Härrana sündinud. Agu Takis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ reegel – sõprus sõpruseks ja teenistus teenistuseks –, muutus Aini elu kergemaks. Kooli lõpp lähenes samuti, kuid veel enne seda saadeti kursandid taigasse praktikale. Ain sattus ühte kaugemasse laagrisse nimetusega Karpia. See asus 150 kilomeetri kaugusel Ivdelist. Kõigepealt sadakond kilomeetrit veoauto kastis mööda plankteed, mis mingi ime toel koos püsis. Siis veel 50 kilomeetrit mööda kitsarööpmelist raudteed. Ainile oli see omamoodi elamus, sest vagun kõikus ja värises hullusti. Küsimus oli selles, millises kurvis see ümber paiskub. Kolm tundi loksumist ja terve nahaga kohal.

      Suur oli Aini üllatus, kui ta äkki tuttavat nägu märkas. Omakandi mees Kalev, kellega koos alustati, teenis oma aega sealses väeosas. Koht oli looduskaunis, kauguses sinasid Uuralid. See oli viimane laager enne mägesid, ka põhja suunas puudus muu maailmaga igasugune side. Kalev viis Aini sealse olukorraga kurssi. See oli range režiimiga laager, kus peamiselt langetati metsa. Puud veeti jõe äärde kitsarööpmelisel raudteel ja tasasel maal vedas vedur kuni kümmet vagunit. Enne orus asuvasse külla jõudmist, haagiti osa vagunitest lahti, sest muidu poleks pidurid vastu pidanud. Raudtee oli kasarmust mõnekümne meetri kaugusel ja esimesel ööl ärkas Ain suure mürina ja kolina peale. Kalju seletas unisele Ainile, et see jama toimub vahel mitu korda aastas. Keegi laseb palgivagunid omapäi mäest alla küla keskele ja tavaliselt, nagu ka seekord, paiskuvad vagunid raudteelt välja. Vähemalt nädalaks oli remondibrigaadil töö teada ning metsa väljavedu seiskus.

      Praktika kestis kolm nädalat. Selle aja jooksul omandas Ain palju väärtuslikke kogemusi – tõeline oskuste rakendamine nii koolis kui ka elus. Järgmisel hommikul määrati Ain konvoiülemaks raudteed parandavale brigaadile ja paarimeheks Kalevile. Et Kalev tundis kohalikke olusid hästi, oli sellest Ainile palju abi. Brigaadi olid valitud üsna korralikud vangid, kes istusid küll kergemate, kuid siiski jubedate kuritegude eest. Teoorias oli Ain kõik omandanud, aga tegelikkus tähendas midagi muud, seetõttu kulusid Kalevi õpetused ära. Omavahel suheldi eesti keeles ja see ei meeldinud vangidele sugugi. Kohe ristiti mehed fašistideks koos seksuaalleksikonist tuntud omadussõnadega. Brigaadi koosseisu kuulus üksteist vangi. Kalev kolonni ees ja Ain taga, marsiti objektile. Kohale jõudes pandi välja hoiatussildid, millest kaugemale vangid minna ei tohtinud. Konvoeerijad ei tohtinud olla üksteise lähedal, sest siis oleks vangidel olnud võimalus mõlemaid korraga rünnata. Mehed sättisidki end niimoodi paigale, et objekt oli nähtav ja omavahel sai rääkida. Jututeemasid oli palju ja ühiseid tuttavaid ning kodukanti meenutades kadus ka aeg kiiremini. Võis ju arvata, et neid kaua koos ei hoita. Igas brigaadis oli laagri n-ö ooperil koputaja, kes kõigest juhtunust või juhtuvast ette kandis. Kolme päeva pärast vahetatigi Kalev armeenlase vastu välja.

      Käes oli suvi. Metsas valmisid seened ja marjad ning veel polnud suurt nuhtlust – sääski. Seda aega nimetasid vangid roheliseks prokuröriks, aga sellest hiljem.

      Ühel hommikul pärast objektile jõudmist palus brigadir lubada kahte meest taigasse seeni korjama. Ka mehed pakuti välja. Ain kontrollis kaasasolevast kartoteegist vangide paragrahve ja karistuse kandmise aega. Need sellid ei tulnud kõne allagi. Ain pakkus välja, et lubab kaheks tunniks metsa avarii põhjustamise eest kinni istuva Stepanovi. Aini otsus ei meeldinud vangidele, kuid brigadir nõutas siiski loa Stepanovi kasuks. Kaks tundi möödus, aga Stepanovist polnud lõhnagi. Samuti närviline brigadir rahustas Aini, et küll ta tuleb. Möödus veel tund-poolteist. Stepanovit pole. „Lõpp,” mõtles Ain. Nüüd ootab ees tribunal või paremal juhul kaks ja pool aastat tunnimehe elu. Olukord oli sitt. Laagrisse oli oma kümmekond kilomeetrit, side puudus ja armeenlase peale ei võinud kindel olla. Olukorra tõsidust taipasid suurepäraselt ka vangid, nad ei tahtnud korraldustele alluda, liikusid lubatud alast kaugemale ja käitusid üleolevalt. Ainil tuli tegutseda otsusekindlalt, vastasel juhul haaravad vangid võimu. Ta andis brigaadile käsu istuda, millele too vastas mürgise naeruga. Irve pühiti nende näolt kohe, kui Ain oma PPS-i päästikule vajutas. Paarkümmend kuuli vihises meetri kõrguselt üle meeste peade. Ain käsutas uuesti brigaadi istuma ja hoiatas, et teine valang tuleb meetri jagu madalamalt. Nüüd valitses vaikus ja kõik käsud täideti vastu vaidlemata. Kui olukord saadi kontrolli alla, käsutas Ain mehed püsti ja hakati laagri poole tagasi kõmpima.

