Minu Amsterdam. Margot Roose

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hoopis täitsa mustad, lapikute nägude ja imekaunite valgete hammastega Aafrika päritolu inimesed. Või kõikidest muudest riikidest tolerantsust, vabameelsust ja omasoosõbralikkust otsima tulnud valged immigrandid. Või siis poolakate usinad töökäed ehitustel ja farmides ning meelad seksitöölised Ida-Euroopast ja Aasiast. Ühesõnaga, palju toredaid inimesi multikultuurses soustis. Või siis iga eestlase õudusunenägu – liiga palju (16 miljonit6) karvaseid ja sulelisi väikesel maalapil. Ja mis veelgi hullem: enamik veel homod ja neegrid! Kindlasti narkomaanid takkapihta.

      Tegelikkus muidugi nii hirmus pole ja reaalse olukorra on ilusti kokku võtnud Hollandi kroonprintsi Willem-Alexandri naine printsess Maxima, öeldes, et tüüpilist hollandlast polegi enam olemas. Tema julge väide tekitas rahva hulgas palju pahameelt. Maxima peab silmas just nimelt Hollandi ühiskonna kasvavat multikultuursust ja seda positiivses mõttes. Rojalismi vastased aga leiavad, et ta alavääristab sajandeid säilinud Hollandi identiteeti.

      Olukorda halvendab fakt, et Maxima ise on pärit Argentinast, ja mis veelgi hullem – ta on sealse diktaatorliku valitsuse ministri tütar7. Kahtlasele taustale lisaks on Maxima õnneks väga kaunis naine. Just nimelt ilu, ladina temperament ja naiselik tarkus on viinud selleni, et nii-öelda imporditud kuningliku perekonna liige ületab populaarsuselt sünnipäraseid siniverelisi.

      KUHU KADUS NAISELIKKUS?

      „Kas sul seelikuid ka on?” küsib peenike lapsehääl minult ühel ilusal kevadhommikul, kui jalgratta garaažist välja tagurdan. Naabritüdruk keerutab rõõmsalt oma satsilist printsessikleiti ja minu vastuse peale, et mõned seelikud ikka on, pööritab ta uskumatult silmi.

      „Aga kas sul kleite ka on?” jätkab noor daam järjekindlalt. Lasen kiirelt riidekapi sisu silmade eest läbi. „Jah, üks pidukleit on!” hüüan ja hüppan ebadaamilikult kaksiratsi rattale. „Kas sa minu sünnipäeval paned selle selga?” – „Kindlasti!” vastan lehvitades ja katsun kummalise vestluse töölekiirustamise ettekäändel lõpetada.

      Tüdrukukese kaastundlik pilk ja kummalised küsimused jäävad mind painama. Kuidagi märkamatult on ta avanud ukse minu enda nõukogudeaegsesse ankrutega sametkleidi ja villaste plisseerseelikute maailma. Millal ja miks kasvas kleidikeses tüdrukust veendunud püksikandja? Ja mis juhtus miljonite hollandi naistega – sest beibelikkus on siin riigis totaalselt out?

      „Eks see kõik on otsapidi naisliikumisega seotud,” arvab üks mu vähestest hollandi sõbrannadest. Tundub, et kunagi nii vajalik naistele võrdväärseid õigusi nõudnud feministlik liikumine on nüüdseks kasvanud üldiseks rahulolematuseks kõigi ja kõigega. Feminism on saanud osaks siinse naise identiteedist ja jõuline naiskolonn marsib teksade peale tõmmatud põlvini tanksaabastes üle nii meestest kui „mahajäänud arenguga” sookaaslastest. Teel võidukale võrdväärsusele on märkamatult tekkinud nn ülim rass ehk NAINE suurte tähtedega. Selline naine põlastab üle kõige kodukanasid, selgrootuid meestele meeldida püüdvaid flirtijaid ja muidugi geelküüntega (vuih!) solaariumipruune Ida-Euroopa beibesid. No tegelikult kõiki naisi, kelle sootunnused vähegi visuaalselt kombatavad ja kes kas või kordki on lubanud mehel ukse avada.

      Feministidega vaidlemine on üks mu lemmikmeelelahutustest ja viib tihti kummaliste imetluse- ja kaastundeseguste sõprussuheteni.

      Froukje (tüüpiline siinne naisenimi) on kolmekümnendates edukas high-flyer8, kes elab võrdses liidus oma äripartnerist mehega. Abielluda nad ei kavatse ja lapsesaamine pole ka prioriteetide eesotsas. Meie kohtumised on enamasti juhuslikud: töötame samas kontorihoones – Froukje ülemaailmselt tuntud advokaadibüroo juristina ning mina ühe maailma suurema eraülikoole omava Ameerika kontserni online-hariduse allüksuses ühe turunduskanali juhina. Siinse traditsiooni kohaselt kogunevad kontorirotid reedeti büroohoone keldribaari nädalat „Ally McBeali” stiilis lõpetama.

