Langenud inglite linn. Surmav arsenal. IV raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

      Tänusõnad

      Et romaan saaks sündida, on alati just perekond see, kes pakub tuge: mu abikaasa Josh, ema ja isa, Jim Hill ja Kate Connor; perekond Esons; Melanie, Jonathan ja Helen Lewis; Florence ja Joyce. See raamat tugines isegi rohkem kui teised pingelisele rühmatööle, palava tänu on selle eest ära teeninud Delia Sherman, Holly Black, Sarah Rees Brennan, Justine Larbalestier, Elka Cloke ja Robin Wasserman; eraldi olgu ära märgitud Maureen Johnson, kes laenas nime Maureeni tegelaskujule. Aitäh Wayne Millerile, kes aitas mul tõlkida ladina keelt. Tänu Margie Longoriale Project Book Babe’i toetuse eest; Big Apple’i toidupoe omanik Michael Garza sai nime tema poja Michael Eliseo Joe Garza järgi. Tavapärased tänusõnad tahan lausuda oma agendile Barry Goldblattile, toimetaja Karen Wojtylale; Emily Fabrele, kes nõustus tegema parandusi, kui nende tähtaeg oli juba ammu möödas; Cliff Nielsenile ja Russell Gordonile, kes kujundasid ilusad kaaned, ning Simon and Schusteri ja Walker Booksi meeskonnale, kes kandsid lõpuks hoolt, et kogu ime saaks sündida. Viimasena tänan oma kasse Linust ja Lucyt, kes oksendasid mu käsikirja peale ainult ühe korra.

      „Langenud Inglite linn” on kirjutatud Scriveneri programmi kasutades Mehhikos San Miguel de Allendes.

      Sarja „Surmav arsenal” kolmandas raamatus „Klaaslinn” jätab Jace ohtlikule retkele siirdudes Clary tuppa kirja. Selle sisu on tekitanud „Surmava arsenali” fännides ohtralt spekulatsioone; nüüd võite seda lugeda…

      Clary

      Kõigest hoolimata ei suuda ma taluda mõtet, et see sõrmus võib alatiseks kaotsi minna, nii nagu ma ei suuda taluda ka mõtet, et pean sinust alatiseks lahkuma. Kui selles viimases asjas pole mul valikut, siis vähemasti esimese üle on mul voli otsustada. Jätan meie perekonna sõrmuse sulle, sest sinul on sellele sama suur õigus kui minul.

      Kirjutan seda kirja ja vaatan, kuidas päike tõuseb. Sina magad, su rahutute laugude taga liiguvad unenäod. Tahaksin teada, mida sa mõtled. Tahaksin lipsata sinu pähe ning näha maailma sinu pilgu läbi. Näha iseennast sinu pilgu läbi. Aga seda viimast ma võib-olla ikkagi ei soovi. Võib-olla tunneksin siis veel tugevamalt kui praegu, et olen kiskunud sind millessegi, mis on Läbinisti Vale, ning see tõdemus käiks mulle üle jõu.

      Ma kuulun sulle. Võiksid teha minuga, mida tahad, ning ma ei takistaks sind. Võiksid soovida minult kõike ning poeksin kas või nahast välja, et teha sind õnnelikuks. Süda ütleb, et see on parim ja suurim tunne, mis mulle eales osaks on saanud. Aga mõistus oskab vahet teha sellel, mida ihkad, ehkki see on kättesaamatu, ja sellel, mida ihkad, ehkki ei tohiks. Ja mina ei tohiks sind ihata.

      Vaatasin kogu öö, kuidas sa magad, jälgisin, kuidas kuuvalgus tuli ja läks, heites su näole oma mustvalgeid varje. Ma pole iial näinud midagi ilusamat. Mõtlen elule, mida oleksime võinud jagada, kui asjalood olnuksid teisiti; elule, kus tänane öö poleks olnud üksikjuhtum – ära lõigatud kõigest, mis on tõeline –, vaid meie pärisosa. Aga asjalood ei ole teisiti ning ma ei saa vaadata sind, ilma et tunneksin seejuures, nagu oleksin pannud su ennast armastama pettusega.

      Üks tõsiasi, millest keegi ei taha rääkida, on see, et kui kellelgi üldse on Valentine’i vastu mingeid šansse, siis ainult minul. Mitte keegi teine ei pääse Valentine’ile nii lähedale kui mina. Võin teha näo, nagu tahaksin temaga liituda, ja ta usub mind, usub selle viimse hetkeni, kui kõigele lõpu teen – ühel või teisel moel. Mul on Sebastianilt midagi, mis võimaldab jõuda teda jälitades isa peidukohani. Seda kavatsengi teha. Niisiis valetasin sulle eile õhtul. Ütlesin, et tahan veeta sinuga selle ühe öö. Aga ma tahan veeta sinuga kõik ööd. Just seepärast peangi hiilima praegu argpüksi kombel akna kaudu välja. Sest kui peaksin ütlema seda sulle näkku, ei suudaks ma sundida ennast minema.

