Langenud inglite linn. Surmav arsenal. IV raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hetk.” Simoni pilk liikus naiselt kahele subjugaadile ja jälle tagasi. „Te ei ole Raphael.”

      „Taevas halasta, ei.” Lauas istuja võttis kübara peast. Raske voog jõulutulede valgel läiklevaid hõbeblonde juukseid valgus talle õlgadele. Naise näos, siledas, valges, ovaalses ja väga kaunis, tõusid esile tohutu suured helerohelised silmad. Ta kandis pikki musti kindaid, musta siidpluusi ja kitsast seelikut ning tema kaela ümber oli seotud must sall. Võimatu oli ära arvata tema vanust või sedagi, kui vana ta oli olnud vampiiriks muutumise ajal. „Olen Camille Belcourt. Võluv sinuga kohtuda.”

      Naine sirutas kinnastatud käe.

      „Mulle öeldi, et kohtun siin Raphael Santiagoga,” vastas Simon ega kiirustanud pakutud kätt vastu võtma. „Kas te töötate tema heaks?”

      Camille Belcourt’i naer kõlas nagu purskkaevu vulin. „Mitte mingil juhul! Kord, tõsi küll, töötas tema minu heaks.”

      Ning Simonile meenus. Kas ei öelnud sa, et vampiiride pealik on keegi teine, oli ta Raphaelilt kunagi – tundus, otsekui oleks sellest möödas terve igavik – Idrises küsinud.

      Camille ei ole veel meie juurde tagasi pöördunud, oli Raphael vastanud. Tema eemalviibimise ajal olen pealik mina.

      „Teie olete vampiiride pealik,” ütles Simon. „Juhite Manhattani klanni.” Ta pöördus uuesti subjugaatide poole. „Te vedasite mind ninapidi. Ütlesite mulle, et saan kokku Raphaeliga.”

      „Ütlesin, et saad kokku mu käskijaga,” vastas härra Walker. Tema silmad olid väga suured ja tühjad, nii tühjad, et Simon hakkas kahtlema, kas nood kaks olid üldse tahtnud teda eksiteele viia või ei suutnudki nad teha muud kui robotitena korrata, mida käskija neile ette oli kirjutanud, ega andnud endale aru, et olid stsenaariumi vastu patustanud. „Ja siin ta ongi.”

      „Tõepoolest.” Camille kinkis subjugaatidele särava naeratuse. „Palun jätke meid omavahele, Walker, Archer. Mul on vaja kõnelda Simoniga üksi.” Oli midagi kummalist viisis, mismoodi naine seda ütles – kuidas ta lausus noormehe nime ja sõna „üksi” –, sellest aimunuks nagu varjatud hellitust.

      Subjugaadid kummardasid ja tõmbusid tagasi. Kui härra Archer pöördus, et lahkuda, märkas Simon tema kõri ühel küljel mingit märki, sinist plekki, nii tumedat, nagu oleks see värviga tõmmatud, keskel kaks mustendavat täppi. Tumedad täpid olid hammustusjäljed, mida ümbritses kuiv narmendav nahk. Simon tundis, kuidas tal värin üle keha käis.

      „Palun,” lausus Camille ja patsutas enda kõrval olevale istmele. „Istu. Soovid ehk veini?”

      Simon võttis kohmakalt istet metallist tooli serval. „Tõtt-öelda ma ei joo.”

      „Muidugi,” vastas naine mõistvalt. „Oled ju alles sama hästi kui verisulis pojuke, eks? Ära liiga palju muretse. Mõne aja pärast harjutad end jooma veini ja teisigi jooke. Mõned vanemad meietaolised suudavad süüa isegi inimeste toitu, ilma et see neile eriti palju halba teeks.”

      Eriti paljuhalba? Simoni meelest kõlas see halvasti. „Kas teil läheb kaua aega?” küsis ta, vaadates rõhutatult mobiiltelefoni, mis näitas, et kell on juba pool üksteist läbi. „Ma pean koju minema.”

      Camille võttis sõõmu veini. „Pead või? Miks siis?”

      Sellepärast et ema ootab mind. Heakene küll, naine ei pidanud seda ilmtingimata teadma. „Mul jäi teie kutse pärast kohtamine pooleli,” vastas ta. „Tahaksin teada, mis edasilükkamatu asi see on.”