      „Ma ei ole mitte kellegi vastu. Ma lihtsalt nõuan, et inimesed aktsepteeriksid mind kui isiksust, mitte kui mu elukaaslase teistpoolt!” tuleb järjekordne tiraad Froukjelt.

      „Aga kas siis pikad juuksed, volangidega kleidid ja veidi flirti välistavad tõsiseltvõetavuse?” imestan vastu.

      Froukje tunnistab korduvalt, et minu näol on tema teele sattunud keegi kummaline olevus – hübriid mehelikust loogikast, mis pakitud liiga seksikatesse riietesse (ka kõige tagasihoidlikum Eesti naine oleks seda). Ja oh õudust – tunnistasin kord, et teen mehele tihedamini süüa kui tema mulle! Õnneks olen siiski „õiges suunas” arenenud. Froukje suurim rõõmupäev oli siis, kui teatasin, et ostsin oma elukaaslaselt auto. No ikka ametlikult kohe – maksin raha (jätsin targu ütlemata, et sõbrahinna) ja vormistasin dokumendid. Enne olin meie teist autot ainult igakuiseid jooksvaid kulusid makstes kasutanud.

      Mehe kulul elamine on muidugi emantsipeerunud naise suurim patt, seksikatest riietest hullem. „Kui mees annab sulle raha (mis tahes vormis), annad sina talle vastu oma vabaduse!” kuulen Froukjet mitmete olukordade üle arutledes kordamas. Lisaks meeldib talle rõhutada, et mees ei ole „turvaline kinnisvaraplaan”. Igal endast lugupidaval naisel peaks olema „oma koht”, et mees jumala eest ei arvaks, nagu poleks naisel kuhugi minna.

      „Hollandi naistel pole absoluutselt maitset, kombeid ega stiili. Nad kõnnivad nagu farmerid, istuvad jalad harkis ja kaanivad õlut nagu… mehed!” tulistab Ralitsa, mu teise äärmusse langev Bulgaariast pärit sõbranna. Kanaliäärsesse kohvikusse siseneb temaga koos parfüümipilv ja ta nõtket gasellikeha saadavad alati kõigi ruumisviibijate pilgud. Ta on oma abikaasa suure maasturi ohtlikult otsapidi vee kohale kõikuma parkinud ja kõnnib meie laua juurde, olles täiesti teadlik efektist, mille ta liibuv nahkseelik ning tikk-kontsadega põlvini saapad teistele kohvikulistele jätavad. Ja ta pole sugugi prostituut, vaid olude (mehe karjäär) sunnil psühholoogiameti koduperenaise rolli vastu vahetanud ontlik naisterahvas. Bulgaariast Amsterdami tööle suunatud IT-geeniuse abikaasaks olemine jätab piisavalt aega enese eest hoolitsemiseks.

      Maksimaalseks siinsesse ühiskonda adapteerumiseks jääb Ralitsale varahommikul ööklubist tulles Hollandi kuulsaimas kiirtoiduketis Febo kroketi (õlis frititud kartuli-hakklihasnäkk) söömine. Muul ajal keedab ta abikaasale koduseid bulgaaria toite või käib restoranis euroopa fusion-kööki nautimas. Sellest pole juttugi, et mees talle kunagi süüa teeks. Naljaga pooleks ähvardab Ralitsa, et kui tema mees köögis hakkab toimetama, siis on lahutus lähedal. „Sellist nannipunni, kes köögis vaaritab, ei pea ma õigeks meheks. Minule see feminism peale ei lähe. Kui ise ettevaatlik pole, kasvavad veel vuntsid!”

      Kleitide kadumise juurde tagasi tulles – eks alatine rattasõit on ka üks ebanaiseliku garderoobi põhjustajatest. Katsuge ise liibuva seelikuga vändates kuhugi jõuda!

      „Mina jalgrattaga ei sõida, pole minu stiil sadulas higistada! Kuhu ma oma käekoti siis paneksin? Pealegi on siin alati vihmane ja tuuline,” loetleb Ralitsa kõik hollandlaste põhilise transpordivahendi vead üles. Ta sulab siiski hetkeks, nähes Amsterdamis nii tavalist romantilist pilti paarikesest, kes käsikäes ratastel sumedas suveöös kodu poole veereb. Kas mulle ainult tundub või saavad rattasõit ja hollandi naised mõne plusspunkti? Siiski mitte. „See oli kindlasti mõni välismaine turisti- või tudengipaar. Ja vaata, mehel olid püksisääred selle tobeda pesupulgaga kokku kortsitud,” jätkab kriitiline Ralitsa, kui hetkelumm möödas.

      Eks tõde hollandlannade naiselikkusest on tegelikult kusagil vahepeal ja siinsed daamid pole kindlasti kõiki oma kleite humanitaarabikastidesse toppinud või kardinateks õmmelnud.

      Võrdsete kohustustega kaasnevad võrdsed võimalused. Ausalt öeldes näen iseenda peal, kuidas siinne ühiskond mind aastatega järk-järgult muudab. Kindlasti maskuliinsemaks (vuntse СКАЧАТЬ