Klaasmeri. Mari Järve

Чтение книги онлайн.

      „Kas see on ikka kindel? Miks sellest siis täna hommikul sadamas ei räägitud?” kahtles Peir. „Võiks arvata, et sellest oleks karjutud!”

      „Me tulime ikka päris vara ära, linn magas alles. Ja võib-olla proovitakse seda maha vaikida,” arvas Farre.

      „Edu neile. Paistab, et Tulesaare omad plaanitsesid asja just nii, et sellest võimalikult suur kära tõuseks,” tähendas Vede. „Kui rünnak toimus eile, siis oli teade ilmselt mõeldud kohale jõudma selleks ajaks, kui…”

      „…meie linnapea tagasi jõuab,” lõpetas Asel. „Natuke jäi see küll hiljaks, aga täna on Pärlis kindlasti paras möll.”

      „Hea, et me sealt tulema saime,” pistis Farre.

      „Ega linnapea läbirääkimised ometi halvasti ei läinud?” küsis Peir sarkastiliselt.

      Reu kuulas hoolikalt, ehkki mererahva linnadevahelised piiritülid ei läinud talle eriti korda, kui, siis pigem rõõmustasid teda. Tema tähelepanu oli haaranud miski muu. Mida tähendas see, et teade oli tuletornide kaudu läbi tulnud? Ta ei julgenud küsida, sest talle tundus, et see on midagi, mida kogu mererahvas teab. Ta vaatas edela poole, kuhu jäi kolmest saarest koosnev rühm, millest nad olid hiljuti mööda seilanud. Suurimal saarel seisev tuletorn paistis veel hästi kätte, see plinkis ebaühtlaste vaheaegadega, ehkki oli päev. Kaugemal lõunas, just tema nägemisulatuse piiril, vilkus valgus järgmises tornis.

      Reu ei teadnud, kui kaugel on Roosad kaljud Pärlist, aga linnade maa-alad pidid olema suured. Kui rünnak piiril oli toimunud alles eile, siis kuidas oli teade nii ruttu Pärlisse jõudnud? Nähtavasti sai tuletornide abil päeval, mil laevad ilma nendeta hakkama said, sõnumeid edastada.

      Hõimunaine vaatas uuesti lähedalolevas tuletornis vilkuvat valgust ja teda haaras aukartus. Ta ei saanud isegi aru, kuidas neid päikesevalgusega sarnanevaid sähvatusi tekitati, ja kes teadis, mida need öelda võisid. Tuletornide abil sai mererahvas väga kiiresti saata ühest linnast teise sõjasõnumeid, hoiatusi, appikutseid, mistahes teateid. Ja mida oli metsarahval selle vastu panna? Oh, kui ebapiisavana ta end tuletornidega võrreldes tundis.

      „Laevad päästavad varsti otsad lahti,” ütles hoor vaikselt.

      Ratker ei liigutanud end niiskete linade vahel. „Mis su nimi on?” küsis ta pragunenud krohviga laelt.

      „Tirre… Tirasel.” Täisnimi – kas sellepärast, et see kõlas ilusamalt, või selleks, et luua veidigi ametlikkust ja distantsi, kui suguvõsa nime ei sobinud kasutada? Mingit pealehakkamist selles üleni pehme ja magusana tunduvas naises siiski oli. Ta sinatas teda vastu: „Ja sinu, isand?”

      Ratker ronis voodist välja ja hakkas põrandalt oma riideid otsima. „Sa ei räägi nii, nagu Linnukalju tüdrukud. Kust sa pärit oled?” küsis ta ise.

      „Pärlist.”

      Ratker võpatas oma kunagise kodulinna mainimise peale. Kas ta ei tundnud enam ära sealtkandi aktsenti?

      „Lahkusin sealt just möödunud kuul.”

      Vahetada Pärl Linnukalju vastu? Mees raputas uskumatult pead.

      „Liiga palju inimesi tunneb mind seal,” jätkas hoor vaikselt, justkui iseendaga rääkides.

      Aa. Sellest sai Ratker aru.

      Särgipaelu kinni sidudes vaatas mees naist. Kui noor ja ilus too veel oli. Kui noor oli ta isegi, ja samamoodi raisus.

      Mingil arusaamatul ajendil – maailm ei saanud ju muutuda, tal polnud võimalik oma au tagasi saada, see hoor ei saanud olla tema naine – istus Ratker voodiservale ja silitas korra pruuni põske. Pikad kaardus ripsmed võbelesid.

      „Ära jää siia,” ütles mees, mõttetult. Imelik küll, ehkki iha oli vaibunud, võis ta ikka peaaegu kujutleda teistsugust maailma. „Selles linnas närtsivad ilusad asjad ära.”

