Klaasmeri. Mari Järve

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ enam polnud, vale värvi juuksed ulatusid vaevalt poole kaelani, aga verd oli ikka võtta. Selleks ta oligi akna lahti kangutanud, nii ei pidanud kuskilt vereplekke koristama. Hea, et Asel oli ise hoopis teise põhjenduse välja mõelnud. Hea, et mererahva naine teda ei näinud tema turvalise maski taga. Aga halb, et ta ise iga päev Aselit nägi, kogu tema võõrapärasuses ja sõbralikkuses ja aususes.

*

      „Mis see on?” Reu kükitas Aseli juurde, kes uuris reelingu ääres istudes mingit värvilise joonistusega pärgamenti.

      Asel vaatas üllatunult üles. „Klaasmere kaart,” ütles ta.

      Reu tegi kannatamatu liigutuse. „Ja misasi on kaart?”

      Asel otsis sõnu. „Kaart on… noh, nagu pilt. Maadest ja meredest. Vähendatud, et suured maad paberi peale ära mahuks. Umbes nii, nagu kotkas kõrgel lennates maailma näha võiks. Näete, selle kaardi peal on Klaasmeri. Lääs on siin üleval servas, ida all. Siin on Pärl, kust me teele asusime. Mäletate seal selle lahe kuju? Siia on see ka joonistatud, näete? Ja siin on Tuul, kuhu me läheme.”

      Reu vahtis paberit. See ei olnud linnu vaade maailmale, pigem mõne jumala oma. Ta puudutas sõrmega kaardi ülemist serva, mis oli värvitud roheliseks. Seal oli lääs, metsad ja sood, kodu. Aga kaart lõppes üsna varsti pärast Klaasmere, Selge mere rannajoont. Tema kodu polnud sinna joonistatud, see jäi mererahva jumala pilgu alt välja. Jälle oli mererahval midagi imelist, vaevalt arusaadavat, aga kõikjale nende võim ei ulatunud.

      „Ja need on teised linnad?” osutas Reu pruuni ja mustaga joonistatud tillukestele kindlustele.

      Asel noogutas. „Klaasmere linnad. Tuule, Pärli, Linnukalju, Tulesaare, Meresuu.” Ta näitas neid järgemööda ja rääkis nii, nagu loeks salmi. Võib-olla õppisid mererahva lapsed seda juba hällis kiikudes.

      Kust päike tõuseb ja kuhu ta loojub,

      kus on kõigi asjade lõpp ja algus,

      põhjas on mäed ja lõunas meri,

      keskel on vaikne ja selge vesi,

      aga maailma ümbritseb mets.

      Reu raputas pead, et lapsepõlve õpetussalmi mõtteist tõrjuda. „Aga kus on Rõngassaare linn ja sadam?” küsis ta, meenutades Tolgari juttu umbes Klaasmere keskele jäävast rõngakujulisest saarest, mis moodustab kitsast maaribast ümbritsetud suurepärase sadamakoha, kodusadama hulgale sõjalaevadele, millel on sealt lühim tee mistahes linna appi jõuda. Kaardil oli ainus saarel paiknev linn Tulesaare, see saar asus Klaasmere põhjaosas ega olnud sugugi rõngakujuline.

      Asel võpatas Rõngassaare nimetamise peale tuntavalt. „Ookeani põhjas ja neetud,» vastas ta, jälle nagu mingit päheõpitud vormelit lausudes. Tema silmaterad olid laienenud, ta vahtis ainiti Reule otsa.

      Kas ta püüab minu eest mererahva sõjalaevastiku asukohta varjata? Aga nii oleks Asel teinud ainult siis, kui ta oleks aru saanud, kes Reu tegelikult on, ja seda hõimunaine ei uskunud. Ta polnud sõna tähenduses päris kindel, aga tema meelest oli ookean see suur meri lõunas, mida ühendas Klaasmerega ainult Meresuu linna valvatav kitsas väin.

      „Kas Rõngassaar ei olegi siis Klaasmeres?” küsis Reu.

      Asel puhus välja pahvaka hingeõhku, mida ta näis olevat kinni hoidnud. Reu imestuseks ilmus tema näkku pahameel. „Ei! Merejumala nimel, kas teie külas ei õpetata üldse midagi?”

      Hõimunaine raputas arusaamatuses pead.

      „Muidugi ei olnud Rõngassaar Klaasmeres! Kuidas see olekski saanud olla? Tol ajal ei elanud meie rahvas siin. Rõngassaar oli ookeanis, rannikust päris kaugel. See polnud mingi õige saar, vaid ammu kustunud vulkaani serv. Vulkaan on tuldpurskav mägi, saate aru? Ja selle sadam asus otse vulkaanikraatris, kuhu meri oli sisse voolanud. See näitab veelkord, et mõnikord – või tegelikult peaaegu alati – oskasid meie kallid esivanemad valida elamiseks tõeliselt totra koha.”

