Klaasmeri. Mari Järve

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuigi suur, aga kahuriluugid olid sellel olemas. Kahemastiline purjekas õõtsus kai ääres kergelt nagu mingi mereloom, kes on kärsitu minema ujuma. Samal ajal, kui Reu ja Asel reisijatesabas seisid, vinnati laevale kott värske postiga ja paar kasti.

      „Kui meil veab, jõuame Tuulde nelja-viie päeva pärast,» ütles mererahva naine.

      Reu surus huuled kokku. Kas Asel pidi temaga rääkima? Alles mõne hetke pärast jõudis temani imestus – Tolgari väitel pidanuks Tuulde jõudmine aega võtma kolm korda nii palju.

      „Ärge nüüd arvake, et mina kuhugi reisinud olen,” jätkas Asel väikese muigega. „Üks meie perekonnatuttav on raamatukaupmees, ta käib päris sageli Tuules, ikka paar korda aastas, ja räägib vahel oma sõitudest. Ta ütleb, et hangiks hea meelega ka Meresuust raamatuid, aga see jääb liiga kaugele. Tuul on Pärlile teistest linnadest kõige lähemal2, peaaegu otse idas, ja siin” – ta osutas käega üle lahe ida poole – „on Klaasmere üks kitsamaid kohti.”

      Reu ümises midagi nõustuvat. Üldjoontes teadis ka tema, et Selge meri on läänest itta palju kitsam kui lõunast põhja, ehkki mererahva linnade asukohti ega isegi kõigi linnade nimesid poleks ta osanud nimetada.

      Üle koduküla servas oleva kraavi viiv vanast palgist purre, mis oli vihmaga väga libe, ei valmistanud Reule mingeid raskusi, aga mööda planku laevale ronides oleks ta peaaegu vääratanud. Ilma käes helehalliks pleekinud laevatekk oli veider jalgealune – ehkki see kõikus praegu ainult vaevumärgatavalt, oli ometi kohe aru saada, et tegu pole kindla maaga.

      Tekil tuli Reul ja Aselil esitada oma piletid postiteenistuse vormis mehele, kes luges neile ette laeval käitumise reeglid: „Kajut neli. Söögiajad on hommikul kuuenda ja pärastlõunal kolmanda kella ajal. Rangelt on keelatud minna laevatrümmi või teistesse kajutitesse, samuti viibida tekil, kui kapten on andnud teada, et reisijad peavad selle vabastama.” Postiametnik vaatas neid pika pilguga ja lisas: „Austage aastaid merel olevaid mehi, kes peavad oma naistest ja kallimatest kaua eemal olema. Ärge kõnelge nendega, käituge siivsalt ja tagasihoidlikult. Kui teil on vaja midagi küsida, pöörduge mõne postiteenistuse vormi kandva mehe poole. Head reisi!”

      „No on alles õpetussõnad!” turtsatas Asel, kui nad siirdusid luugi poole, mille kaudu pääses alla.

      „Kas see on kõigil laevadel nii?” küsis Reu.

      „Ma arvan, et mitte. Aga tuleb tunnistada, et ega teised laevad ei vea ka nii palju reisijaid. Kaupmehed on ihnsad, kaubalaevadel on iga jalatäis pinda lasti jaoks kinni pandud, või kui võetaksegi keegi peale, nõutakse selle eest hingehinda. Ju siis leiab postiteenistus, et kuna neil on iga laeva peal mõni reisija ja tavaliselt päris palju, on vaja neid alla suruda, muidu võib tont teab mis juhtuda. Tekitavad äkki postipakkidel siivutuid mõtteid või midagi.”

      Reu turtsatas endalegi ootamatult naerda.

      Piiritajal oli reisijaid tõesti üsna palju, umbes paarkümmend. Nad majutati kajutitesse, mis olid pisikesed ja mida eraldasid üksteisest ainult ühekordsed hööveldamata laudadest seinad. Reu kuulis, kuidas keegi vihaselt pomises: „Kanakuudid!” Reu ja Aseli kajutis oli peaaegu pime, sest väikesest räpasest aknast ei pääsenud valgus eriti sisse. Niipalju oli siiski näha, et kajutis on kaks purjeriidest rippvoodit ja muud ei midagi. Nad tõstsid oma pambud vooditesse ja läksid tagasi üles tekile, sest kajut ei kõlvanud ilmselgelt muuks kui magamiseks.

      Siis ei olnudki Reul ja Aselil muud teha kui istuda reelingu äärde, püüda purjeid üles tõmbavatel ja otsi lahti päästvatel madrustel (siivsalt!) teelt eest hoida, vaadata Pärli tõusva päikese valguses roosatavaid müüre, oodata teeleasumist ja esimest söögikorda, mida vähemalt Reu kõht juba igatses. Ta oli laeval, nagu plaanitud. Aga tal oli ka kaasreisija, mis polnud sugugi plaanis olnud.

