Langenud inglite linn. Surmav arsenal. IV raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli Simon juuksed pikaks kasvatanud, nii et need langesid silmile ja varjasid lauba, aga seda pigem tarviduse pärast kui Isabelle’i mõjutusel.

      Clary heitis tema uue välimuse üle nalja, aga teisalt – Clary meelest oligi Simoni armuelu üks suur naljanumber. Tüdruk ei suutnud uskuda, et tal võiks olla Isabelle’iga tõsi taga, ega sedagi, et niisama tõsised suhted on tal ka nende ühise sõbra Maia Robertsiga, kes oli juhtumisi libahunt. Ning iseäranis uskumatu tundus Claryle see, et Simon ei olnud veel kummalegi tüdrukule teisest rääkinud.

      Ta poleks õigupoolest osanudki öelda, kuidas see oli juhtunud. Maiale meeldis käia Simoni pool ja kasutada tema Xboxi mängukonsoole – mahajäetud politsejaoskonnas, kus libahundikari elas, Xboxi ei olnud – ning poiss ei mäletanud, kas see oli kolmandal või neljandal korral, kui tüdruk enne lahkumist tema vastu liibus ja teda hüvastijätuks suudles. Simonile oli see meeldinud ning ta oli kohe helistanud Claryle, küsimaks, kas sellest on tarvis ka Isabelle’ile rääkida. „Jõua endas selgusele, mis värk sul Isabelle’iga on,” oli tüdruk vastanud. „Siis räägi talle.”

      Selgus, et see polnud eriti hea nõuanne. Nüüd oli möödas juba terve kuu, aga Simon ei teadnud ikka veel päris täpselt, mis värk temal ja Isabelle’il on, ning sellepärast polnud ta midagi rääkinud. Mida aeg edasi, seda raskem tundus talle sellest juttu teha. Seniajani oli tal õnnestunud välja vingerdada. Isabelle ja Maia polnud just sõbrannad ega näinud teineteist eriti sageli. Kahjuks ähvardas see mugav olukord õige pea muutuda. Clary ema ja tema kauaaegne sõber Luke pidid mõne nädala pärast abielluma ning laulatusele olid kutsutud nii Isabelle kui Maia – see väljavaade tundus nii kohutav, et Simon oleks meelsamini lasknud tervel jõugul vihastel vampiiriküttidel ennast mööda New Yorgi tänavaid taga ajada.

      „Aga ikkagi,” ütles Isabelle, katkestades tema mõtisklused. „Miks just see koht, aga mitte Taki? Seal oleksid saanud tellida verd.”

      See oli öeldud nii valjult, et Simon võpatas seesmiselt. Isabelle oli kurikuulus oma taktituse poolest. Õnneks ei paistnud keegi nende vestluse vastu huvi tundvat, isegi mitte tagasi tulnud ettekandja, kes kohvitassi kolksatades Simoni ette asetas, Izzyle pilgu heitis ja lahkus temalt tellimust võtmata.

      „Mulle meeldib siin,” vastas Simon. „Käisime siin Claryga, kui ta Tischis kunstitunde võttis. Nad pakuvad maitsvat borši ja pliine – need on nagu magusad juustupelmeenid – ja pealegi on see kogu öö lahti.”

      Isabelle ei teinud temast kummatigi üldse välja. Tüdruk jõllitas midagi üle tema õla. „Mis asi see on?”

      Simon jälgis tema pilgu suunda. „Krahv Kookula.”

      „Krahv Kookula?”

      Simon kehitas õlgu. „See on halloween’i dekoratsioon. Krahv Kookula on lastele. See on umbes nagu „Muppet Show’” krahv Šokula.” Isabelle’i mõistmatut nägu nähes hakkas Simon naerma. „Saad aru. Ta õpetab lapsi arve loendama.”

      Isabelle raputas pead. „Kas tõesti on olemas saade, kus vampiir õpetab lapsi arve loendama?”

      „Kui oleksid vaadanud, siis saaksid aru,” pomises Simon.

      „Sellel tõlgendusel on mütoloogiline tagapõhi,” ütles Isabelle varjukütilikult õpetlikul toonil. „Mõnes legendis väidetakse, et vampiirid on haiglased loendajad ning kui valada nende ette hunnik riisi, on nad sunnitud oma senise tegevuse katkestama ja kõik terad üle lugema. Muidugi ei vasta see tõele, nagu ei vasta tõele ka kogu see küüslaugujura. Igatahes: vampiiridel ei tohiks lasta lapsi õpetada. Vampiirid on hirmuäratavad.”