      Reu mõtles. Rõngassaar ei olnud Klaasmeres, nagu Tolgar oli rääkinud. Mis iganes ka oli sellega juhtunud – mis saab ometi terve saarega juhtuda? –, polnud seda Aseli jutu järgi enam olemaski. Ja just äsja oli ta esimest korda kuulnud mererahva liikme suust sõnu „merejumala nimel”, nüüdki lausutud ärritushetkel. Tolgar oli väitnud, et see on mererahva tavaline, ehkki pisut vanamoodne tervitus.

      Ta valetas mulle.

      Reule meenusid teised apsakad: kahurite pidamine ainult sõjalaevade tunnuseks, Pärli ja Tuule vahemaa ülehindamine, tagantjärele vaadates väga silmatorkav tuletornidega teadete saatmise mainimata jätmine… Kes teab, milliseid valesid oli Tolgar talle veel rääkinud või tõdesid ütlemata jätnud. Kõik selleks, et teda hirmutada, segadusse ajada, panna mõnes lihtsas olukorras end reetma. Orja jõuetu kättemaks. Ja püüe minu ülesannet takistada, ehkki ta ei teadnud, mis ülesanne see on. Aga ta teadis, et me oleme vaenlased.

      „Mis teiega on?” küsis Asel.

      Reu ei vastanud. Ta teadis, et ei peaks Tolgari reetmise pärast üllatunud või ammugi õnnetu olema. Ta teadis, et tal pole selleks ka mingit õigust. Aga ta mäletas haavatud meest, kellega ta oli külatanumal rääkima läinud, ja mõte, et neist on pöördumatult vaenlased saanud, et nad pole kunagi midagi muud olnudki, tõi talle pisarad silma.

*

      Klaasmerel ei saanud olla selliseid torme, millest rääkisid mererahva pärimused, sest see oli madal ja vaikne sisemeri, mis oli ookeaniga ühenduses ainult kitsa lõunapoolse väina kaudu. Aga siiski võisid siinsed tormid olla piisavad, et üks väikene purjepaat nagu lelu kaljudele visata. Selle kohta, et paat oli mustvaaladest puutumata jäänud ja üldse nii kaugele jõudnud ning et selle ainus reisija polnud viga saanud, oleksid meremehed öelnud „mereõnn”. Seejuures oleksid nad käega teinud märgi, mille kahetisus – hea kutsumine ja halva eemalepeletamine – näitab väga ilmekalt, kui kergesti võib õnn merel õnnetuseks pöörduda.

      Tirre ronis vaevaga, vasaku käega oma suurt kõhtu toetades üle kaljurahnude, mida oli võimalik ületada ainult seetõttu, et neid oli siin nii palju, segi paisatud nagu mõne hiiglase mänguasjad. Üksteise najale toetudes ja korrapäratutes hunnikutes moodustasid need kallakuid ja astmeid, millest võis kuidagimoodi üle pääseda.

      Eespool, tillukese saare keskel, oli tuletorn.

      Tuulest kihutatud pilved sundisid taevast juba hämarduma ning torn kõrgus naise ees sünge ja tumedana. Selle tipus polnud mingit valgust ega muud signaali – laevade jaoks polnud tuld veel süüdatud ja nähtavasti polnud siin kaugel põhjas parajasti vaja ühtegi teadet edastada.

      Saar ja tuletorn nägid mahajäetud välja, aga varem, pisikese purjepaadiga üle lainete õõtsudes, oli Tirre näinud tornitipus mingi teate edastamise valgusevälgatusi. Keegi elas siin, keegi valvas seda üksildast eelposti Linnukalju linnast põhja pool, Tulesaarele viivast mereteest eemal, ümberringi vaid tühi meri ja kaugemal Klaasmere põhjaranniku kõnnumaa, kus oli ehk ainult paar kaluriküla, kui sedagi.

      See oligi asja mõte, et see koht on kõigest eemal.

      „Kes seal on?” kostis järsku kärisev mehehääl. Selle omanikku naine kaljude taga ei näinud.

      „Merehädaline,” hõikas Tirre vastu.

      „Loll jutt. Ükski merehädaline ei satu siia. Siin ei käi laevu, et nad saaksid põhja minna, ja kui käikski, siis viiksid hoovused kõik, mis merre kukub, tagasi lõuna poole.”

      Kümme sammu eespool kõrguva kalju tipus ilmusid nähtavale kõikuv latern ja tume inimkogu. СКАЧАТЬ