      Ma ei pane sulle süüks, kui vihkad mind. Soovin, et teeksid seda.

      Niikaua kui suudan veel und näha, näen unes sind.

      I

      HÄVITUSINGLID

      Leidub taude, mis luuravad hämaruses, ja hävitusingleid, kes lendavad, mähituna ebamaisuse looridesse; nad ei võta meiega ühendust ja me ei ole suutelised neid nägema, kuid tunneme nende väge ja painutame pea nende mõõga alla.

      1

      Käskija

      „Ainult kohv, palun.”

      Ettekandja kergitas oma värvitud kulme. „Ei söögi?” küsis ta. Naisel oli tugev aktsent ja kogu tema olek väljendas pettumust.

      Simon Lewis ei saanud seda talle pahaks panna: arvatavasti oli ettekandja lootnud kopsakamale jootrahale, kui oli oodata üheainsa tassi kohvi eest. Aga Simon ei võinud midagi parata, et vampiirid ei vaja sööki. Mõnikord tellis ta restoranides sellegipoolest toitu, et kõik tunduks normaalne, aga teisipäeva hilisõhtul, kui Veselkas polnud peale tema suurt kedagi, ei pidanud ta seda vajalikuks. „Piisab kohvist.”

      Õlgu kehitades võttis ettekandja kiletatud menüü ja eemaldus, et anda sisse tema tellimus. Simon laskis end söökla kõval plasttoolil seljakile ja vaatas ringi. Üheksanda tänava ja Teise avenüü nurgal asuv Veselka oli Lower East Side’is tema eelistatumaid paiku – vanamoeline mustvalgete seinamaalidega söögikoht, kus võisid istuda kas või terve päeva, tingimusel et tellisid iga poole tunni tagant tassi kohvi. Siin pakuti ka Simoni kunagisi lemmikuid, taimtoiduvareenikuid ja borši, aga need ajad olid nüüd möödas.

      Oli oktoobri keskpaik ja just äsja olid üles pandud halloween’i dekoratsioonid: kipakas silt, millele oli kirjutatud BORŠI-VÕI-POMMI!, ja kartongist lõigatud vampiirikujutis, mis oli tituleeritud krahv Kookulaks. Oli aeg, kui need armetud kaunistused olid tundunud Simonile ja Claryle pööraselt naljakad, aga nüüd ei näinud Simon krahvi võltskihvades ja mustas keebis enam õieti midagi lõbusat.

      Simon vaatas akna poole. Õhtu oli vinge ja tuul pillutas Teisel avenüül lehti, nagu oleks sinna visatud peotäite kaupa konfettisid. Mööda tänavat kõndis neiu, vihmamantli vöö kõvasti kinni tõmmatud, pikad mustad juuksed tuules lehvimas. Inimesed, kellest ta möödus, pöördusid ja vaatasid talle järele. Simon oli kunagi samuti tüdrukuid nõnda vaadanud, arutledes endamisi, kuhu nood lähevad ja kellega kohtuvad. Üks oli selge: mitte mõne temasuguse kutiga.

      Ainult et see neiu tuli kohtuma just temaga. Söökla välisukse kohal rippuv kell helises, kui uks avanes ja sisse astus Isabelle Lightwood. Simonit nähes ta naeratas ja seadis sammud poisi poole; enne kui istet võttis, libistas tüdruk mantli seljast ja riputas toolileenile. Mantli all kandis ta lühikest liibuvat sametkleiti, võrksukki ja saapaid – tüüpilisi Isabelle’i rõivaid, nagu oleks öelnud Clary. Vasaku saapa säärde oli torgatud nuga, Simon teadis, et seda näeb ainult tema, aga ometi olid kõigi sööklas viibijate silmad neiul, kui too istet võttis ja juuksed üle õla heitis. Olgu tal seljas mis tahes, Isabelle paelus alati pilke nagu tulevärk.

      Kaunis Isabelle Lightwood. Kui Simon temaga esimest korda kohtus, oli ta arvanud, et selline tüdruk ei vaata tema poolegi. Ega ta palju eksinudki. Isabelle’ile meeldisid poisid, kes olid vanematele vastuvõtmatud, ja tema maailmas tähendas see allilmlasi – haldjaid, libahunte ja vampiire. Simonile tundus üllatav, et nemad kaks olid nüüd käinud juba terve kuu või koguni kaks, ehkki nende suhe piirdus põhiliselt samasuguste harvade kokkusaamistega nagu tänane. Ning kuigi Simon tabas end aeg-ajalt paratamatult mõtlemast, kas nad üleüldse käiksidki, kui temast poleks saanud vampiiri ning kogu tema elu poleks ainsa hetkega pea peale pöördunud.

      Säravalt naeratades torkas Isabelle juuksekihara kõrva taha. „Näed hea välja.”

      Simon heitis pilgu söökla aknale ja vaatas oma peegelpilti. Isabelle СКАЧАТЬ