Härrana sündinud. Agu Takis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ einestada. Seda n-ö ahju tuli Ainil kütta kolm nädalat järjest ja hiljem vastavalt vajadusele.

      Taigast tagasi saabunud Nikitinile kandis Ain Švejki meenutades ette, et kõik Valja soovid said täidetud. Lootus, et mees pole Švejki lugenud, kadus, kui nende pilgud kohtusid. Kuigi Nikitin teadis Valja tempudest, siis parem olgu üks mees kui pool polku.

      Kolme nädalaga oli Ainil üks semester eluülikoolist läbitud. Nikitin sai puhkust, Valja vaheldust ja suur kodumaa tuhat tihumeetrit palke – just sellise koguse lükkasid noorsõdurid kaldalt jõkke. Harva juhtub, et kõik on rahul, aga vahel siiski.

      Ühes Siberi külas pidas arst loengut ja küsis peamiselt naistest koosnevalt auditooriumilt: „Kas teate, kuidas nimetada meest, kes tahab, aga ei saa hakkama?”

      „Impotent!” röögatas saal ühehäälselt.

      „Aga meest, kes võiks, aga ei taha?” Haudvaikus saalis, kuni ühel naisel üle viskas: „Kaabakas!”

      Ain oli viisakas noormees ega tahtnud olla kaabakas.

      Elu on üldse imelik, mõtiskles Ain. Abielludes lubab mees oma naisele kõike paremat, kui aga naine seda leiab, on mees kohe pahane.

      Nikitin oli tõeliselt hea mees ja tahtis oma naisele parimat. Üks hea asi oli seoses sellega veel. Külakeses liikusid jutud kiiresti ja õnneks katkes lähedaseks muutunud suhe Ljusjaga.

      Samal ajal toimusid Ivdelis meistrivõistlused kergejõustikus. Mittekaabakalik eluviis Aini sportlikku vormi ei vähendanud, kettas tuli isiklik rekord – 44 meetrit. Kaljule tuli küll ligi meetriga alla jääda.

      Kaugushüppes, kuulitõukes ja neljasaja meetri jooksus pääses Ain esikolmikusse. Tsirkuse eest hoolitses Juhan, kes võitis kolm ala. Et õlale mitte liiga teha, sooritas ta odaviskes esimese viske hästi ettevaatlikult. Valuhoog käis läbi ja mees otsustas rohkem mitte proovida. Algas 800 meetri jooks. Tutvustamine oli meistrivõistlustele kohane: rajooni rekordi omanik, eelmise aasta tšempion ja siis keegi Juhan.

      Pärast esimest ringi hõikas möödasörkiv Juhan: „Ilmselt taktikajooks.”

      Paarsada meetrit enne lõppu pühkis Juhan aga minema ja lõpetas uhkes üksinduses esimesena.

      Pärast 200 meetri võitmist, kus Juhan vahepeal libises ja kukkus, kutsuti võitjaid odaviske autasustamisele. Staadioni teises otsas kohalikele kaunitaridele kärbseid pähe ajav Juhan osutus ala võitjaks.

      Selleks aastaks olid kergejõustiku treeningud lõppenud. Juhan määrati komandöri autojuhiks ühte kaugel taigas asuvasse laagrisse. Ain ja Kalju läksid tagasi noori õpetama. Et inimene harjub kõigega, olid mehed rahul ka sellise eluga.

      Sügis lähenes, tulid esimesed öökülmad. Elu telkides muutus karmiks. Hommikul ärgates ei saanud vahel peadki tõsta, sest juuksed olid nari külge kinni külmunud. Juustest veel niipalju, et kui Ain hiljem taigasõpradega kohtus, olid kõik kiilaspäised. Läheduses olid suured uraanikaevandused, aga kiirgust ei mõõtnud seal keegi.

      Oktoobri keskel, natuke enne noorsõdurite vande andmist, tuli koolist juurde noori ohvitsere ja Ain osutus üleliigseks. Paari päeva pärast kutsuti ta staapi ja anti üle väeosa komandöri käskkiri – suunata nooremseersant Ain edasiseks teenistuseks väeossa Talitsa külas.

      Kes mäletab natuke ajalugu, teab, et Talitsa rajoonis Butka külas sündis Venemaa esimene president Boriss Jeltsin.

      Siinses väikeses Talitsas kahjuks sellenimelisi inimesi polnud, aga ilmselt on Venemaa küladega sama lugu nagu Kiire lastega – küllap neid külasid oli mitu.

      Oktoobri viimasel päeval astus Ain Hiina Ikaruse tüüpi autobussi ning kuus tundi kestev sõit Talitsa poole algas.

      Selle ajaga õnnestus mööda plankteid läbida 80 kilomeetrit, täpselt nii pikk oli vahemaa Ivdeli ja Talitsa vahel.