*

      Reu ei saanud sinna midagi parata, et ta jäi Aselit vahtima. Mererahva naine nägi välja nii võõrapärane, et lihtsalt pidi huvi äratama. Kergelt lainelised mustad juuksed olid üle pea kammitud, pealael hoidsid neid kinni ehistikandiga nahkpael ja mõned klambrid, aga seljale langesid need vabalt. Naine kandis tumesinist linast kleiti, mille pikad varrukad olid mitmest kohast puhvi õmmeldud ja mille kaelusest paistis imeõhukesest riidest kollane pluus. Kleit ulatus talle poolde säärde, selle all olid veel mustad püksid. Jalas olid Aselil head mustast nahast kingad. Reu mõistatas, kui palju oli sellise riietuse valmistamine pidanud võtma aega ja vaeva. Rahas ei osanud ta mõelda, aga ükski hõimuliige ei hakkaks üksnes igapäevasele väljanägemisele niimoodi raiskama.

      Asel kallutas pead, mis tõi tätoveeringu tema vasakul oimukohal eriti hästi nähtavale. Need olid tal mõlemal meelekohal, ühesugused, ilusad ja arusaamatud sinise tindiga nahka torgitud keerud. Reu oli Pärlis näinud päris paljudel mereinimestel oimudel tätoveeringuid – inimestel olid need erinevad, aga alati mõlemal oimul samasugused. Tolgaril neid polnud ja ta polnud neist kunagi rääkinud.

      „Mida te minust praegu mõtlete?” küsis Asel.

      Reu tundis end nii otsese küsimuse peale ebamugavalt. „Kust te võtate, et ma teist midagi mõtlen?”

      „Muidugi mõtlete. Mina näiteks mõtlen teist praegu seda, et te ei ole eriti talumatsi moodi, kelleks too sadamavaht teid nimetas.”

      Reu läks ärevile ja püüdis seda naeratusega varjata. „Mina jällegi mõtlen, et jõukal rahval on ikka veidrad riided.”

      Asel muigas samuti. „Paistab, et me mõlemad eksime. Mind võib jõukaks pidada küll ainult talumats.” Viimane avaldus oleks võinud kõlada ülbelt, kui seda poleks saatnud lõbus silmapilgutus.

      „Minul ei oleks selliste riiete jaoks ilmaski raha.”

      „Aga ometi on teil raha üle mere reisimiseks.”

      Reu vaatas kõrvale. „See on teine asi. Me oleme seda kaua kogunud.”

      Asel noogutas. „Usun. Ma otsustasin, et tahan teiega koos reisida, kui te tollele nõmedale ametnikule vastu hakkasite. No tõesti, miks te peaksite oma venda otsima minema?” osatas ta.

      Reu ei osanud midagi öelda. Tal oli hea meel, et teda oli uskuma jäädud, aga samas oli tal ka piinlik. Tegelikult ei meeldinud valetamine talle üldse, aga selle reisi ajaks tuli oma meeldimised muidugi kõrvale jätta.

      „Mis tööd teie vend Tuules tegi?” küsis Asel.

      „Ee… ta ehitas maju. Vähemalt alguses. Paari aasta pärast ei tulnud temalt enam teateid. Mis edasi sai, ma ei tea.”

      Mererahva naine nägi pisut üllatunud välja. „Ja kust te pärit olete?”

      „Ühest külast Pärlist lõuna pool, metsa äärest. Õieti pole see mingi küla, ainult paar talu.” Hetkeks haaras teda ärevus, sest ta polnud olematule külale nime välja mõelnud, aga siis tuli talle midagi pähe: „Pähklisalu.”

      „Noh, kui te Tuulde jõuate, uurige kõigepealt müürseppade vennaskonnalt, ehk teavad nemad teie vennast midagi.” Asel paistis siiralt tahtvat aidata ja Reul oli jälle piinlik.

      „Kas teil on õdesid või vendi?” küsis Reu, et juttu endalt mujale viia.

      Asel noogutas. „Kaks vanemat venda ja noorem õde.” Hõimunaine jälgis, kuidas teise tumedad silmad tühjusse vaatama pöördusid, ning mõtles oma tõelistele õdedele-vendadele, Kindla ja Ettenägija lastele. Vanim vend Kõigutamatu, sõnaaher ja morn, kuid küla parim kütt. Õde Rahu, nüüd juba lapseootel abielunaine, kes polnud kunagi СКАЧАТЬ