      „Aitäh,” ütles Simon. „Isabelle, see on nali. Ta on krahv, kellele meeldib loendada. Tead küll. „Lapsed, mida krahv täna sõi? Ühe šokolaadikoogi, kaks šokolaadikooki, kolm šokolaadikooki…””

      Neid riivas jahe tuulepuhang; restorani uks avanes, et lasta sisse järjekordne külastaja. Isabelle võbistas õlgu ja sirutas käe, et võtta must siidsall. „See ei ole tõsieluline.”

      „Mida sina siis tahaksid? „Lapsed, mida krahv täna sõi? Ühe kaitsetu maamehe, kaks kaitsetut maameest, kolm kaitsetut maameest…””

      „Kuss.” Isabelle, sidunud salli endale ümber kaela, kallutas end ettepoole ja asetas käe Simoni randmele. Neiu suured tumedad silmad olid ühtäkki löönud sädelema; nõnda sädelesid need ainult siis, kui ta jälitas deemoneid või mõtles, kuidas ta neid jälitab. „Vaata sinna.”

      Simon järgis neiu pilku. Leti ees, otsekui silmitsedes klaasi alla väljapandud pagaritooteid, paksu võõbaga kooke, muretaignapirukaid ja kreemitäidisega võiküpsiseid, seisis kaks meest. Kummagi väljanägemine ei reetnud siiski mingit huvi toidu vastu. Nad olid lühikesed ja lausa haiglaselt luidrad, koguni nii silmatorkavalt, et nende põsenukid kerkisid kahvatus näos esile teravalt nagu noad. Mõlemal olid hõredad hallid juuksed ja luitunud hallid silmad; mõlemad kandsid maani ulatuvat vöötatud paekarva rüüd.

      „Noh,” ütles Isabelle, „kes nad sinu arvates on?”

      Simon kõõritas nende poole vaadata. Mehed jõllitasid talle vastu, ripsmeteta silmad nagu tühjad koopad. „Mulle meenutavad nad kurje härjapõlvlasi.”

      „Nad on inimsubjugaadid,” sisistas Isabelle. „Nad kuuluvad mingile vampiirile.”

      „Mis tähendab „kuuluvad”?”

      Isabelle mühatas kärsitult. „Ingel hoidku, sa ei tea omasuguste kohta ikka vähimatki, või mis? On sul üldse aimu sellestki, mismoodi vampiire tehakse?”

      „Noh, kui vampiirimamma ja vampiiripapa teineteist väga armastavad…”

      Isabelle tegi talle koleda näo. „Olgu, sa tead, et vampiirid suudavad paljuneda ka teisiti kui suguliselt, aga vean kihla, et sul pole õiget ettekujutust, kuidas see päriselt käib.”

      „On ikka küll,” õiendas Simon. „Mina olen vampiir sellepärast, et jõin enne surma natuke Raphaeli verd. Vere joomisele ja surmale järgnebki vampiiriks saamine.”

      „Päris nõnda see pole,” vaidles Isabelle vastu. „Sina oled vampiir sellepärast, et jõid sortsu Raphaeli verd, misjärel teised vampiirid sind hammustasid ning siis sa surid. Kogu selles protsessis peab sind mingil hetkel hammustatama.”

      „Miks?”

      „Vampiiride süljel on… erilised omadused. Muundavad omadused.”

      „Väkk,” ütles Simon.

      „Ära siin väkita midagi, jutt käib sinu maagilisest süljest. Vampiirid peavad enda lähikonnas inimesi ja toituvad neist, kui verd pole käepärast – nood on nagu liikuvad suupisteautomaadid.” Izzy häälest aimus vastikustunnet. „Võiks ju arvata, et nad on verekaotusest jõuetud, aga tegelikult on vampiiride süljel tervendavaid omadusi. See suurendab vere punaliblede arvu, muudab subjugaadid tugevamaks ja tervemaks ning pikendab nende eluiga. Sellepärast ei keelagi Seadus vampiiridel inimestest toituda. See ei tee inimesele mingit häda. Muidugi juhtub aeg-ajalt, et vampiirile jääb suupistest väheks – ta tahab endale subjugaati ning hakkab jootma enda hammustatud inimesele väikestes annustes vampiiriverd, et muuta ta kuulekaks ja siduda enda kui isandaga. Subjugaadid jumaldavad oma isandat ja teenivad teda andunult. Neil pole muud soovi kui viibida tema lähedal. Seesama juhtus sinuga, kui läksid tagasi Dumonti. Sind tõmbas vastupandamatult enda poole vampiir, kelle verd olid joonud.”

      „Raphael,” СКАЧАТЬ