Langenud inglite linn. Surmav arsenal. IV raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja ärkasid seejärel uuele elule vampiirina. Aga kui nad ei oleks sind tühjaks imenud, vaid oleksid andnud sulle selle asemel veel natuke vampiiriverd, oleks sinust pikapeale saanud subjugaat.”

      „See kõik on muidugi väga huvitav,” sõnas Simon, „aga ma ikkagi ei mõista, mispärast nad meid niiviisi jõllitavad.”

      Isabelle vaatas vilksamisi meeste poole. „Nad seiravad sind. Võib-olla on nende isand surnud ja nood seal otsivad uut vampiiri, kes nad endale võtaks. Sul võiksid olla alandlikud teenrid.” Isabelle hakkas naerma.

      „Võib-olla,” oletas Simon, „tulid nad siia hoopis praetud kartuleid sööma.”

      „Inimsubjugaadid ei söö toitu. Nemad elavad vampiiri- ja loomavere segust. See hoiab nad seisundis, mis tagab pika eluea. Subjugaadid pole küll surematud, küll aga vananevad nad väga aeglaselt.”

      „Kahjuks,” lisas Simon, „ei õnnestu neil ilmselt säilitada nooruslikku välimust.”

      Isabelle ajas end toolil sirgu. „Nüüd hakkasid nad meie poole tulema. Küllap saame kohe teada, mida neil vaja on.”

      Inimsubjugaadid liikusid, otsekui oleksid neil rattad all. Selle asemel et kõndida, paistsid nad hääletult edasi liuglevat. Restorani saali ületamiseks kulus meestel kõigest mõni sekund; selleks ajaks kui nad Simoni laua juurde jõudsid, oli Isabelle tõmmanud kitsa stiletitaolise pistoda saapasäärest välja. Nüüd lebas see laual, helkides söögisaali kiiskavate lampide all. Relv oli raskest tumedast hõbedast ning selle pidemesse oli mõlemal pool söövitatud rist. Enamikul vampiiride tõrjumiseks mõeldud relvadel on ilmtingimata ristikujutis, mõtles Simon, arvatavasti oli lähtutud eeldusest, et suurem osa vampiire on kristlased. Kes oleks osanud arvata, et vähemusreligioonide poolehoidjatel võivad olla niisugused eelised?

      „Lähemale pole tarvis tulla,” lausus Isabelle, kui kaks subjugaati laua juures seisma jäid; neiu sõrmed olid pistodast kõigest paari tolli kaugusel. „Teie kaks, rääkige, mis teil asja oli.”

      „Varjukütt.” Vasakul pool seisev olend tõi selle sõna kuuldavale kähiseval sosinal. „Me ei osanud teiega praeguses olukorras arvestada.”

      Isabelle kergitas oma kaunikujulist kulmu. „Ja mis eriline olukord see siis on?”

      Teine subjugaat osutas pika halli sõrmega Simonile. Sõrme küüs oli kollane ja terav. „Meil on asjaõiendamist Valguses Kõndijaga.”

      „Pole teil minuga mingit asjaõiendamist,” sekkus Simon. „Mul pole aimugi, kes te olete. Pole teid kunagi varem näinud.”

      „Mina olen härra Walker,” lausus esimene olend. „Minu kõrval on härra Archer. Me seisame New York City kõige võimsama vampiiri teenistuses. Ta on Manhattani suurima klanni pealik.”

      „Raphael Santiago,” ütles Isabelle. „Sellisel juhul ei saa teile olla teadmata, et Simon ei kuulu ühtegi klanni. Ta on vabamees.”

      Härra Walker naeratas jahedalt. „Mu käskija lootis, et seda olukorda annab ehk muuta.”

      Simon vaatas üle laua Isabelle’ile otsa. Neiu kehitas õlgu. „Kas Raphael ei öelnud, et peaksid end klannist eemale hoidma?”

      „Ehk on ta nüüd meelt muutnud?” oletas Simon. „Tead ju küll, missugune Raphael on. Tujukas. Kapriisne.”

      „Kust mina seda tean? Ma pole teda näinud sellest ajast peale, kui ähvardasin talle küünlajalaga otsa peale teha. Peab, tõsi küll, ütlema, et ta käitus vapralt. Ei pilgutanud silmagi.”

      „Suurepärane,” lausus Simon. Subjugaadid ei pööranud temalt pilku. Nende kahvatud valkjashallid silmad meenutasid määrdunud lund. „Kui Raphael tahab, et ilmuksin klanni, on tal minult järelikult midagi vaja. Äkki ütlete, mida.”

