Langenud inglite linn. Surmav arsenal. IV raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sa mu nime ära,” jätkas Camille. „Raphael on mind sulle maininud, eks?” Naisel oli mingi aktsent, aga nii vaevumärgatav, et Simon ei osanud öelda, kust see pärineb.

      „Ta ütles, et olete klanni pealik ja tema täidab juhi kohustusi, kuni teie eemal viibite. On teie asetäitja… nagu asepresident või midagi niisugust.”

      „Aa.” Camille hammustas kergelt alahuulde. „Õigupoolest polnud see päris tõsi. Tahan rääkida sulle tõtt, Simon. Tahan teha sulle pakkumise. Aga enne on sul tarvis mulle midagi lubada.”

      „Ja mida siis?”

      „Et kõik, mis siin täna õhtul meie vahel toimub, jääb saladuseks. Sellest ei tohi mitte keegi teada. Ei sinu väike punapäine sõbranna Clary. Ei kumbki su kallim. Ei ükski Lightwood. Mitte keegi.”

      Simon laskis end toolil seljakile. „Ja mis saab siis, kui ma pole nõus seda tõotama?”

      „Sellisel juhul võid lahkuda, kui tahad,” vastas naine. „Ainult et siis ei saa sa kunagi teada, mida ma tahtsin sulle rääkida. Ja seda on sul põhjust kahetseda.”

      „Ma olen uudishimulik,” ütles Simon. „Aga kas nii uudishimulik, ei oska ma öelda.”

      Camille’i silmades välgatav säde reetis üllatust ja lõbusust ning Simonile tundus, et koguni veidi austust. „Asi, millest tahan rääkida, ei puuduta vähimalgi määral neid. See ei mõjuta nende julgeolekut ega heaolu. Tahan hoida seda salajas üksnes selleks, et kaitsta iseennast.”

      Simon seiras teda kahtlustavalt. Kas naine mõtleb seda tõsiselt? Vampiirid polnud nagu haldjad, kes ei olnud suutelised valetama. Sellegipoolest ei saanud poiss salata, et teda vaevab uudishimu. „Olgu peale. Ma ei räägi sellest kellelegi senikaua, kui mulle tundub, et miski teie jutus ohustab mu sõpru. Sellisel juhul muutub meie kokkulepe kehtetuks.”

      Naise naeratus oli jäine; Simon nägi, et Camille’ile ei meeldi, kui tema sõnades kaheldakse. „Hüva,” lausus vampiiritar. „Nähtavasti ei jää mul midagi muud üle, sest vajan hädasti sinu abi.” Ta kallutas end ettepoole, keerutades saleda käe sõrmede vahel veiniklaasi jalga. „Alles üsna hiljaaegu juhtisin õnnelikult Manhattani klanni. Meil olid Upper East Side’is ilusad ruumid ühes vanas sõjaeelses majas – mitte mingis rotiurkast hotellis, kus Santiago praegu mu rahvast hoiab. Santiago, Raphael, nagu sina teda kutsud, oli mu esimene asetäitja. Mu ustavaim kaaslane – nõnda ma igatahes arvasin. Ühel ööl avastasin, et ta mõrvab inimesi: ajab nad tollesse hispaanlaste Harlemis asuvasse vanasse hotelli ja lõbustab end sellega, et joob nende verd. Luud viskab väljas olevasse prügikonteinerisse. Püha Seadust rikkudes seadis ta end rumalalt ohtu.” Camille rüüpas sõõmu veini. „Kui temalt selle kohta aru pärisin, sain teada, et ta oli teistele klanni liikmetele rääkinud, nagu oleksin mina mõrtsukas ja seaduserikkuja. See oli lõks. Tal oli plaanis mind tappa ja võim enda kätte haarata. Põgenesin, ainsateks kaitsjateks kaasas üksnes Walker ja Archer.”

      „Kogu selle aja on ta siis teinud näo, et täidab pealikukohuseid ainult nii kaua, kuni teie tagasi pöördute?”

      Camille tegi grimassi. „Santiago on osav valetaja. Pole kahtlustki, et ta ootab minu tagasipöördumist: siis saab ta mu mõrvata ja tõemeeli klanni etteotsa kerkida.”

      Simon ei teadnud, mida Camille temalt tahab. Ta polnud harjunud, et täiskasvanud naised vaatavad talle suuril pisaraid täis silmil otsa või jutustavad oma elulugu.

      „Tunnen teile kaasa,” lausus ta lõpuks.

