pani isegi vabanduse üleolevalt kõlama. „See ei olnud kerge ärasõit. Ma tulin oma perekonna juurest ära ja ma ei näe neid enam kaua aega. Võib-olla mitte kunagi.»

      Selline otsekohesus oli võõrastav. „Miks?” küsis Reu, sest ilmselt seda küsimust oodati. Tal polnud lihtsalt mingit huvi vastust kuulda.

      „Ma lähen ülikooli.”

      „Mis see veel on?”

      „Ainus ülikool, kuhu naisi vastu võetakse, asub Tuule linnas. Ma ütlesin oma vendadele, et nad ei pea mind saatma, neil on muudki teha. Pealegi peangi ma nüüd olema iseseisev.”

      „Mis mõttes iseseisev?” Mererahva juures paistis see olevat ebatavaline iseseisvuse märk, kui naine üksinda kuhugi reisib. Aga teisest küljest oli Pärli linnapea naine. Reu ei saanud siinsetest kommetest sugugi aru.

      „Ülikoolis õpetatakse kõrgemaid teadusi. Kui naine tahab õpetlaseks saada, ei tohi ta kunagi abielluda ega lapsi saada. See segaks teadmiste omandamist. Õpetlasest naine jääb elu lõpuni üksi ja vastutab iseenda eest ilma perekonna toeta.»

      See mõte tundus Reule eemaletõukav. „Miks te tahate õpetlaseks saada?” Ta ei suutnud kujutleda elu ilma mehe ja lasteta. Metsarahva seas poleks selline asi ühegi naise puhul kõne allagi tulnud, kui tegu polnud just sandi või poolearulisega.

      „Ma tahan arstiks õppida.” Aseli tumepruunid silmad tundusid hõõguvat, kui ta Reule otsa vaatas. „Minu perekonnas… on olnud palju raskeid tõbesid, mis on inimesi hauda viinud. Kehv tervis on nagu vari meie elude kohal. Meil ja meiesugustel on vaja õppinud arsti abi. Arst suudab nii paljusid СКАЧАТЬ