      Pehme tõmmu käsi lipsas tema pihku, sõrmed põimusid tema omadega. „Mis su nimi on?” küsis naine, lihtsalt ilus naine, kellega ta oli maganud, sosinal.

      Ratker mõtles, et maailm, kus Tirre pääseb Linnukaljult ja tema pole tema ise, on tegelikkusest palju meeldivam, ning pikendas seda veel natukeseks.

      Mõne päevaga kujunes Reul ja Aselil laeval välja harjumuspärane tegevuste jada. Nad magasid peaaegu esimese söögikorra kellani – rippvoodis kiikudes tuli hea uni. Pesta sai Klaasmere vähesoolase veega, mida reisijate jaoks igal hommikul vaaditäis pardale vinnati. See oli ebamugav ja iga päev tekkis vähemalt üks piinlik olukord, kus mõni paljas kehaosa soovimatu pilgu alla jäi, aga paari korraga hakkas igaüks sellega harjuma ja pesemisvõimalust kasutati siiski agaralt. Mõnikord tekkis lausa järjekord ning kui Reu ja Asel juhtusid veidi sisse magama, oli puder nende söögisaali jõudmise ajaks ära jahtunud, mis oli muidugi väga halb, sest siis ei kõlvanud see enam üldse süüa.

      Pärast hommikusööki lonkisid nad tekil. Just nimelt lonkisid, sest hommikuti oli rahutus jalgades suurem ja liikumissoovi allasurumine raskem. Reu oli veendunud, et inimesed pole tehtud sellise rõhuvalt piiratud puust, köitest ja purjeriidest maailma jaoks, mis liigub küll ringi, aga on ikkagi vangla. Kuidas mererahvas seda talus? Õnneks püsis vähemalt ilm ilus ja neil ei keelatud tekile tulla.

      Ilusa ilma varjuküljena oli see liigagi rahulik. Piiritaja pidi loovima vastu idakaare tuuli, mis meremeeste sõnul olid sel aastaajal tavalised, ja vahel isegi paigal seisma, sest tuul oli päris vastu või vaikis hoopis. Nende vaevalise edasiliikumise järgi sai varsti selgeks, et seekord võtab reis Tuulde aega hoopis rohkem kui neli-viis päeva – räägiti poolest kuust3 ja isegi rohkemast. Mõnda reisijat tundus see küll häirivat, aga nende väikest seltskonda eriti mitte. Ainult Reu pidi vaevaga alla suruma oma abitu ärrituse, et ta on sunnitud olema oodatust kauem kinni sellel laeval ja nii paljude mererahva liikmete ohtlikus läheduses. Oh, kuidas ta tahtis tagasi kuivale maale! Rääkimata pidevalt närivast ärevusest, mida põhjustas viivitus tema ülesande täitmisel – vahel tundus see, mida ta kaasas kandis, teda lausa põletavat.

      Keskpäeval, kui päike muutus liiga palavaks, läksid nad alla kajutisse ja tukkusid tunnikese, nagu tegid paljud reisijad. Reul oli Aseli imetluseks õnnestunud lahti kangutada kajuti räpane aken – tegelikult polnud see vist lubatud, aga neil oli ükskõik, sest nii pääses umbsesse pugerikku vähemalt veidi õhku.

      Pärast uinakut, viimasel tunnil enne teist söögikorda, mil kõhud juba korisesid, hoolimata teadmisest, et midagi head neid ei oota, lõbustasid Reu ja Asel end sageli sellega, et lugesid kokku, mitu madrust neid hindavalt silmitses, kuigi nad tõepoolest hoidsid eemale ega rääkinud nendega sõnagi. Parim saavutus Aseli väikese liivakella mõõdetava ajavahemiku jooksul oli kolm. Reu arvas, et kui reisijate ja madruste suhtlus poleks nii rangelt keelatud, oleks meeste huvi väiksem, mõeldes sellele, kuidas Kerguse ükskõiksus ja kättesaamatus ainult suurendas külapoiste indu.

      Lõunasöögi ajal ja pärast seda ajasid nad tavaliselt juttu Vede, Peiri ja Farrega, vahel ka mõne teise reisijaga. Õhtul, kui taevas tõmbus tumedamaks, aga reisijatele polnud veel antud käsku kajutitesse minna, seisid Reu ja Asel harilikult ahtrireelingu ääres ja vaatasid helendavat läänetaevast, mille alla, nende pilkude ulatusest välja, jäi kodune kallas. Nad ei rääkinud siis omavahel. Kumbki ei teadnud seda teise kohta, aga mõlemad mõtlesid, et nad pole kunagi oma päevi sellises tegevusetuses mööda saatnud. Mõlemad tundsid end süüdi, ehkki olid kodust ja omade juurest ära tulnud СКАЧАТЬ