Härrana sündinud. Agu Takis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tulekahjupäeval kostis läbi suitsu ja vingu Nadja majast naisekisa – Sazonovil õnnestus valvuritest mööda hiilida. Siiski õnnestus kaasal talle panniga pähe virutada ja teise tuppa põgeneda. Kohe olid platsis ka valvurid. Seekord automaat küll töötas, aga valang läks mööda. Sazonov pääses jälle. Taigasse saadeti ka eriüksuse mehi, kuid nemadki ei saanud kurikaelale ligi. Kõige rohkem kannatas Nadja, kes ei saanud sammugi valveta teha ning austajate rivi pidi ootama. Taiga süütamisest oli möödunud nädal, aga Sazonov oli endiselt jooksus.

      Ain määrati konvoiülemaks ühele ehitusobjektile ja seekord sai ta paarimeheks Kalevi. Hommikul kohale jõudes vaatas brigadir tähelepanelikult soojakut ja pilgutas siis Ainile silma. Ain taipas, et midagi on valesti. Kas Sazonov on soojakus? Ain hüüdis eesti keeles Kalevile, et vaadaku soojak ettevaatlikult üle. Kalev lükkas padruni rauda ja sellel helil oli mõju. Hetke pärast lendas soojaku alt välja Sazonov, kes kartis, et tulistatakse tema pihta. Ta karjus kõigest jõust: „Annan alla, ärge laske!” Mehel vedas jälle – eestlase käest nii kergelt tina ei saa. Taiga põlemise eest oleks mägede pojad asja kohapeal korda ajanud. Ain seisis probleemi ees. Mida teha? Sidet ülemustega polnud, brigaadi ei tohtinud valveta jätta ja Sazonovi oleks teised vangid ribadeks tõmmanud. Ain märkis lippudega brigaadi liikumisala, sellest paarikümne meetri kaugusele pandi istuma Sazonov. Instruktaaž oli lühike: kes tähistatud alalt väljub, saab tina ja läheb otseteed põrgukatlasse. Lõpuks ilmus hobusemees lõunaga. Ta teatas olukorrast staapi ja tunni jooksul oli kohal kümmekond ülemust, kes Sazonovi minema tarisid.

      Õhtul külla tagasi jõudes olid eestlased kangelased, kuigi tegemist oli lihtsalt juhusega. Olukorda lubati premeerida puhkusega, aga lubaduseks see jäigi. Võib-olla oligi nii parem, sest puhkuselt tagasitulek olnuks liiga raske. Algasid vihmasajud. Taiga põlemine lõppes, nagu ka Aini praktika. Tagasisõit kooli, ees ootasid eksamid ja suunamine uude teenistuskohta. Kalevil läks paremini. Tema tunnistati mingi ime läbi edasiseks teenistuseks kõlbmatuks ja lasti koju.

      Kooli tagasi jõudes tundus Ivdel suurlinnana, aga kolm nädalat Karpias oli hea elukool.

      Eksamid tuli sooritada nii teoreetilistes ainetes kui ka laskmises ja sambos. Vene keelega Ainil enam erilisi probleeme polnud, hästi läks ka laskmine – püstolist õnnestus saavutada maksimaalne tulemus. Jäi viimane eksam, sambo. Selle tarvis loositi kursandid paaridesse. Aini paarimeheks tuli loosi tahtel Peeter. Mehed leppisid kokku, kuidas rünnata ja kaitsta. Loomulikult sooritati eksam edukalt. Kahe lätlase vahel läks asi aga nii tõsiseks, et lõppes ühe jaoks haiglavoodis. Sambo oskusest oli kasu järelevaatajatel, kes liikusid tsoonis relvata. Seal võis sattuda ründe ohvriks lihtsalt seetõttu, et mõni vang kaotas kaardimängus.

      Palju on räägitud sadismist Vene kroonus. Ainil sellised kogemused puudusid. Veriseid ninasid ja siniseid silmi tuli ette küll, aga tavaliselt olid need välja teenitud ja unustati kiiresti. Samuti olid rahvustevahelised suhted range kontrolli all ja rikkumise eest karistati rangelt. Muidugi tuli ette sõnavahetusi ja fašisti nime said Baltikumi poisid korduvalt kuulda. Samuti kutsuti ukrainlasi bandeeralasteks ja mõnda venelast vlassovlaseks. Kolme kroonus oldud aasta jooksul ei löödud aga Aini kordagi ja ka temal puudus vajadus kedagi tümitada. Üks erand oli, kuid sellest edaspidi.

      Juuli lõpuks oli seersantide kool läbi. Pidulik aktus toimus Dzeržinski pildi all ja Ainist sai NKVD nooremseersant. Talle meenus anekdoot, kus jefreitor ütles kindralile: „Kui meie omavahel tülitseme, mida siis reamehed ütlevad?” NSVL-i esitšekisti foto rippus kõikjal ühesuguse tekstiga: „Tšekistil on külm pea, kuum süda ja puhtad käed.” Enamikule neist oleks sobinud kuum pea, külm süda ja mustad käed. See sisevägede sõdurite nimetamine tšekistideks oli rohkem mee moka peale määrimine. Mis tšekist oli kolm aastat tunnimehena vahitornis tolknenud sõdur? Vangivalvur kõlas alandavalt, aga kui Venemaa kolkakülla saabus sõjaväest tšekist, oli ta peaaegu Dzeržinski ise. Kui sealsetes laagrites olnuks poliitilised vangid, jäänuks nii mõnigi Baltikumi poiss üleajateenijaks. Häbi oleks olnud koju sõita tšekistina.

