Klaasmeri. Mari Järve

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ end kunagi talle kätte, ja neid kaitsesid nii hõimumehed kui ka nende endi arvestatav oskus vajaduse korral relvadega ümber käia või mõni tööriist relvaks muuta. Ori võis oma ihasid rahuldada kitsedega, kui tahtis. Ta ei tahtnud, ja vihkas hõimuneide rohkem kui kedagi teisi.

      Kõik hõimu noored naised küll ei käitunud nii, oli üks, keda Tolgar ei suutnud vihata. Julgus oli tulnud temaga rääkima siis, kui tal oli olnud veel lootust, kui pidev raske töö polnud tema selga ära rikkunud, kui ta oli mõelnud, et pääseb põgenema, kui ta polnud siinset rahvast veel päriselt vihanud. Väike tüdruk oli ära õppinud tema keele ja tema omakorda tüdruku oma.

      Tolgar mäletas suuri helehalle silmi kriimus näos, mis olid talle varjamatu uudishimu ja põnevusega otsa vaadanud. „Kuidas te seal mere ääres elate? Seal elavad ju koletised!”

      Vast ainult kübeke hirmu, seegi pigem elevus, ja selline soov teada saada. Tolgar oli tahtnud sellele tüdrukule lugusid jutustada.

      „Koletised on sügavas vees, kalda äärde nad ei tule.”

      „Aga te ju sõidate oma laevadega üle mere ka!”

      „Üle mere saabki seilata ainult suure laevaga, väikese paadi võivad mustvaalad ümber ajada ja inimesed ära süüa. Kalurid ei lähe oma paatidega kunagi kaldast kaugele. Ainult põhjas, Tulesaare ümber on meri nii madal, et mustvaalad sinna ei lähe…”

      Tolgar oligi mustvaaladest koletised teinud, aga lisanud juurde silmapilgutuse, ja jutustanud nii, nagu oma täitmatust lugudemangujast vennapojale. Tüdruk oli talle tasunud ainitise särava pilguga, millega ta oleks justkui püüdnud mehe suust kostvat iga võõrkeelset sõna näha.

      Praegusajaks oli Julgus täisealiseks saanud, ja ehkki ta rääkis nüüd Tolgariga palju harvemini ja vähem, oli ta ainus, kes kohtles orja kui inimest.

*

      Julgus seisis lõpuks linna lõunapoolse kõrge väravakaare ees sillal, mis viis üle müüri ees voolava väikese jõe. Värav paiknes võimsas liivakiviplokkidest müüris, mis kulges paremat kätt mere poole, peegeldudes suures tiigis, mis oli jõekesest üles paisutatud, nähtavasti vesiveski jaoks. Vasakul aga lösutas muldkindlustus, kunstlik küngas, mida oli samasuguste müüridega tugevdatud. Linn paistis naisele vallutamatuna.

      Värav oli lahti, kuid kummalgi pool seisis turvises ja vormikuues vahimees hellebardiga. Julgusele tundus, et ta on üksi ja kaitsetult lagedal ning äratab kaugelt liiga palju tähelepanu.

      „Merejumala nimel,” pöördus ta mererahva ametliku tervitusega valvurite poole. Nood vaatasid teda kummaliselt. „Ma olen lihtne talunaine maalt, tulen linna oma sugulasi külastama. Kas ma võin sisse astuda?”

      „Kuni on valge, võivad kõik väravatest sisse-välja käia. Te ei pea luba küsima,” ütles üks vahimeestest. Julgus tundis oma põskedele valguvat puna, ta noogutas rutakalt ja astus edasi. Korra piilus ta selja taha ja nägi valvureid endale järele vaatamas. Niipalju siis märkamatult linna pääsemisest.

*

      „Jutusta mulle Pärlist,” palus noor naine ühel kevadõhtul meest, kellele tundus, et ta on elanud sada ränka aastat, ehkki ta polnud veel keskealinegi.

      Julgus teadis, et Tolgar on pärit Pärli linnast Klaasmere läänekaldal. Ta teadis, et mehele ei meeldi oma kodust rääkida. Ja ikkagi ta palus, orja enda keeles, mida too mõnikord unustada soovis.

      „Miks sa küsid?” Tolgari hääl oli jäik.

      Julgus naeris, ja ehkki naer oli sõbralik, riivas see ikkagi mehe kõrva. „Miks ma alati küsinud olen? Ma tahan teada, milline on Pärl. Ma tahan teada, kuidas mererahvas elab.”

      „Miks?” kordas Tolgar teravalt. „Keegi teine su hõimust ei tunne minu rahva vastu mingit huvi. Nad on rahul oma metsa ja soovaimude ebausuga. Miks sina pärima tuled?”

