Minu Amsterdam. Margot Roose

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kasutamine on jällegi ajapikku omandatud kunst ja limiteeritud maalapil kooseksisteerimiseks eluliselt vajalik. Üks hollandi-vene keele tõlk on öelnud: „Hollandlased peavad iga sammu hoolikalt planeerima, sest muidu jooksevad nad vastu seina, aeda või vette. Nad on sunnitud konkreetsed olema, ja neile meeldib see ruumipuudusest tingitud konkreetsus. Ning samal ajal nad tahavad sellest välja murda. Vaadake kas või kõiki neid Hollandi kanaleid, mis voolavad ära lõputusse.” (Vossestein, 1997) No tegelikult on ka kanalite süsteem kõrgelt optimeeritud ja omamoodi konkreetsuse meistriteos. Vesi ei voola kanalites sugugi, nagu jumal juhatab, vaid täpselt nii, nagu veeliiklusamet ette näeb.

      KAS HOLLANDI NAISEGA OLEKS ELU KERGEM?

      Avalik sektor on omaette ooper ja toimib (enamasti küll ei toimi) sarnastel põhimõtetel kõikides riikides. Kord sinna tööle läinud on ärimaailmale kadunud hinged.

      Nagu kõikjal kombeks, eeldab omavalitsuses töötamine osavat tööaja täisistumist ja sellesse rekordarvu kohvi- ja suitsupauside surumist. Hollandis maksab riik oma ustavatele teenritele kopsakat palka, mis kerkib staažile vastavalt ja töötulemustest olenemata.

      Igal Hollandisse registreeritud välismaalasel on kamaluga riigivõimuga suhtlemise lugusid, täpsemini kannatuste saagasid. Teistega võrreldes on mul kuidagi libedalt läinud, osaliselt seetõttu, et selleks ajaks, kui ma end sisse kirjutasin, oli Eesti juba Euroopa Liidus. Jõudsin ka vaba tööjõu liikumise ära oodata, ilma elukaaslast „sponsoriks” palumata.

      Üks pooleldi naljakas lugu siiski meenub, just nimelt elukoha registreerimisest. Kohaliku omavalitsuse „tädi” täitis hoolikalt kõik paberid ja edasi-tagasi jooksmist oli ikka mitu korda, midagi kuskile teise ametisse saates tuli heakskiit tagasi nädala jooksul jne. Elektroonilist suhtlust sellised asutused muidugi ei kasuta. Igatahes jõuabki lõpuks kätte päev, mil saame valmis tõendile järgi minna. „Estonia,” veerib ametnik püüdlikult ja vaatab meile üle prillide otsa. Wouter selgitab abivalmilt, et see on hollandi keeles Estland ja Euroopa Liidu liige. „Tädi” on abi eest ilmselgelt tänulik, leiab vastava rea andmebaasis ja ulatabki naeratades paberi.

      „No oleks ikka võinud Hollandi naise otsida, oleks kõigil elu kergem,” vangutab ametnik hüvastijätuks pead. Me jõllitame mõlemad talle otsa ega suuda otsustada, kas saada vihaseks või naerda. „Tädi” aga vaatab nii heasoovlikult, et ei jää mingit kahtlust: ta tegi enda arvates nalja.

      Nüüd on see siis ka minuga juhtunud. Pisteline dokumentide kontroll Amsterdami metroos pidas vajalikuks mind rahva hulgast välja noppida. Suureneva terrorismiohuga seoses peavad kõik üle neljateistaastased kodanikud isikut tõendavat dokumenti kõikjal kaasas kandma. Iga erutusest peksleva pulsiga inimene, kes ei suuda oma päritolu tõestada, riskib 50-eurose trahviga või vangikongi sattumisega. Siiani olin sarnastest haarangutest vaid kuulnud ja arvanud, et rajalt maha võetakse põhiliselt tumedanahalisi ja moslemeid. Küllap on ametivõimudel diskrimineerimissüüdistusest villand saanud ja selle vältimiseks on kindel nahavärvi kvoot kehtestatud. Ülereeglistatud Hollandis poleks see sugugi võimatu.

      Kontrollimise protsess ise on väga viisakas, kiire ning stiilis „näita mulle oma ja ma näitan sulle oma”. Viie minuti pärast olen tagasi rahvavoolus, nagu poleks midagi juhtunud. Miks on mul siis tunne, nagu oleksin parkimistrahvi saanud või koolis nurka pandud? Ja mis oleks juhtunud, kui oleksin juhiloa koju unustanud? Sõit kongiautos politseijaoskonda, esimene näpujälgedega politseifail ja siis oleks ilmselt Wouterile helistatud, et ta oma „idabloki pruudi” välja lunastaks. Mitte kõige meeldivam viis õhtut veeta, või kuidas?

      Püüan mõelda, et õige mul asi – mul pole midagi varjata ja see kõik on mu enda turvalisuse huvides. Ometi olen häiritud. Paar päeva hiljem loen ajalehest, et ma pole ainus. Inimõiguste- ja rassismivastased organisatsioonid on hiljutistest haarangutest tagajalgadel ja väidavad, et kõik see vaid suurendab kollektiivset paranoiat.

