Minu Ameerika II. Epp Petrone
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Minu Ameerika II - Epp Petrone страница 6
Название: Minu Ameerika II
Автор: Epp Petrone
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949479238
isbn:
John (naerab kohmetult): „No ongi ju talle heaks abivahendiks arvutamise õpetamisel! Üks mobiil, kaks mobiili…”
Justini ema saabub poest ja palub Justinil auto tühjaks kanda. Terve köögilaud täitub kilekottidega. Millegipärast pakitakse siin poodides kaubad ühe- või kahekaupa kilekottidesse, justkui oleks see kuidagi elegantsem. Minu propaganda, et võiks poodi minnes juba kodust kilekotid kaasa võtta, pole Christine’i puhul vilja kandnud. (Ja eks see parajalt ebamugav olukord poes muidugi ole, paluda müüjal midagi teisiti teha kui tavaliselt… Tean seda, sest ise taaskasutan kilekotte ja peaaegu iga kord on sellega mingi jama.)
Lapseliku hasardiga hakkab Christine siis asju kottidest välja võtma ja mina pean jälle läbi elama selle kummalise tänulikkuse-nõutuse-abituse emotsiooni, mida ämma šopingusõltuvus minus tekitab.
„Vaata, kui armsad pidžaamad, nad tahtsid minuga koju kaasa tulla!” näitab ämm sinist ööpesu. „Need on täpselt Marta silmade värvi!”
Lapsukesel on umbes kakskümmend paari pidžaamasid ja mõned öösärgid. Ega’s midagi. „Aitäh.”
„Ja vaata, kui kenad müts ja kindad!”
Selliseid komplekte, variatsioonidega, on tal umbes kümme. Kõige hullem selles kaubakülluses on tõsiasi, et minu igapäevaelust läheb niivõrd palju aega nende sorteerimisele ja paigutamisele ja silma peal hoidmisele, et riideid ikka enne kanda jõuaks, kui ilm muutub või kui laps pikemaks on kasvanud.
Väiksem, lausa paradoksaalne mure on see, et ma ise oma lapsele ühtegi hilpu osta ei saa, sest tal lihtsalt ei oleks neid vaja.
„Nii… Ja ma loodan, et sa ei pahanda!” Christine tõmbab teisest kotist välja seemisnahast tikitud pikad saapad. Need on siis praegu Martale kolmas paar pikki saapaid, ja jälle naturaalsest loomanahast – üks loomake on nende pärast surema pidanud ja kuigi sel pole suurt maailmaajaloolist tähtsust, mõtlen ma selle peale hetkeks.
Ja ma tegelikult ütlesin Christine’ile juba eelmisel korral, et rohkem saapaid lapsele selleks talveks vaja ei ole…
Ta mäletab mu juttu küll. „Kuidas ma võitlesin poes. Vaatasin: issand, kui hea, et Marta numbrit pole. Ja siis ma nägin, et ikkagi oli! Siis ma panin need kärusse ja kõndisin mujal ringi, tahtsin tagasi panna, aga mingi sisemine hääl ei lasknud. Mõtle, kui hästi need lähevad kokku selle jopega, mis ma eile ostsin!
Ja teised saapad jälle lähevad paremini selle roosa jopega, mis ma novembris ostsin. Mustad saapad omakorda on kombinesooni jaoks!”
„Hea küll, aitäh. On küll armsad. Aga ära palun Martale rohkem sel talvel õueriideid osta, nagunii ta saab ju jõuludeks ka.”
Hetke on Christine nagu solvunud. Siis küsib: „Kas sa eeldad, et me kingime talle jõuludeks ka riideid?”
„Ei, ma mõtlesin rohkem sugulasi, eelmisel aastal sai ta ju neilt terve hunniku.”
Aga ma juba nägin seda poehooliku tulukest põlemas meheema silmis, ja mõtlesin, et nüüd sai küll midagi ettevaatamatut öeldud.
Lähen Johni ja Christine’i garaaži. Seal on neil reas värvilised suured prügitünnid – punases näiteks käib plast: veepudelid, plastpurgid…
Aga hetkel kõrgub punasest tünnist välja hoopis… meie diaper genie! Tõlkigem selle näiteks mähkmedžinniks. See on plastist umbes meetripikkune prügikast, kuhu käib sisse spetsiaalselt lõhnastatud pikk kilekott ja kuhu visatakse lapse kasutatud ühekordne mähe ning keeratakse masinat nii, et mähkmekotile tuleb keerd peale, samal ajal aga paiskub õhku pahvak head parfüümi. Ühesõnaga, veel üks hellitatud maailma tarbeasi, mille sain siinselt peretuttavalt kingituseks, kui laps oli veel maimuke.
