Minu Amsterdam. Margot Roose

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Esmapilgul on nende suhe kõike muud kui tavaline. Dora on vabakutseline ajakirjanik ja Dennise täielik vastand – alati õigel ajal kohal, alati mingite projektidega hõivatud ja teeb kõike kiiresti. Dora sai just neljakümneaastaseks, Dennis on mõned aastad vanem. Nagu Blue, töötab ka Dennis coffee shop’is ja lisaks sellele rändab suviti mööda festivale vanasse bussi kohandatud nukuteatriga. Dora ja Dennis lähevad lahku keskmiselt kümme korda päevas.

      Hipidele ei meeldi mainstream11, nad keelduvad vaatamast Hollywoodi filme, ei kanna Nike’i tosse ega tarbi Starbucksi kohvi – väidetavalt isegi siis, kui see peaks olema ainus kofeiini sisaldav jook kogu planeedil. Sellest viimasest saan täitsa aru ja olen ka solidaarsusest kõikvõimalikke ketiasutusi hakanud vältima.

      Esialgu ei mõista ma, miks ainuüksi Starbucksi nime mainimine iga siinse lillelapse vihast vahutama ajab. Hollandis on ju ainult paar Starbucksi kohvikut ja needki raudteejaamades ja Schipoli lennujaamas, kuhu ökoinimesel nagunii asja pole. Hiljem kuulen, et USA kohvikugigant, mille kaubamärk ilutses majanduse kõrgajal globaalselt 11 000 ettevõtte uksel, on hipide viha kuhjaga ära teeninud. Kes käskis neil oma aknatu laohoonemüraka linna piiril laiuvale heinamaale poetada! Ainult napid paarkümmend meetrit kuulsast 70ndate alguses hipide poolt skvotitud (omavoliliselt hõivatud) tühjana seisnud Ruigoordi külast… Tundub, et laienev tööstusrajoon ähvardab lillelaste ja vabamõtlejate küla alla neelata. Ameerika kohvihiiglase tulek ainult rõhutab hipikommuuni ebavõrdset võitlust.

      Ruigoord on juba aastaid koduks paljudele (elu)kunstnikele, kes Euroopa viimase tõeliselt alternatiivse kogukonna rüpes elu mõtet otsivad. Küla keskmes asuvas vanas gooti kirikus võib sattuda nägema kõige kummalisemaid muusika ja kunsti performance’e. Võib lihtsalt sulanduda vana ahju juurde sooja kogunenud hipikarja ja lürpida suurtest kodustest kaussidest jumal teab millest koosnevat suppi. Öösel kirikust väljudes jäävad väikest teerada mööda lahkujat saatma selleõhtuse DJ miksitud maailmamuusika helid. Kiriku värvilistest vitraažidest sirab küünlaleegi asemel psühhedeelne valgus-show. Jumalasõna asemel jagatakse siin juba aastaid positiivset energiat, pehmeid narkootikume ja kõikevõitvat armastust.

      Aga Ruigoordi võitlus Starbucksiga pole kõigest lugu anakronistlikest hipidest. Pigem peegeldab see juba eos kaotatud lahing igipõlist tööstuse vastandumist kunstile. See on võitlus kultuurilise vaheldusrikkuse eest ajal, mil paljud endised mässajad on läinud üle kommertspoolele. Ja vabadust müüakse meile tagasi iPodide, Nike’i tossude või, mis veelgi hullem, terrorismivastase sõja näol. See on lugu ühiskonnast (antud juhul kultuurilisest vabasadamast) suurkorporatsioonide vastu.

      Hollandi hipiküla on hetkel veel alles. Küll vaid kahvatu varjuna selle 70ndate hiilgusest. Kokkuvõttes on ainult aja küsimus, mil suurtööstus lõpliku võidu saavutab. Kogu Ruigoordi ala on ametlikult tööstustsoon, habras looduskeskkond on laohoonete ees taandumas. Jah, muidugi teame me kõik, et kohv on majandusmasina käigushoidmiseks vajalik. Me ei saa ju lubada kofeiinipuudusel produktiivsust kaotavaid töötajaid!

      Loov, mittekapitalistlik kommuun on nüüdsest „ametlik” ja sunnitud ellujäämise nimel muunduma ettevõtteks. Saabuval suvel pole enam heinamaad, mis on näinud paljusid rõõmsaid hipifestivale ja olnud mänguväljakuks mitmele sirgunud hipilaste põlvkonnale. Küla on sunnitud korraldama kommertsüritusi ja reklaamima end populaarses Amsterdami meelelahutusprogrammi tutvustavas nädalalehes. Eks ikka selleks, et ennast ära majandada ja säilitada tillukeseks kuivanud alternatiivne kunstnike vabasadam. Aga kui vaba see sadam enam on? Kuidagi hale on vaadata tokerjaid hipisid, kes püüavad pileti lunastanud Jaapani turistide ülivõimsate objektiivide eest varju otsida. Seda leidmata.