      „Sa elad ikka veel ema pool, eks?” sõnas naine ja asetas klaasi lauale. „Kas pole see pisut imelik: sinutaoline mõjuvõimas vampiir keeldub kodust lahkumast ning klanniga ühinemast?”

      „Niisiis katkestasite mu kohtingu, soovides minu üle nalja heita, et elan ikka veel ema juures. Kas te poleks võinud valida selleks õhtut, kui ma tüdrukuga kokku ei saa? Niisugused on enamuses, kui see teile huvi peaks pakkuma.”

      „Ma ei pilka sind, Simon.” Camille libistas keelega üle alahuule, just nagu sooviks tunda äsja joodud veini maitset. „Tahan teada, miks sa pole ühinenud Raphaeli klanniga.”

      See on ju ühtlasi sinu klann, kas pole? „Raphael andis üsna üheselt mõista, et ei soovi mind sinna,” vastas Simon. „Õigupoolest ütles ta suisa välja, et jätab mu rahule, kuni mina teda ei tülita. Olengi siis hoidunud tülitamast.”

      „Oled või?” Naise rohelised silmad hiilgasid.

      „Ma ei soovinud vampiiriks saada,” vastas Simon, imestades endamisi, mispärast ta seda tollele võõrale naisele räägib. „Tahtsin elada tavalist elu. Kui avastasin, et olen Valguses Kõndija, mõtlesin, et see on võimalik. Kas või ligilähedaseltki. Võin käia koolis, võin elada kodus, võin viibida koos ema ja õega…”

      „Niikaua kui sa kunagi nendega koos ei söö,” vastas Camille. „Niikaua kui suudad varjata oma vajadust juua verd. Sa pole eales toitunud vaid inimesest, ega ju? Oled tarvitanud kotiverd. Kolkunud. Looma oma.” Naine kirtsutas nina.

      Simonile meenus Jace, kuid ta tõrjus selle mõtte kiiresti eemale. Jace polnud rangelt võttes inimene. „Ei ole.”

      „Ükskord teed seda niikuinii. Ja kui see juhtub, ei unusta sa seda kunagi.” Camille kummardus Simoni poole ning tema heledad juuksed riivasid poisi kätt. „Sa ei saa oma tõelist olemust lõpmatuseni varjata.”

      „Missugune teismeline poleks vanematele valetanud?” küsis Simon. „Igatahes ei saa ma aru, kuidas see teile korda läheb. Tõtt-öelda ei mõista ma sedagi, miks ma üldse siin olen.”

      Camille küünitas end tema poole. Naise musta siidpluusi kaelus avanes seejuures sügavalt. Kui Simon olnuks veel inimene, oleks ta kindlasti punastanud. „Kas lubad mul seda vaadata?”

      Simon lausa tundis, kuidas tal silmad pärani läksid. „Mida vaadata?”

      Naine naeratas. „Märki, sa rumaluke. Rändaja märki.”

      Simon avas suu, aga pani selle kohe uuesti kinni. Kuidas naine seda teab? Üksnes väga vähesed olid teadlikud märgist, mille Clary talle Idrises oli teinud. Raphael oli andnud mõista, et see on midagi surmavalt salajast, ning saladuses oli Simon seda hoidnudki.

      Aga Camille’i silmad olid väga rohelised ja vankumatud ning teadmata põhjusel tahtis poiss teha seda, mida naine soovib. Viisis, kuidas Camille teda vaatas, ja naise hääle meloodilises kõlas oli midagi vastupandamatut. Simon tõstis käe ning lükkas juuksed kõrvale, paljastades lauba teise pilgule.

      Camille’i silmad läksid suureks ja huuled paotusid. Tema sõrmed puudutasid kergelt kurgualust, justkui otsiksid sealt olematut pulssi. „Oo,” lausus ta. „Kui õnnelik sa oled, Simon. Kuidas sul on vedanud.”

      „See on needus,” vastas poiss. „Needus, mitte õnnistus. Seda te ju ometi teate, eks?”

      Naise silmades süttis säde. „Ja Kain ütles Issandale: „Mu karistus on suurem, kui ma suudan kanda.” Kas see on suurem, kui sina suudad kanda, Simon?”

      Simon naaldus uuesti toolileenile ja laskis juustel tagasi laubale langeda. „Mina suudan seda kanda.”

      „Suudad, aga ei taha.” Naine vedas kinnastatud sõrmega mööda veiniklaasi СКАЧАТЬ