      „Käskija ei pühenda meid oma plaanidesse,” vastas härra Archer kõrgil toonil.

      „Siis ei mängi välja,” lausus Simon. „Ma ei tule.”

      „Kui te ei ole nõus meiega kaasa tulema, on meil käsk viia teid väevõimuga.”

      Tundus, nagu oleks pistoda ise Isabelle’i kätte hüpanud; igatahes polnud liigutust õieti märgatagi, aga ometi oli relv tal pihus. Neiu keerutas seda mänglevalt. „Mina teie asemel ei proovikski.”

      Härra Archer vaatas teda, hambad irevil. „Mis ajast Ingli Lapsed allilma jätiste ihukaitsjaks on hakanud? Oleksin arvanud, et teie nii madalale ei lasku, Isabelle Lightwood.”

      „Ma ei ole tema ihukaitsja,” vastas Isabelle. „Olen tema kallim. See annab mulle õiguse virutada teile jalaga tagumikku, kui te teda rahule ei jäta. Nõnda käivad need asjad.”

      Kallim? Simon oli nii rabatud, et vaatas jahmunult Isabelle’i poole, aga neiu tumedad välkuvad silmad püsisid võimukalt kahel subjugaadil. Ühest küljest tundus poisile, et Isabelle polnud ennast kunagi varem tema kallimaks nimetanud. Teisest küljest andis just tõsiasi, et tüdruku avaldus üllatas teda rohkem kui New Yorgi kõige mõjuvõimsama vampiiri käsk tulla temaga kohtuma, kõige paremini aimu, kui kummalise pöörde oli võtnud Simoni elu.

      „Mu käskijal,” lausus härra Walker toonil, mis pidi tema arvates ilmselt olema rahustav, „on Valguses Kõndijale üks ettepanek…”

      „Tema nimi on Simon. Simon Lewis.”

      „Ettepanek härra Lewisele. Võin kinnitada, et härra Lewisel pole põhjust kahetseda, kui ta tuleb meiega kaasa ja kuulab, mida mu käskijal öelda on. Vannun oma käskija au nimel, et sulle ei sünni midagi halba, Valguses Kõndija, ning kui otsustad mu käskija ettepaneku tagasi lükata, on sul vaba voli seda teha.”

      Mu käskija, mu käskija. Viisis, kuidas härra Walker neid sõnu lausus, segunesid imetlus ja aukartus. Simonit läbistas kerge sisemine värin. Kui kohutav oleks sõltuda kellestki nii jäägitult, et omaenda tahet enam ei olegi.

      Isabelle raputas pead; „ei”, luges Simon tema huulilt. Neiul on arvatavasti õigus, mõtles Simon. Isabelle oli oivaline varjukütt. Ta oli jahtinud deemoneid ja Seadusega vastuollu läinud allilmlasi, kaabakvampiire, musta maagiat harrastavaid sortse ning metsikuks läinud ja inimsööjaks muutunud libahunte juba sellest ajast peale, kui oli kaheteistkümnene, mistap teda võis pidada selles ametis tõenäoliselt omaealiste hulgas parimaks, kui välja arvata tema vend Jace. Oli ju veel Sebastian, mõtles Simon – too oli olnud parem kui nad mõlemad. Aga tema oli surnud.

      „Olgu,” lausus ta. „Ma lähen.”

      Isabelle’i silmad läksid suureks. „Simon!”

      Mõlemad subjugaadid hõõrusid käsi nagu mõne koomiksi võllaroad. Judinaid ei ajanud õigupoolest ihule niivõrd see liigutus, kuivõrd asjaolu, et nad tegid seda täpselt ühel ajal ja ühtemoodi nagu hüpiknukud, kelle nööre korraga tõmmatakse.

      „Suurepärane,” lausus härra Archer.

      Isabelle virutas noa kolksuga lauale ja kallutas end ettepoole, nii et tema läikivad juuksed puudutasid lauda. „Simon,” sosistas ta tungivalt. „Ära ole rumal. Sul ei ole vähimatki vajadust nendega kaasa minna. Pealegi on Raphael sitapea.”

      „Raphael on ülemvampiir,” ütles Simon. „Tema veri tegi minust vampiiri. Ta on minu… kuidas seda kutsutaksegi.”

      „Isa, СКАЧАТЬ