      Kohale jõudis Ain öösel, nimelt polaarööl. Ühele Moskva lõbutüdrukule pakuti kord head teenistust – tuhat dollarit öö eest. Samas jäeti ütlemata, et tegemist on polaarööga. Ain lootis sisimas, et temal nii kehvasti ei lähe.

      Aasta lõpp lähenes, plaanid olid ohus, valvuritest puudus – niisiis määrati Ain konvoiülema asetäitjaks ja kupatati taigasse.

      Et valget aega peaaegu polnud, nagu ka puhkepäevi, möödus enne kaks nädalat, kui Ain sai näha, kuhu ta sattus.

      Koht oli ilus. Küla paiknes jõeorus, mille keskel voolas väike, paarikümne meetri laiune jõeke. Orgu ning seda ümbritsevate mägede ja kaljude vahel oli laager viiesajale vangile.

      Režiim oli range, seega keskmise kaliibriga kõrilõikajad. Veel kuulus laagri juurde barakk kuuekümnele ajateenijale, elektrijaam, pagaritöökoda, kauplus ja teised eluks vajalikud ehitised. Veidi kaugemale jäid külaelanike majad, ehitatud kohaliku kõnepruugi järgi kättesaadud materjalist.

      See koht pidi Aini koduks saama kaheks aastaks. Ta määrati jaokomandöriks, kuhu kuulus viisteist meest. Nende hulgas oli ka viimase aasta mehi, kes pidasid end privilegeeritud seisusse kuuluvaks.

      Kuuskümmend meest jagati nelja jakku. Väeosa komandör oli kapten Lomakin ja tema asetäitjaks äsja kooli lõpetanud Malõškin.

      Kapten Lomakin oli viiekümnele lähenev kiilaspäine lühemat kasvu mees, suure armiga näol. Arm põsel pärines Teises maailmasõjas saadud fašistide tabamusest ning olenevalt olukorrast muutus selle värv roosast tumelillani. Ideeliselt oli Lomakin igati truu stalinlikele põhimõtetele ja ta uskus veendunult, et kõik välismaine või edumeelsem tuleb hävitada. Oma kaptenipagunid sai ta sõjast ja arvestades tema kolme- või neljaklassilist haridust, siis lisa auastmele loota polnud.

      Leitnant Malõškin oli aga äsja lõpetanud sisevägede kooli ja temale meeldis kõik uus, eriti lääne muusika.

      Tõele au andes kohtles Lomakin haridusele ja rahvusele vaatamata kõiki võrdselt. Kui Ain end Lomakinile tutvustas, tundus talle, et kapteni silmis jäi ta siiski vähemalt osaliselt fašistiks. Hoopis teine vahekord tekkis eakaaslase Malõškiniga.

      Jaos oli mehi seitsmest rahvusest ja nad olid väga erinevad. Korraldati koosolekutaoline üritus ja Ain püüdis lihtsate sõnadega olukorda selgitada. Kõigil tuleb oma aeg selles väeosas üle elada ja mida vähem esineb omavahelisi arusaamatusi, seda parem on see kõigile. Viimase aasta meestesse peab suhtuma austusega, aga noorte suhtes tuleb olla heatahtlik. Usutavasti see mõjus, sest erilisi arusaamatusi ette ei tulnud. Paari kuu pärast tunnistati Aini jagu väeosa parimaks.

      Ain teadis ja teab siiani väga hästi, et ükski rahvus pole loll, kuid lolle leidub iga rahva hulgas. Ta püüdis mõista ka asiaate, kuigi nende tõekspidamised erinesid Baltikumi omadest oluliselt. Ise oli ta sealsesse elukorraldusse sisse elanud, oli nõudlik, kuid ei alandanud ega mõnitanud alluvaid.

      Üheks mehi liitvaks toiminguks sai kartulikoorimine köögitoimkonnas. Esiteks meeldis see tegevus Ainile ja teiseks tekkis ühistöö käigus avameelne vestlus. Seal võis kuulda lausa uskumatuid lugusid elust Venemaa linnades, Kaukaasia mägedes ja Aasia liiduvabariikides.

      Üks verinoorena tunduv usbekk oligi kõigest 16-aastane ja teenis aega venna eest. Vend põgenes sõjaväkke mineku eest mägedesse, aga kutsealuste plaan tuli täita. Kui rikkad ostsid oma võsukesed lammaste eest vabaks, siis Aslani vanematel polnud neid piisavalt. Ja sel põhjusel nimetati noor Aslan vanema venna nime järgi Ruslaniks. Nii oligi Aslan, keda kutsuti Ruslaniks, Talitsas, valvas vange, teenis venna eest aega ja kooris Ainiga kartuleid.

СКАЧАТЬ