Minu Amsterdam. Margot Roose

Чтение книги онлайн.

      „Jah, ja siis kasvab laisk logard, kellel parim „edukombinatsioon” – Hollandi pass, täielik teadmine oma õigustest ning priilt kinnisvara. Üle minu laiba juhtub selline asi!”

      Vaidlused jätkuvad, aga pisitasa hakkan hollandlaste mentaliteediga harjuma. Ehk on neil õigus, et parim viis oma hoolimist näidata on lapsi mitte kulla ja karraga ära hellitada. Anda on ju tegelikult lihtsam kui keelduda.

      Hea kalvinistist12 lapsevanem treenib järeltulijad tugevaks, iseseisvaks ja vapraks. Mida varem, seda parem. Imikud on kõik aastaringselt õues ilma mütsita ja väikse köha või palaviku pärast ei jää keegi lasteaiast ega koolist koju. Halenaljakas on vaadata mujalt pärit suusatunkedes lapsehoidjaid lühikeste varrukatega jalkasärkides ja põlvikutes mudilasi trenni eskortimas. Kuidagi lihtsam on samastuda lapsehoidjaga, sest kolm plusskraadi annab piisava õigustuse talvevarustusse peituda. Eriti, kui arvestada, et Hollandis puhub valdaval osal aastast vinge põhjatuul. Tuulele vaatamata väntavad kõik, kel kael kannab, iseseisvalt hommikuti kooli ja pärastlõunal koju tagasi. Ei tea, kas ajanappuse või millegi muu tõttu, aga enamik koolilapsi hüppab ratta selga dušimärgade juustega. Tõeliselt valus vaatepilt, mille kangelaslikkusest saan aimu siis, kui ise paari miinuskraadiga vastu tuult võitlen. Kaalun mõnikord lausa topeltmütsi varianti ja tuletan õudusega meelde oma ema manitsusi, et kui noorena mütsi ei kanna, siis peab vanaduses peavalu kannatama. See vanade eestlaste hoiatus siin riigis suuremat huvi ei ärata ja ajab hollandlased ainult naerma.

      MIKS TULEB ENNE ÕPPIDA JAGAMA JA ALLES HILJEM KORRUTAMA?

      „Enne õpi jagama ja alles siis korrutama” on Hollandis juba iidsest ajast populaarne äriprintsiip. Selle eiramine on sama suur aps kui hiljaksjäämine, udujutu ajamine, „arvutusvead” rahaasjades ning mõttetu ressursside raiskamine.

      Kõik Eestis või Ida-Euroopa riikides äri ajanud hollandlased kurdavad nõutult, et sealsed inimesed võiksid palju rohkem kasumit teenida, kui nad seda lihtsat korrutamise ja jagamise printsiipi järgiksid. Neile tundub ülima rumalusena ekssovjetlik kiire lühiajalise kasumi jahtimine selle asemel, et pikaajalisse partnerlusse investeerida.

      „Üritasime Eestis tehniliste seadmete tehase asutada. Meie poolt oli kapital ja oskusteave, Eesti partnerilt tööjõud ja tootmise korraldamine,” räägib hiljuti tootmise tagasi Hollandisse kolinud ettevõtja. „Leppisime tingimused kokku esimeseks kolmeks aastaks koos klausliga, et arutame olukorda igal aastal. Meie plaan oli rajatud pikaajalisele koostööle, lootusega mõlemapoolsele mõistlikule kasumile. Umbes pool aastat pärast projekti käivitumist, just siis, kui tootmine paraja koormusega tööle oli hakanud, tuli Eesti partnerile „hea idee”: ühepoolselt hindu kergitada. Ametlikuks põhjuseks „valearvestus”. Loomulikult keeldusime ja viitasime lepingule. „Eesti Vestmann” aga alustas vihjetega teemal „otsekontaktid ostjaga”,” kurdab pettunud hollandlane.

      „Pidasime vastu neli aastat. Probleeme oli töötajatega, kes kõik arvasid, et välisomanikud peaksid iga paari kuu tagant palka tõstma. Samuti ei püsinud lepingud kohalike tarnijatega, probleeme oli tähtaegadest ja hindadest kinnipidamisega ning kvaliteet kõikus rohkem kui Aafrikas. Lisaks pidevad sekeldused tolli- ja maksuametiga,” loetleb ta lahkumise põhjuseid.

      Väga sarnaseid lugusid kuulen enamikult Baltikumis tegutsenud hollandlastelt, olgu tegemist lillekaubanduse, toiduainete või IT-valdkonnaga. Ühesõnaga: Hollandi ärimaailmas kehtib tänini kõik, mis Eestis ennemuiste – kui mehesõna veel maksis – tavaks oli. Selgitan paar korda, et eestlased on nõukogude võimu rõhumise tõttu selliseks muutunud ja elu on õpetanud „parem varblane peos kui tuvi katusel”-printsiipi järgima. Hollandlased arvavad seepeale, et võtaks kõigepealt varblase ja siis leiaks kuskil maailmas kellegi, kellega vahetuskaupa teha. Kui hästi kaubitseda, siis saab ehk lausa mitu tuvi varblase eest. Pragmaatilisus, pikaajalised strateegiad ja rahvusvahelisus ongi selle pisikese rahva üheks maailma rikkamaks teinud.