      Camille kehitas õlgu; selle liigutuse väljendusrikkus tekitas Simonis mõtte, kas pole naise aktsent äkki prantsuspärane. „Need on vanad lood,” sõnas vampiiritar. „Varjasin end kogu selle aja Londonis, otsides liitlasi, oodates oma aega. Siis kuulsin sinust.” Ta tõstis käe. „Ma ei saa sulle öelda, kuidas. Olen tõotanud vaikida. Aga hetkel, kui sellest teada sain, mõistsin, et just sina oledki see, keda olen oodanud.”

      „Kas tõesti? Olen või?”

      Naine kummardus Simoni poole ja puudutas tema kätt. „Raphael kardab sind, Simon, ja õigusega. Sa kuulud temasuguste hulka, oled vampiir, aga sind ei ole võimalik haavata ega tappa, tõmbamata enda pea peale Jumala viha.”

      Mõnda aega valitses vaikus. Simon kuulis pea kohal rippuvate jõululambikeste tasast elektrilist surinat, hoovi keskel oleva kivist purskkaevu vee pladinat ning linnaliikluse uminat ja rüma. Kui ta rääkima hakkas, oli tema hääl vaikne. „Te suutsite seda öelda.”

      „Kuidas palun, Simon?”

      „Selle sõna. Tema viha…” Õige sõna jäi talle nagu alati kurku kinni ja kõrvetas, suutmata tõusta huulile.

      „Jah. Jumal.” Naine tõmbas käe tagasi, aga tema silmad olid soojad. „Meietaolistel on ohtralt saladusi, palju asju, mida võin sulle õpetada ja näidata. Saabub aeg, kui mõistad, et sa ei ole neetud.”

      „Madam…”

      „Camille. Kutsu mind Camille’iks.”

      „Ma ei saa ikka veel aru, mida te minust soovite.”

      „Kas tõesti?” Camille raputas pead, nii et läikivad juuksed lehvisid ümber näo. „Tahan, et liituksid minuga, Simon. Astume ühiselt Santiagole vastu. Me marsime üheskoos sellesse rottidest kubisevasse hotelli ning kui tema poolehoidjad näevad, et oled minuga, hülgavad nad ta ja tulevad minu poole üle. Arvan, et nad on mulle endiselt ustavad, kuid kardavad Santiagot. Meid koos nähes saavad nad hirmust võitu ja ühinevad meiega. Inimene ei saa Jumala vastu.”

      „Ma ei tea,” lausus Simon. „Piiblis seisab, et Jaakob võitles ingliga ja võitis.”

      Camille silmitses teda, kulm kergitatud.

      Simon kehitas õlgu. „Juutidele õpetatakse seda koolis.”

      „„Ja Jaakob pani sellele paigale nimeks Penuel1, sest ta ütles: „Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!” Näed nüüd, sa pole siin ainus, kes pühakirja tunneb.” Pinge oli naise pilgust kadunud ning ta naeratas. „Võib-olla ei anna sa sellest endale aru, Valguses Kõndija, aga senikaua kui kannad seda märki, oled taeva karistav käsi. Mitte keegi ei suuda sulle vastu seista. Igatahes mitte ükski vampiir.”

      „Kas te kardate mind?” küsis Simon.

      Peaaegu kohe kahetses poiss oma küsimust. Naise rohelised silmad muutusid tumedaks nagu äikesepilved. „Mina peaksin sind kartma?” Siis kogus ta ennast, tema nägu muutus tüüneks ja ilme rahulikuks. „Muidugi mitte,” vastas ta. „Sa oled tark mees. Olen kindel, et pead mu ettepanekut arukaks ja ühined minuga.”

      „Aga milles teie ettepanek õieti seisneb? Tahan öelda, et Raphaelile väljakutse esitamiseni on asi mulle selge, aga mis saab edasi? Tõtt-öelda ei vihka ma Raphaeli ega taha temast asja ees, teist taga lahti saada. Ta ei sega ennast minu asjadesse. Midagi enamat ma ei soovigi.”

      Camille põimis käed rinnal vaheliti. Tema vasaku käe keskmises sõrmes oli kinda peal sinise kiviga hõbesõrmus. „Sa ainult arvad, et see ongi kõik, mida soovid, Simon. Arvad, et Raphael osutab sulle teene, hoidudes sekkumast sinu asjadesse, nagu sa ütlesid. Tegelikult on ta määranud su pagendusse. Praegu mõtled küll, et sul pole teisi endasuguseid tarvis. Oled rahul nende sõpradega, kes sul on – inimeste ja varjuküttidega. Oled rahul sellega, et sul õnnestub peita verepudeleid tuppa ja varjata ema eest oma tõelist olemust.”

      „Mismoodi СКАЧАТЬ