      Naine ajas end sirgu, põsed roosatamas. „Võta oma sõnad tagasi!»

      „Mina ei kuulu teie rahva hulka, mulle teie käsud ja keelud ei kehti!” vastas mees niisama paindumatult. Ta tundis järsku Julguse vastu viha, mida oli kogunud aastaid. „Te ei saa mind sundida sood kummardama! Ja olgu öeldud, et see on täiesti tobe asi, mida kummardada.”

      „Mererahva seast või mitte, sul pole õigust niimoodi rääkida!”

      „Õigust?” pahvatas Tolgar. Ta vaikis natukeseks ja raputas pead. „Mida teie õigusest teate, te pimedad ja julmad metsaelanikud,” ütles ta siis külmalt.

      „Me teame seda õigust, mille mets ja soo on meile andnud,” vastas Julgus, silmad leekimas. „Õigust, mille kallale sinu rahvas on kippunud! Te olete meie maid röövinud – metsa maha võtnud, linnu ehitanud, hõime Selge mere kallastelt minema ajanud! Kas mererahvas ei saa üldse aru sellest, mis kuulub teile ja mis mitte? Kas te ei tea, kus on teie koht? Meie koht on siin soode keskel.

      Sootuled juhivad meid laugaste vahel ja läbi kogu elu. Kadesta meid!»

      Tolgar irvitas. „Soos ei kasva vili, see ei kanna inimest ega looma, majast või kindlusest rääkimata. Soo on mõttetu maa! Ja kui sina oled samasugune nagu kõik siin, igavesti nende mülgaste vahel kinni, siis ei taha sa minu linna ja rahva kohta midagi kuulda. Miks sa minuga rääkima tuled? Mida sa minust tahad?”

      „Oh, ma tõesti ei tea!” pahvatas Julgus, tehes kätega kärsitu viipe. „Sinu seltskond pole just meeldiv! Aga võib-olla on mul meeles, kuidas sa mulle lugusid jutustasid. Võib-olla tahan ma neid veel kuulda.”

      Tolgar kortsutas kulmu. Naise toonimuutus tundus võltsina. „Miks?” küsis ta jälle, mitte enam vihaselt, vaid kahtlustavalt.

      „Sest need lood on põnevad.” Julgus vaatas talle justkui avalalt otsa, aga mees nägi järsku, et naine valetab.

      Miks tahtis Julgus temalt kuulda Pärli kohta, aga tõelist põhjust ei soostunud ütlema? Sellel sai olla ainult üks põhjendus. Nende peaaegu-et-sõprust ära kasutades oli naine saadetud tema juurde maad kuulama. Milleks? Küllap oli hõimul kavas röövretk, või ehk mõni kavalamgi rünnak, kui prooviti algul linna kohta võimalikult palju teada saada.

      Tolgar vaatas Julguse noort, oma pettust halvasti varjavat nägu, ning temas kustus mälestus väikesest tüdrukust, kes oli tulnud vigastatud vangiga rääkima. Lõpuks, nagu ta oleks pidanud tegema juba ammugi, hakkas ta ka Julgust vihkama. Ja ta valetas vastu.

*

      Pärli tänavad panid Julgusel pea ringi käima. Ta polnud kunagi näinud nii palju inimesi, rääkimata sellest, et nad kõik olid tõmmud ning kandsid uhkeid ja võõrapäraseid rõivaid.

      Kõikjal oli lärm, inimestel ei paistnud olevat aega ega ruumi rahulikult kõndida, sest nad kiirustasid ja trügisid üksteisest mööda, jalgevahel sagisid koerad ja tuvid, härjad vedasid mürinal raskeid vankreid ning tugevad mehed kärusid ühe või paari sõitjaga. Hõimunaist ründasid tänavakaubitsejate hõiked, tuhat tundmatut lõhna, ühel ristmikul istuva pillimehe hämmastavalt ilus muusika. Ta kõndis kõrgete majade vahel, mis olid eranditult kivist, võimatult erinevad metsarahva madalatest puuhoonetest. Imelikult suurte akende raamid olid küll puust, kuid üsna sageli nikerdatud ja kirjuks värvitud, ning raamide sees helkis klaas. Kõige suuremad klaasitükid, mida Julgus seni näinud oli, olid olnud mere äärest metsarahvani jõudnud helmed.

      Ainus hea asi kogu olukorra juures oli see, et keegi ei pööranud noorele hõimunaisele mingit tähelepanu. Ilmselt oli tema maskeering küllalt hea. Kuid võimalik, et need uhked linnaelanikud poleks temast rohkem kui putukast välja СКАЧАТЬ