      Nagu kõikvõimalike ohtude vastu on olemas kindlustus, nii võib ennast ka ID-kontrolli trahvi vastu kindlustada. Maksad 15 eurot aastas organisatsioonile nimega Geen ID – Goed Idee15 ja nad maksavad sinu eest trahvi. Nii-öelda solidaarsuse printsiibil. Organisatsiooni eesmärgiks on muuta koordineeritud kodanikuallumatuse abil seaduse elluviimine nii kalliks ja aeglaseks, et see tühistataks. Nende kodulehelt loen, et esimesed trahvid on liikmete eest juba tasutud.

      Üks mu mässumeelne tuttav, tumedanahaline prantslane, kindlustas ennast hiljuti ja kannab nüüd linnas liikudes alati rinnamärki suure tekstiga „Geen ID”. Ta itsitas rõõmsalt ja rääkis, et see kaitseb muudegi hädade vastu. Mõni aeg tagasi sattus ta nimelt ilma tuledeta jalgratturite püüdmise haarangusse, aga politsei jättis ta rahule. Ta arvab, et tänu rinnamärgile. Ühes märgiga nägi korravalvur ilmselt ka oma õhtuse paberitöö kolmekordistumist ja muid sekeldusi – märgikandja on ju kõigi eelduste kohaselt üks neist vastikutest väänikutest, kes ei pea paljuks öö vanglas veeta.

      Tänapäeva terrorismihirmus maailmas on kogu privaatsuse mõiste illusoorne. Suur Vend ei maga kunagi – meid jälgivad sajad poe- ja tänavakaamerad, iga kaardimakse, mobiilikõne ja piiriületus jätab permanentse jälje. Iga sammuga loome enda kohta infot, mis salvestatakse ja tihti müüakse või vahetatakse teistsuguse info vastu. Selles veendun järjekordselt, kui avastan postkastist trahvikviitungi. Seal on must valgel kirjas, et olen sellel ja sellel Amsterdami tänaval poolteist kuud tagasi vastassuunavööndis sõitnud. Hollandi ametivõimud ja kõikjale ulatuv kaamerasilm enamasti ei eksi. Siiski otsin lootusrikkalt välja linnakaardi. Sellel näpuga järge ajades ning märkmikust oma paari kuu tagust tegevuskava kontrollides tulebki info korrektseks tunnistada. Olin tõesti sealkandis, sest tegin külas olnud eestlastele linnatutvustusringi. Trahvikviitungitel on alati ka tingimused selle vaidlustamiseks, kuid enamasti jääb mässaja kaotajaks ja maksab lisaks veel viiviseid. Login ohates internetipanka ja kannan kuulekalt 90 eurot sinna, kuhu kästud.

      Sama tuleb teha ka paar kuud hiljem, kui olen Amsterdami ümbritseval ringteel kiirust ületanud. Sellel teelõigul kehtestati paar aastat tagasi piirang 80 km/h, väidetavalt mürataseme vähendamiseks. Nagu paljudel kiirteedel, mõõdetakse siingi keskmine kiirus teatud teelõigul ja liiklushuligaani staatuseks piisab paarist kiiremast möödasõidust. Ma ei tea peaaegu kedagi, kes sellel ringteel trahvi poleks saanud. Nüüdseks kihutavad veel vaid välismaiste numbritega masinad, hollandlased liiguvad kõik kuulekas hanereas. Enamasti abistab õige kiiruse hoidmisel ka pidev liiklusummik, mis maksimumkiiruse märgile pigem irooniliselt parastava tooni annab. Autoraadiost ja elektroonilistelt teesiltidelt tuleb pideva vooluna uudiseid ummikutest, mis halvimatel hetkedel ulatuvad 200–300 kilomeetrini. Siin on jälgimissüsteemidest ka veidi kasu, sest ummikute nihkumiskiirust mõõdetakse autodes olevate mobiiltelefonide liikumise põhjal. Kogu see info töödeldakse ümber ja edastatakse kõigile vastava paketiga liitunud TomTomi omanikele koos alternatiivsete liikumisjuhistega. TomTom on üks Hollandi innovatiivsemaid leiutisi ja pimedal ajal liigeldes näeb harva autot, mille juht on söandanud ilma Tomita kodust lahkuda. Nagu jaaniussikesed helendavad pisikesed ekraanid enamiku liiklusvahendite esiklaasil. Sobivad mudelid on ka mootorratastele ja teistele väiksematele sõidukitele.

      Holland on „Suure Venna” sarja sünnipaik ja rakendab täpseid jälgimissüsteeme aina kasvava inimgrupi peal. Näiliselt kodaniku turvatunde ja sujuva liikluse huvides, kuid tegelikult ka paljuks muuks. Tundub, et tulevik saab olema nagu minevik, kus privaatsus oli vaid väheste privileeg. Varasematele generatsioonidele oli põgenemine uudishimulikust külaklatšist suhteliselt anonüümsesse linnaellu vabastav moment, nüüdseks on urbanistlik anonüümsus kadumas ajaloo hämarusse. Ja seda ka suurlinnades. Identiteedi kontrollimine muutub arvatavasti sama igapäevaseks rutiiniks nagu kaardiga maksmine ning mobiiltelefoni sisselülitamisel tuleb arvestada, et suur hulk asutusi teab kohe telefoniomaniku asukohta ja liikumissuunda. Enam ei tea keegi, kes ja mida täpselt temast teab. Ja see tunne on ebamugav.

      MIS TOIMUB СКАЧАТЬ