Pärast seda, kui ma hakkasin Martal kasutama eelkõige riidemähkmeid (kuidas ma selleni jõudsin ja mismoodi siinne pere seda vastu võttis, on teine teema), viisin meie mähkmedžinni ära pööningule. Et ehk läheb uuesti vaja, kui suguvõsasse uus laps sünnib.
Aga millegipärast näen ma seda nüüd uhkelt plastprügi tünnis?!
Vinnan aga siis mähkmedžinni tuppa. „Kes selle prügisse viis, kas sellel on midagi viga? See on ju meie oma.”
Midagi niisugust sai siiral selgel häälel küsitud. Ega ma ilmselt kõige lihtsam minia ole ühele keskmisele ameerika perekonnale.
Justini ema Christine: „Ah see, see on ju vana ja räpane. Kui uus laps sünnib, siis ma ostan uue!”
Mina: „See ei ole ju räpane, sugugi mitte. Ma pesin selle korralikult ära, kui pööningule viisin. Ja pealegi on selle süsteem niimoodi ehitatud, et ükski mähe pole tünni ennast puudutanudki, vaid libiseb kohe selle kilekoti sisse. Ta pole kunagi räpane olnudki.”
Christine: „Need on ju poes nii odavad, paarkümmend dollarit, ära muretse. Ma natuke lihtsalt koristasin ja sorteerisin pööningul.”
Taasesitasin siis kiirelt oma lühikese tüütu loengu. Eks ikka sellest, et plasti tootmine reostab õhku ning plast ise ei lähe kunagi loodusesse tagasi, seepärast peaks plasti kas mitte ostma… või kui juba on ostetud, siis nii pikalt kasutama, kui saab!
Pärast läksin huvi ja südametunnistuse pakitsusel uurima, et mida siis pööningu koristamise käigus veel minema on visatud.
Minu isiklik arvamus on, et pööninguid ei tohi koristada ega sorteerida, sest sinna peavad kultuurikihid kogunema. Aga ilmselt kehtib see arvamus rohkem vanade maade kohta. Siin kolitakse ühest kohast teise väga kergekäeliselt ja veerevale kivile teadupärast sammal ei kasva… Kahju neist inimestest, kellel pole pööningul vanavanavanemate varas tuhnimise kogemust. Minul õnneks on.
Aga tagasi Justini vanemate garaaži – seal on suur roheline prügitünn, mis on „lihtsalt prügi” jaoks. Leian sealt ülemisest kihist välja piilumas pisikesed tehismaterjalist kuused, kaks kilekotitäit.
„Mul on neid kuuski liiga palju kogunenud, need on vormist ära!” teatab Christine, kui küsima lähen. „Aga muidugi võid sa need enda jaoks alles hoida, võid neid tulevikus oma majapidamises kasutada.”
Viingi siis minikuusekestega kilekotid tagasi pööningule. Millistes lademetes on seal jõuluasju! Igal talvel ostab Christine uusi kaunistusi – talle tulevad ta õed-vennad peredega külla ja ilmselt ei taha ta vanu dekoratsioone kasutada.
Mäletan, kuidas tulin esimest korda nende majja külla mõned aastad tagasi, just jõuluajal. Kuidas ma olin hämmingus, vaadates, mismoodi terve detsembrikuu jooksul põlesid ööpäev läbi majas sees ja väljas kümned elektriküünlad. Ja suurtele laudadele oli ehitatud nostalgiline miniküla, kus elekter ajas ringi rongi, iluuisutajaid ja kelgutajaid.
Ma käisin salaja õhtul hilja seda küla stepslist välja võtmas, hommikul vara lippasin oma kohvitassiga elutuppa ja panin vooluvõrku tagasi. Ainult Justin teadis minu salajast jõulutraditsiooni.
Eelmisel aastal aga olin juba nii ülbeks läinud, et soovitasin seda režiimi ka Christine’ile. Sest keegi ju nagunii öösel ei näe seda, mismoodi ta külakeses uisutajad sõidavad. Ma ei tea, kas ta viis mu soovituse täide, aga sel aastal soovitan ma seda taas.