Härrana sündinud. Agu Takis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sai siin määravaks kaine olek ja enamvähem korralik välimus – kutsealuse riietusest sõltus palju. Koju ei jõudnud need rõivad enam kunagi. Paljud olid riides nagu paadialused ja nii nendesse ka suhtuti. Liiga häid kehakatteid kandvaid mehed kooriti aga lihtsalt paljaks ja heal juhul anti vastu mingid räbalad. Väeosas ootasid neid koduseid riideesemeid põhiliselt Venemaa küladest pärit teenistuse lõpetanud mehed. Mõnikord isegi maksti nende riiete eest, vahel sai luua häid suhteid vanemate ajateenijatega.

      Ain veetis viimase öö tädi juures ja oli hommikul kasarmus tagasi. Osa mehi oli juba läinud, osa lonkis raskes pohmellis sihitult ringi.

      Kohe algas ka kutsealuste suunamine väeosadesse. Mehed rivistati nimekirja põhjal üles ja viidi eraldi kasarmuisse. Lisaks Ainile oli hiidlastest kohal veel Kalev, keda Ain tundis endisest töökohast.

      Kahekesi on ikka kindlam ja koos sai ka kaasapandud toidukottidel silma peal hoida. Peamiselt kuuldus venekeelset kisamist, aga keegi otseselt kallale ei tulnud. Probleemiks tundus olevat vene keele oskus, hiidlaste puhul pigem selle oskamatus. Et saarel oli venelasi vähe, puudus poistel praktiline keeleoskus – koolis õpituga polnud suurt midagi peale hakata.

      Mehi jäi järjest vähemaks ja lõpuks oli kasarmus lisaks hiidlastele veel kümmekond meest. Salamisi loodeti, et ehk pääseb tagasi koju, aga õhtu eel rivistati nemadki üles. Nimed kontrolliti üle ja mehed käsutati veoauto kasti. Sõit läks Balti jaama ja sealt Riia rongile.

      Hüvasti, Eesti! Kuhu minek, ei teadnud meestest keegi. Rongis oli umbes 70 kutsealust, nendest pooled eestlased. Tekkisid esimesed tutvused. Kutsealustele oli eraldatud kupeevagun ja see oli lausa ime, sest tavaliselt veeti neid kaubavagunites nagu küüditatuid.

      Hiidlased sattusid ühte kupeesse tallinlase Peetri ja saarlase Juhaniga. Toredate poiste vahel tekkinud sõprus pidas vastu nii Siberis kui ka hiljem kodumaal. Mõlemad olid kõvad spordipoisid ja mis peamine, omal ajal Siberisse küüditatud Peeter valdas vabalt vene keelt ning tundis venelaste kombeid.

      Hommikul oldi Riias. Mehed viidi üle teisele rongile, mis oli lätlasi ja leedulasi täis – suureks üllatuseks koosnes rong kupeevagunitest. Hiljem selgus põhjus – kutsealuste seas oli Läti raudteeülema poeg.

      Eestist tulnud kutsealused paigutati ühte vagunisse. Lõuna paiku hakkas ešelon liikuma. Aga kuhu? Vagunite järgi arvasid poisid, et mitte lähedale. Ainil oli täiesti ükskõik kui kaugele. Mida kaugemale, seda parem – saab vähemalt riigi kulul maailma näha. Isegi suur suhtleja Peeter ei suutnud midagi välja nuhkida.

      Sõidu ajaks jagati vagunitesse võid, leiba ja konserve. Et kõigil olid kõhud täis, visati toiduga läbi vaguniakende märki. Poisse saatvad seersandid irvitasid paljutähendavalt – seda te veel meenutate. Eestlaste vagun, kus pooled olid küll venelased, seda teed ei läinud.

      Kolmandal teeloleku päeval oli tulemus käes – esimesed lätlaste esindajad ilmusid söögipoolist otsima. Muidugi leiti neile midagi ja nii mõnigi moodne riietusese või lihtsalt raha vahetas omanikku.

      Mõndagi hakkas selguma ka sihtpunkti osas. Kutsealuseid saatvad seersandid olid sisevägedest ehk vangivalvurid. Sama saatus ootas ilmselt ka teelolijaid, aga kus? Viiendal päeval loksus rong Sverdlovski jaama ja tehti pikem peatus. Liikusid jutud, et kutsealuste teenistuskohaks saab Ivdel. See linn asub Sverdlovskist 800 kilomeetrit põhja suunas ning seal lõpeb ka raudtee. Aini tegi murelikuks, missuguste vangidega tegemist on. Kui poliitilistega, on jama missugune. Ta oli kodus kuulnud, et Siberi vanglates istub palju eestlasi. Seda arutati ka omavahel ja arvati, et poliitiliste juurde poleks eestlasi lastud. Ka seersandid muutusid jutukamaks ja selgitasid, et põhiliselt istuvad seal kriminaalid.

      Pärast ööpäevast peatust Sverdlovskis loksus rong vahepeatusi tehes põhja poole. Kuigi oli oktoobri keskpaik, kattis maad kõikjal lumi ja jaamades näitas kraadiklaas kuni 25 kraadi külma. Kupees oli soe, kuid murelikuks tegi see, mis mehi ees ootab, kui vagunist väljuma peab.