      Kilomeeter enne laagrit nägi Ain mööda raudteetammi jooksvat ja vahel kukkuvat inimest. Rõõm sellest oli suurem kui kunagi varem. Jooksja oli muidugi Stepanov, kes oli taigas eksinud ning kartis nüüd meeletult, et tal on juba jälituskoerad kannul.

      Jõudnud laagrisse, kandis Ain komandörile juhtunu ette ja kirjutas vigases vene keeles raporti. Salgamine ei tulnud kõne alla, sest koputajad oleksid juhtunust kindlasti ette kandnud. Komandör oli arusaaja. Ta selgitas Ainile olukorra tõsidust, aga avaldas ühtlasi tunnustust resoluutse käitumise eest. See automaadivalang tõstis nii Aini kui ka kogu väeosa autoriteeti – sellega näidati, et valvuritega tuleb tõsiselt arvestada.

      Kuigi Aini ja Kalevit enam koos konvoisse ei saadetud, said nad vaba aega ühiselt veeta kauguses sinavate Uuralite poole vaadates. Kusagil seal kaugel on kodu ja lähedased.

      Aini ei jäänud kodusaarele ootama kindel pruut, aga midagi südamelähedast seal siiski oli. See suhe tekkis abielunaisega, kelle mees oli nüüd sõjaväest tagasi. Naine kirjutas ja küsis, mida teha? Kas jääda Aini ootama või mitte? Ain jättis kirjale vastamata ja see oligi vastus. Et edasine elu tundus olevat nii segane, oli mõttetu teha kindlaid tulevikuplaane.

      Huvitav oli see, et siin kaugel sai kuulata Eesti raadiot. Ain ja Kalju arutasid ainsate eestlastena isekeskis, et mägedes peab olema pragu, kust Eestist levivad raadiolained läbi tulevad. Isegi Moskva raadiot ei kuulnud. Ega seda Eesti raadiotki palju kuulata ei saanud, aga vahel oli tore tunne kuulata eesti keelt, eriti muusikat.

      Külas oli väike kauplus, mille juhatajaks oli nooremasse keskikka jõudnud pilkupüüdev iludus Nadja – ühe vangi elukaaslane. Pärast mehe külastamist otsustas naine kaasale lähemale jääda ning sai hiljem kaupluse juhataja koha. Ilus naine taigas, sadade meeste keskel – see polnud Nadjale kerge. Üsna varsti taipas naine, et samad riistad, mis on tema mehel, on ka teistel meestel. Austajaid jätkus Nadjal nii sõdurite, vabakäiguvangide kui ka ohvitseride hulgas. Vang Sazonov, kelle pärast naine taigasse sattus, muutus nüüd teiste naerualuseks. Ta palus naisel minema sõita, aga lustlik elu hakkas Nadjale sedavõrd meeldima. Sazonov saatis Nadjale viimase hoiatuse – kas lahkud või tapan. Nadja ainult irvitas selle peale ja jätkas samas vaimus. Järgmisel õhtul, kui tööpäev langetusobjektil lõppes, oli üks vang kadunud. Ja see oli muidugi Sazonov. Objekt otsiti koertega läbi, kuid tulemuseta. Põgenemine! Kohe saadeti kaks sõdurit Nadjat valvama, aga keegi ei uskunud, et Sazonov külasse julgeb tulla. Kui tukkuvate sõdurite juurde ilmus telkmantlis ohvitseri kuju, andis sõdur au ja kandis ette, et kõik on korras. Poole ettekande pealt sai sõdur mantli alla peidetud kaikaga vastu pead, ja telkmantlis kuju haaras automaadi. See oli oma Nadja hinge järele tulnud Sazonov. Õnneks oli sõdur küll loll, kuid tugev. Automaat jäi talle ja kähmluse käigus virutas ta sellega Sazonovile üle turja. Vang rabeles lahti ning pani jooksu. Sõdur otsustas tulistada, aga et relv sai viga, ei tulnud mingit valangut. Kohale toodud jälituskoer võttis värske jälje üles. Tundus, et vangi kinnipüüdmine lõpeb kiiresti. Tagaajajad jõudsid külast välja taigasse, kui tundsid suitsulõhna. Kohe nägid nad leeke. Sazonov süütas põua käes vaevleva taiga ja koer jälge edasi ei võtnud. Nüüd oli Ainil võimalus kogeda, mida tähendab põlev taiga. Igast mahavisatud tikust tekkis uus tulekolle, küla ümbritsev taiga leegitses. Ainsaks tegevuseks lisaks Sazonovi püüdmisele oli küla päästmine tulest. Et taiga kustutamine oli võimatu, läks kogu jõud tule eemalehoidmisele külast. Kõik vangid ja valvurid võitlesid leekidega, peale suitsu ja vingu polnud midagi hingata. Õnneks muutusid loiuks ka vangid, kuid mässu ja relvade sattumist nende kätte tuli ikkagi vältida. Ühel hetkel tundus kõigile, et taigat ei õnnestugi päästa. Selline hullumaja kestis kolm ööpäeva, siis tuli appi paduvihm. Taiga põles küll osaliselt edasi, kuid küla ja laager jäid püsti. Mööduva kiirrongi heli meenutav ladvatule mühin kummitas Aini veel kaua. Nüüd läks lahti tõsine Sazonovi püüdmine.

      Taiga süütamine muutis СКАЧАТЬ