      Jääb üle vaid imetleda lillelaste visadust, et ülireguleeritud Hollandis on selline kommuun nii palju aastaid kõige kiuste eksisteerinud. Nende propageeritav alternatiivne elustiil, mis kulgeb kooskõlas looduse ja loovusega, on saanud hoobi, kuid see pole surmahoop. Nii saangi järjekordse kutse traditsioonilisele kevade tervitamise ööle. Kutsel seisab, et sel ööl luuakse maagiline meeleolu tuletantsu, laulu ja trummide abil. Osalejatele pannakse südamele, et kõikevõitva armastuse ja ühtsuse saavutamine peab teoks saama ilma meelemürkideta (ametlikult vähemalt). Vaja läheb ainult keha, lauluhäält ja trumme. Ning sooje punaseid (sümboliseerimaks kokkukuuluvust tulega) riideid. Kohvi asemel pakutakse teed!

      „Millega sina siis elus aega surnuks lööd?” jõuab järjekordne lillelaps pooleldi valusa teemani varem või hiljem. Valusaks muudab selle teema fakt, et enamik hipisid ametlikult tööl ei käi ja nii jääb neile arusaamatuks ka teiste inimeste tööalane ambitsioonikus. Paljud neist on teinud elus valikuid (vähene või ebapraktilise valdkonna haridus, enesedistsipliini vähene rakendamine, ebatervislikud elukombed), mis muudavad nad tööturul väheatraktiivseks ja seetõttu ongi mugavam „hapusid karjääriviinamarju” mitte ihaldada. Olenevalt tujust ja jutukaaslase pilvesoleku astmest katsun oma kontorielust võimalikult vähetraagilise loo esitada.

      „Turundan haridust üle maailma, inimestele, kes tahavad ennast arendada ja sellega ühiskonda edendada.”

      „Ahah, ajad siis kõvasti pappi kokku, jah?!”

      „Pole viga, elab ära,” vastan.

      „Jajah, eks oled ikka äri peal väljas, nagu tänapäeval moes. Aga mis pilli sa tinistad?”

      „Kahjuks pole mind muusikaandega õnnistatud. Aga sina?” küsin viisakalt vastu.

      No nüüd võib rahulikult pool tundi või rohkem vait olla, sest ühelgi mu vabahingest vestluspartneril juba annetest puudu ei tule. Nad kõik on tuult tiibadesse koguvad muusikud (kammipillist ja kondivurrist kuni klassikalise klaverimänguni), luuletajad, reisikirjanikud, kehamaalijad, heategevuslike kaartide valmistajad, tarokaartidega ennustajad, erinevate tantsustiilide viljelejad ja… Kui inimesele juba on antud, siis ikka kapaga – ja annete kogus pole õnneks piiratud. Kui, siis ainult kuulaja kujutlusvõime…

      Seekord otsustan fantaasial lennata lasta ja „laenan” ande Eestis kunagi laineid löönud vagiinaga maalijalt. Mu vestluskaaslane tõmbab suitsu kurku ja meie poole pöörduvad aeglaselt ka teiste lõkke ümber lösutavate festivalikülastajate suurenenud pupillidega pilgud. Ahaa, mõtlen rõõmsalt, lõpuks ometi olen suutnud oma vestluskaaslased marihuaanaletargiast üles raputada. Oh mind naiivset – need inimesed on oma elus kõiksugu andekaid inimesi näinud. Järgneb arutlus sellest, kuidas ma peaksin hoopis leivatöö sinnapaika jätma ja rohkem harjutama. Keegi räägib Brasiilias kohatud naisest, kes suisa kõigi kehaavaustega pintslit valitseb. „Aga äkki maalid meile midagi?” tuleb kellelgi hea idee. „Mul on värvid ja lõuendid siinsamas kotis kaasas.” Pobisen midagi suurest inspiratsioonihoost, mis mind eelmisel päeval tabas ja et nüüd on teatavad lihased väsinud. Sellest saavad kõik aru, sest eks ole selge, et kunst käsu peale ei sünni.

      Enamik Amsterdami kandi hipisid on omavahel tuttavad ja teiste eluga (või vähemalt kuuldustega) kursis olemine ajapuuduse taha ei jää. Seega ei ole mulle üllatus, kui kuulen hiljem mõnelt „heasoovlikult” kaashipilt, et tegelikult on mu seekordne vestluskaaslane juba aastakümneid töötute nimekirjas ja ta kolme last kasvatavad vanavanemad. Muidugi on kõigil lastel erinev isa ning esimene sündis juba siis, kui teised samaealised hipid veel kommuunikodu mängisid. See hallineva patsiga naine on psühholoogilise turgutusteraapiagrupi liige ja too puuduvate hammastega kauboi olla kunagi nooruses Hollandi esipeotantsija olnud.

      Hipide lood on enamasti põnevad seiklused ümbermaailmareisidest, aastaid ilma rahata elamisest, Prantsuse Võõrleegionis võitlemisest, India slummis hulkuvate koerte steriliseerimisest, miljonärist ärimehe spirituaalsusse pöördumisest ja kõigest, mis sinna vahele mahub. Piir tõe ja fantaasia vahel jääb lõpuni häguseks, ja parem ongi. Usalduse kasvades kuulen ka mõne „päris loo” ja mõistan üha enam, miks uue eluloo СКАЧАТЬ