      Kaheksanda reisipäeva hommikul peatus rong järjekordses jaamas. Aeglaselt möödus vagun jaama sildist – Ivdel. Koridoris kuuldus seersandi lõbusat hõiget: „Äratus, kilud, saabusite koju!” Hüvasti, koduseks saanud vagun, ja välja rivistusele!

      Läbilõikav tuul, lumetuisk, jaama termomeeter näitas 21 pügalat alla nulli.

      Aini ja kupeekaaslaste riietus oli oktoobrikuine, seega läksid soe aluspesu ja villased sokid igati asja ette. Mõned kutsealused olid suvises riietuses külmast sinised.

      Kasarmud asusid jaamast kaheteistkümne kilomeetri kaugusel, sinna nüüd rivisammul läbi tuisu asutigi. Tee oli ehitatud plankudest. Iga paari kilomeetri järel oli koht, kus autod või kolonnid teineteisest mööduda said. Oli ka esimene kohtumine vangidega – vastutulev kolonn seisis teelaiendil. Olukord meenutas filmikaadrit. Umbes sajast triibulisse riietatud vangist koosnev kolonn ees, taga valvurid koertega. Hiljem selgus, et tegemist oli erirežiimi ehk eriti ohtlike kõrilõikajatega.

      Korraga hakkas kostma tormisarnast heli – nii tervitasid vangid noorsõdureid. Nende vihased ja külmad pilgud pildusid tuld, millele lisandusid sajast kõrist tulevad ähvardused ja sõim. Kutsealuste külmavärinatega liitusid hirmuvärinad. Mehi saatvad seersandid ainult irvitasid.

      Uus elamus ootas poisse kasarmute juures. Et eelmisel päeval oli kohale jõudnud täiendus Kaukaasiast, tundsid nemad ennast peremeestena. Väeosa territooriumil oli kolm barakki ja neisse pidi mahtuma umbes tuhat meest. Saabunud lõdisesid külma käes ja sama saatus tabas ka kaukaaslasi.

      Tulid ohvitserid. Kutsealused valiti nimekirja alusel oma rühmadesse, seejärel suunati barakkidesse.

      Komplekteerimisel võeti arvesse, et kaukaaslasi ja baltikumi poisse oleks enam-vähem võrdselt. Hiljem selgus, et pooled mehed toodi Kaukaasiast või Kesk-Aasiast ja pooled Baltikumist või Venemaalt. Sisevägedesse toodi valvureid, kes ei kardaks vajaduse korral inimese pihta tulistada – selleks sobisid hästi mägede pojad. Vangide kolonni instrueerimine oli lühike ja selge. Samm paremale, samm vasakule – kuul sinu, hülss minu…

      Samuti oli vaja vangide järelevaatajaid, konvoi- ja karauuliülemaid, jaokomandöre ning staabitöötajaid. Nendeks sobisid Vene linnade poisid ja baltlased, kes aastaga vene keele selgeks said. Noorte väljaõpe kestis kaks kuud ja seal valiti välja, kes kuhu sobib.

      Mida kujutasid endast aga eluasemeks ehitatud barakid? Need olid vangide ehitatud palkhooned. Kes hakkab seda meil ehitatud palkmajadega võrdlema, saab rängalt petta. Seinad koosnesid palgihunnikust, kust vares läbi ei lennanud, varblane aga küll. Põrandapragudes võis jala välja väänata ja läbi lae astronoomiat õppida. Barakis oli kolm ahju, mida köeti poolteise meetri pikkuste halgudega. Ahi oli soe niikaua, kui tuli all lõõmas. Ahjusiibreid ei tuntud. Sellisesse barakki mahutati umbes kolmsada meest. Magamiseks olid roigastest kokku klopsitud kahe- ja kolmekorruselised narid.

      Ainil vedas. Tema sattus Peetriga samasse jakku. Sõbralik kaasmaalane pidas läbirääkimisi rooduvanemaga, tõupulli meenutava sajakilose hoholliga. Pärast lubadust loovutada tsiviilriided temale said nad magamiskohad teisele korrusele, ahju kõrvale. Venelaste ütlemine, et roodus on vaid üks jumal, rooduvanem, osutus õigeks. Tegelikult oli riietest lahtisaamiseks kaks võimalust, kas annad heaga või võetakse kurjaga. Kuuldes, et tegemist oli hoholliga, kadusid riidenõudjad välgukiirusel.

      Algas noorsõduri rutiinne elu – äratus kell kuus, hommikuvõimlemine, naride korrastamine ja rivisammul hommikusöögile, mis suurendas näljatunnet. Huvitav oli seegi, et hiljem piisas toidust ning vahel jäi seda isegi üle.

      Kui naride seisukord seersandile ei meeldinud, anti võimalus seda kümmekond korda uuesti teha. Järgnesid õppused nii õues kui ka kasarmus. Siis lõunasöök ja õppused õhtuni. Pärast õppuste СКАЧАТЬ