Härrana sündinud. Agu Takis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pikemalt mõelda. Seni oli tema kasutada vaid magamiskoht mitme kilomeetri kaugusel asuvas eramajas. Ain nõustus. Kabinetist lahkudes kutsus direktor Aini korraks tagasi ja täpsustas, et töötasu jääb samaks ning zootehnikut tuleb edasi vedada – see oli muusika Aini kõrvadele.

      Siinkohal tahaks selgitada mõnda terminit. Mis asi on sovhoos ja kuidas see kolhoosist erineb? Sovhoosiks nimetati riiklikku põllumajandust arendavat asutust, mis erinevalt kolhoosist moodustati endiste riigimõisate asemele. Kolhoosides maksti palka esialgu natuuras, hiljem ka rahas. Sovhoosis nagu igas teises asutuses ainult rahas. Kolhoosi juhtis juhatus ja selle esimees, sovhoosi direktor. Kolhoosnike suur eelis oli see, et nemad ei maksnud oma töötasult riigile makse. Kui algusaastatel oli kolhoosniku nimetus häbiasi, siis kolhooside arenedes muutus see auasjaks.

      Maksta tuli tulu- ja lastetusmaksu, need moodustasid palgast kuni 40 protsenti. Ent eestlased on visad ja töökad ning vaatamata kõigile lollustele arenesid kolhoosid kiiresti. Palgad tõusid, ehitati uusi tootmishooneid ja elumaju, millest suurem osa oli küll asula tüüpi kortermajad. Toodangu realiseerimisega probleeme polnud, ainus mure oli, kuidas ise söönuks saada. Valmis ehitati tohutud sealaudad, kuid sinna jäid maha ainult seasitt ja – kisa. Ülejäänu rändas külmutusvagunites Venemaa avarustesse.

      Midagi samalaadset toimus ka Putkaste sovhoosis, kus Ainil oli au vedada selle direktorit ja zootehnikut. Elukooli tarkust ammutas Ain mõlemalt.

      Direktor oli noor, kuid tark ja kogemustega tootmisjuht. Muidugi oli ta parteilane, sest selleta poleks keegi direktoriks saanud. Ometi peab üks viga mehel olema – ikka see viin, viin, viin. Vintis peaga muutus ta agressiivseks ning oli sellest ka ise teadlik. Kaine peaga oli ta Ainiga kokku leppinud, et see tal lollusi teha ei laseks.

      Sovhoosis oli piisavalt palju neid, kes direktori nõrka kohta teades püüdsid teda täis joota. Õnneks käis Aini jõud direktori omast üle ja kui viimane hakkas segast ajama, võttis Ain ta sülle ja viis koju. Jootjad ähvardasid ja direktor vallandas Aini. Järgmisel hommikul surus direktor aga Aini kätt, ja nii see kordus.

      Aini trumbiks oli kella tundmine. Kui auto pidi ees olema kell kümme, siis direktor ei vaadanud, kas on. Ta teadis, et on.

      Zootehnikuga oli lõbusam. Lisaks suhtluskoolitusele sai Ain targemaks ka sovhoosielu küsimustes.

      Suvi möödus lõbusalt. Ain tegi sporti, nii jalgratast kui ka teisi spordialasid. Hiidlastel on tore väljend „üleääre õmblemine”. See tähendab, et midagi küll tehakse, aga mitte põhjalikult. Kahjuks iseloomustas see ka Aini tegemisi. Teda jätkus küll paljudesse kohtadesse, aga hingega ta ühe asja juures ei püsinud.

      Sageli tahab jutuks tulla termin „eraldati”. Kindlasti jääb see paljudele lugejatele arusaamatuks. Kui isikul või firmal on tänapäeval vaja midagi soetada, läheb ta kauplusesse või mõnda teise firmasse ja ostab või liisib vajamineva. Nii juhtub, kui on, mida osta või liisida. Nõukogude Liidus oli paraku kaupa nii napilt, et selle ostmiseks anti luba ehk vajaminev eraldati.

      Eraldati kõike, autodest viinapudeliteni. Näiteks eraldati ülikonna ostmise luba, kui oli ette näidata tõend abiellumisest. Auto, mille ostmise luba eraldati sovhoosile ja millega sõitis Ain, oli üks neljast Eestile eraldatud autost. Põllumajandusele oleks vaja olnud veel vähemalt sadakond sellist autot, kuigi autost oli asi kaugel. Tegemist oli neljaveorattalise sõiduautoga, mootori võimsus koguni nelikümmend hobujõudu. Ometi oskas Ain selle peletisega vajadusel saja kahekümne kilomeetrist tunnikiirust arendada. Kuidas auto sellise kiiruse juures püsti jäi – see küsimus vaevab Aini tänini.

      Sügis aga lähenes ja ees ootas teenistus Nõukogude armees ehk Vene kroonus.