      Paar päeva pärast kooli lõpetamist rivistati värsked nooremseersandid üles ja loeti ette teenistuskohad. Ain ja veel kümmekond meest jäeti reservi noorsõdurite saabumist ootama. Nende tulekuni veedeti aega magades, sportides ja lihtsalt ringi hulkudes. Toiduaineid väljastati kord nädalas, kuid toidu valmistamine ja kõik muu oli meeste endi teha. Elamiseks valiti staabi barakk, ühtlasi tuli kindlustada laagri valve. Et Ain ja Kalju arvati väeosa koondisesse kergejõustikus, said nad alalise linnaloa ja võisid liikuda väljaspool väeosa piiranguteta. Kodust saadeti sportlik riietus, et poleks vaja igale lontrusele au anda ja dokumente näidata. Et saadetud riided olid kohaliku keskkonna jaoks liiga head, tõstis see poiste mainet neidude seas. Meestega ühines ka Saaremaa poiss Juhan, kes tegi sporti päris kõrgel tasemel. Tema oleks kindlasti ka kettaheites häid tulemusi saanud, kuid jättis selle ala kaasmaalastele. Kui Kalju lennutas ketast toore jõuga, tuli Ainil see tasa teha tehnikaga. Mõlemad heitsid neljakümne meetri ringis – Eesti tulemuste järgi kehvavõitu, aga Ivdelis piisavalt hea. Tavaliselt jäi meeste omavahelises konkurentsis mõnekümne sentimeetriga peale Kalju. Lisaks kettale tuli koondises püsimiseks leida ka mõni teine ala. Kalju valis muidugi kuulitõuke, Ain kaalus mitme ala vahel.

      Elul polnud enam viga. Ivdel ja kooli läheduses asuv küla oli noori tüdrukuid täis, kõigil üks eesmärk – taigast minema pääseda. Huvitav, et vene naised on noorena ilusad, aga eesti naised on alati ilusad. Baltikumi poisid olid tüdrukute seas hinnas – viisakalt riides, sportlikud. Lootus kunagi Baltikumi pääseda muutis õrnema soo eriti lahkeks. Ain kohtus Saratovist pärast tehnikumi lõpetamist taigasse saadetud Ljusjaga. Enam polnud vaja kasarmus ööbida ja toidu pärast muretseda. Palka maksti põhjas hästi ja Ljusja teenistusest piisas nii söögiks kui ka joogiks. Kui enne korjasid Juhan ja Ain toidulisa tarvis vargsi tühje pudeleid, siis nüüd puudus selleks vajadus.

      Paradiisielu kestis poolteist kuud, siis saabusid kutsealused. Seekord Leningradist, Karjalast ja Usbekistanist. Et Ain oli end ülemustele heast küljest näidanud, määrati ta nüüd ohvitseride puudumise tõttu rühmakomandöriks, õigemini kohusetäitjaks. Selles oli nii head kui ka halba. Hea oli see, et palk ja liikumisvabadus suurenesid. Halb oli see, et selle kirju inimmassi eest pidi vastutama. Palka ei makstud küll sama palju kui ohvitserile, aga siiski kümme korda rohkem kui sõdurile. Iga rühm sai elamiseks viiekümnekohalise telgi, kus tuli elada oktoobrikuuni, aga selleks ajaks võisid külmakraadid ulatuda juba mitmekümneni. Tänu Karjala poiste töökusele ja Aini ettenägelikkusele soojustati telk korralikult. Isegi väike ahi õnnestus sisse kombineerida. Vabadusele tuli aga lõpp – noortega oli palju tegemist ja ööbida tuli telgis.

      Ain sai noortega hästi läbi ja erinevalt ohvitseridest teadis ta oma kogemustest, mida tunnevad poisid, kellelt on võetud vabadus.

      Ühel hetkel tekkis ühel suurel ülemusel idee puhastada jõekallas sinna kuhjunud palkidest ning kogu isikkoosseis saadeti kolmeks nädalaks taigasse palke vette lükkama. Et vahepeal toimusid Ivdeli rajooni meistrivõistlused kergejõustikus, jäeti Ain koos kuue noorega telke valvama. See oli vedamine, sest taigas on suureks nuhtluseks sääsed. Kui linnas oli olukord kuidagi talutav, võisid kaugemal sääsed inimese hulluks ajada. Sellisesse põrgusse ei tahtnud Ain minna, aga sattus veelgi hullemasse. Vahetult enne taigasse sõitu kutsus roodukomandör Aini enda juurde. Kapten Nikitin instrueeris, kuidas Ain peab laagrit valvama. Pärast pikka mõttepausi käis Nikitin välja veel ühe soovi: „Niikaua, kui ära olen, vaata, kas minu abikaasal Valjal on midagi vaja, ning anna talle abi. Kui tal on mingeid soove või probleeme, pöördub ta sinu poole.” Ain oli muidugi Valjat varemgi näinud – tõeline vene kaunitar, autojuhtide kõnepruugis „kõigi lisadega”.

      Järgmisel hommikul, kui väeosa oli taigasse suundunud, kuulis Ain telgis lesides, et resoluutne naisehääl küsis teda venepäraselt ees- ja isanime järgi. Ain väljus telgist ja esitles end. Valja vaatas Aini pilguga, mis on omane tõuloomade kokkuostjale, ja teatas: „Mul on puid vaja.” Aini küsimusele, milliseid, näitas Valja puude pikkust. Telgi juures olevatest sõduritest ütles üks teisele: СКАЧАТЬ