      „Miks Eestis nii palju tulpe ei kasvatata kui Hollandis? Või siis midagi muud? Teil on sama palju maad kui meil, kliima ka sarnane ja tööjõud odavamgi.” Selleni jõuab vestlus enamasti pärast konstateeringut, et Eesti on pindalalt veidi suurem kui Holland. Siinsetele ettevõtlikele inimestele tundub uskumatu, et kõik see potentsiaal seisab kasutamata. Kui on külmem talv, siis tuleb lihtsalt kasvuhooneid rohkem kütta, energia on Eestis ju odavam. Hollandlased on õpetanud aafriklased roose kasvatama ja tundub, et enamik oleks kohe nõus käised käärima ja eestlaste põllumajanduse ka järjele aitama. Eks neilt oleks mõndagi õppida. Siinne tootmine on maksimaalselt optimeeritud. Suured helendavad kasvuhoonekompleksid teevad öise lennukiga saabumise ebamaiseks ja viivad tillukese Hollandi Euroopa põllumajandustootjate esikolmikusse. Uusim trend on kasvuhooned, mis ehitatud vee peal hulpivatele alustele. Jälle paar protsenti kasulikku kasvupinda juures ja lisaks saab need klaasist laevad päikese liikumisega sünkroniseerida. Sellised oma telje ümber pöörlevad kasvulavad tõstavad väidetavalt kõvasti tootmisefektiivsust. Aga see pole veel kõik. Kui majad võivad olla mitmekorruselised, siis võiks ka kasvuhoonetele korruse peale ehitada. Mõeldud, tehtud!

      Seitsesada aastat rahvusvahelist kaubitsemist on oma jälje jätnud ja tingimine ning parima diili saavutamine on üks hollandlaste põhilisi rahvuslikke meelelahutusi. Raharaiskamist loetakse suurimaks patuks. Säästmisest ja hinnast rääkimine on vaieldamatult põnevaim jutuaine. Hollandlased ei häbene küsida teretuttavalt, kui palju ta palka saab, mis hinnaga puhkusereisi ostis ning kui palju leib kohalikus pagariäris maksab. Parim viis vestluskaaslase tuju rikkuda on info, et teine millegi eest vähem maksis või sama hinna eest rohkem kaupa sai. Äripartneritega soojendusvestlust pidades tasub alati mõni vinge koonerdamislugu rääkida. Aga kõik jäägu fair play13 piiridesse, sest pettusega saavutatud kasum on pigem häbiasi kui ärivõit. Kõik hollandlased räägivad inglise keelt ja äriterminoloogia kohalikku keelde tõlkimisega pole ülearu vaeva nähtud. Välispartnerid on majanduse loomulik osa ja seega pole edasitagasi tõlkimine muu kui puhas ajaraiskamine.

      Mõnikord tundub, et hollandlaste aju peaks numbritest lõhki minema ja pooltel arvudest on euro (hollandlased hääldavad: ööro) märk ees. Absoluutselt kõigel on hind või mingi muu numbriliselt väljendatav silt küljes. Inimesed on võrdselt huvitatud börsiindeksi liikumisest, büroohoone lifti kiirusest ostumaksumusega võrreldes ja veeliiklusameti töötajate streigi tõttu majandusele tekitatud kahju suurusest. Kõik mäletavad, kui palju nad kõigil oma kunagi peetud töökohtadel palka said, lisaks kõigi vähegi suuremate ostude maksumust; parimad teavad ka pereliikmete ning lähimate sõprade/tuttavate vastavaid näitajaid.

      Ettevõtte rahasse suhtutakse üldiselt nagu isiklikku, raiskamine on patt, olgu siis tengelpung kelle oma tahes. Finantsjuhil on ettevõttes suur võim ja sellele kohale kandideerimine eeldab koonerdamise meistriklassi. Meie firma finantsjuhil on alati kiire ja muuhulgas avaldub see tema kurikuulsaks saanud minimalistlikus suhtlemisviisis. Ta ei vaevu kunagi kirja tervitamisega alustama, samuti on ära jäetud allkiri ja kõik muu üleliigne ehk numbriväline. Tema käes on kindlalt rekord mulle lühima e-kirja saatmises. See koosnes ühest sõnast: „now”14. Arvake ära, mis oli minupoolse kirja sisuks! Küsisin, millal võiksin ta kabinetist läbi astuda, et oma õppemaksu kompenseerimist arutada. Niisiis sain umbes viie minuti pärast positiivse vastuse (haridus võrdub hea investeering) ja oligi asi mõlemale poolele efektiivselt lahendatud. Eestlased ja hollandlased on selles osas sarnased, et pikka juttu ei armastata.

      Sama ei saa kohe kindlasti öelda mu inglise ja ameerika kolleegide kohta. Nemad on pidevalt hädas hollandlaste ebaviisaka ja solvava suhtlemisstiiliga. Kui mulle teevad firmasisesed kirjad stiilis „köögist on jälle kõik lusikad kadunud – olgu kohe tagastatud!” nalja, siis teised kolleegid näevad sellises suhtlemisviisis puhast lugupidamatust.

      Lõputu СКАЧАТЬ