      Direktor ei tahtnud Ainist loobuda ning lubas välja ajada pikenduse, aga pigem olgu õudne lõpp kui lõputu õudus.

      Ainil oli kaupluses töötades raskete soola- ja suhkrukottide tassimisest tekkinud kubemesong ja ta lootis sisimas, et see päästab kroonust. Kui ta varasügisel ihualasti kõrge komisjoni ees seisis, leiti aga, et songaga võib vabalt riiki teenida. Aini õnnitleti ja talle teatati pühalikult, et ta on teenistuseks Nõukogude armee sisevägedes kõlblik. Püha jumal, see häda siis ka veel!

      Enne sügise saabumist osales Ain Pärnus jalgrattasõidul, kus õnnestus täita ka meistersportlase norm, mida siiski ei kinnitatud.

      Oktoobri keskel tuligi tähitud kirjaga kutse, mis kohustas järgmisel hommikul komissariaati ilmuma. Kiiresti lõpparve, direktori loal viimane sõit Moskvitšiga vanemate juurde, ja Ain oli valmis kodumaa kaitseks. Armsa vanaisaga jäigi see kohtumine viimaseks. Hüvastijätt zootehnikuga samuti. Varahommikul istus direktor rooli ja viis Aini sadamasse.

      Ain vaatas lahkuvalt praamilt kaugusesse kaduvat saart ja ohkas mõttes: „Millal näen seda taas…”

      Ta oli muretseja tüüp. Rohkem kui enda minekule elas ta kaasa kodusaarele jääjatele. Haige vanaisa, väike vend ja ega siis emal olnud ka kerge, aga pääsu minekust polnud. Küll elab need kolm aastat ka üle!

      Tšekistiks vastu tahtmist

      Aini uni kadus pikkamööda ja esialgu oli raske taibata, kus ta viibib. Tuba oli pime ja külm, suu kuivas ning pea tuikas valusalt. Lisaks kattis keha nähtud unenäost hirmuhigi.

      Unes oli ta loksunud läbi Uurali Siberi poole.

      Ümberringi valitses vaikus, kusagilt kuuldus kellegi katkendlikku hingamist. Korraga taipas Ain, et lõpuks on ta koju jõudnud. Ta magas oma vanal diivanil ning kõrvaltoast kostuv hingamine kuulus pohmelli küüsis vaevlevale isale.

      1. jaanuar, aasta 1963

      Mõned päevad tagasi sõitis ta rongiga läbi Uurali, õnneks vastassuunas – kodu poole. Siber oli Ainile koduks kolm pikka aastat ja kolm kuud. Nüüd oli see aeg läbi, aga emotsioonid püsisid ja unes kestis teenistus edasi.

      Eelmisel õhtul saatis Ain vana aastat ära naabriperes ja kangemat kraami jätkus piisavalt. Jätkus ka silmarõõmu ja oma vanale diivanile pääses ta alles hommiku eel.

      Ain virgus, pea hakkas tööle ja oi kui hea oli mõelda, et Vene kroonu on lõpuks läbi. Seal, Siberi taigas, kaugel sinavaid Uurale vaadates, oli teda alati vaevanud üks mõte: kas pääsen veel eluga teisele poole neid mägesid? Nüüd oli see soov täitunud ja korraga enam pea ei valutanudki. Tuba tundus soojana ja poolik vedru tagumiku all meeldivana.

      Mõne päeva jooksul leidis Ain endale töökoha kohalikus autobaasis ja ilusaid tüdrukuid oli külluses. Ees ootas uus elu sotsialismi viljastavates tingimustes.

      Inimene harjub igasuguse eluga. Ka see Vene kroonus oldud aeg õpetas midagi ja andis kogemusi edaspidiseks eluks.

      Ain keris mõttes mälestuste linti tagasi. Kolme Vene kroonus veedetud aasta jooksul oli elu paljuski muutunud, nüüd pidi Ain kiiresti uute tingimustega kohanema.

      Milliseks kujuneb elu uues töökohas? Kas jätkub visadust edasi õppida või tuleb elu lõpuni roolikeerajaks jääda?

      Tahtmatult meenusid viimased päevad sovhoosis ja kroonu minek.

      Kutsealuseid oli kümme, saatjaks sõjakomissariaadi esindaja. Traditsioonile vastavalt pidid kutsealused end enne ärasõitu täis jooma. Kuigi Ain viinast eriti lugu ei pidanud, tuli jooming sõpruse märgiks kaasa teha. Vindise peaga võis ju lahkumishetk kergem olla, kuid kaineks saades oli see veelgi valusam. Viinavõtmise juures on põhitõde see, et kui hakkad jooma teiste õhutusel, oled omadega läbi.

      Ain ei joonud ennast täis ja vaatas kurbusega tuikuvaid kaaslasi.

      Tallinna СКАЧАТЬ