Minu Ameerika II. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Nüüd säästan lugejat, sest see pakkepaberites tuuseldamine, kingituste laviini avamine ja „aitähhide” ja „fantastiliste” hüüdmine kestab veel mõnda aega.

      Umbes kolmveerand tunni pärast on kõik kingitused lahti käristatud.

      EPP (köhatab hääle puhtaks): Ma tahtsin teile midagi öelda. Te olete minu perekond ja ma tahtsin teilt veel ühte ekstra jõulukinki paluda… Ma tean, et see võib tunduda veidrusena, aga selline ma olen… Kas ma võiksin nüüd üksi selle toa ära koristada ja oma äranägemise järgi osa paberit säilitada? Isegi mis on kortsus, ma saan sealt lõigata Martaga mängimiseks ja kleepimiseks igasuguseid tükke…

      CHRISTINE: Kas sa ikka nägid, et Marta sai meilt täna mitu uut kleepsuraamatut kingituseks?

      EPP: Jah, nägin, aitäh, fantastiline. Aga ma mõtlesin, et võib-olla teeksime Martaga kahekesti nendest kasutatud jõulupaberi tükkidest järgmise aasta jõulukaardid, mina lõikan ja kleebin, tema joonistab.

      Paus.

      Epp kükitab maas paberikuhjade vahel ja toetab selja vastu kummutit, järsku libisevad kõik kummutil olnud kuldraamides perekonnafotod ümber ja üks neist kukub talle pähe. Teised hüppavad ligi ülejäänud fotosid kukkumisest päästma. Piinlik paus on selle kummalise juhtumiga lõppenud.

      CHRISTINE (häälel, millega tavaliselt hellitatud lapsi rahustatakse): Muidugi, kullake, see on väga hea mõte. Ma olen sinu üle väga uhke. (Ja kõvemal häälel.) Tänan kõiki kingituste eest ja ootan kõiki appi kööki kartuleid koorima! Meil on vähem kui neli tundi, enne kui külalised saabuvad!

      Justin ja Ian lahkuvad koos temaga, Marta jookseb minema, oma krokodilli kaasa vedades.

3. PILT

      Järgnevalt algab stseen Epu ja äiapapa Johni vahel.

      John on nimelt koristamise kuningas. Kes teda tunneb, see teab, mismoodi John igal õhtul köögiletti ja lauda paar korda puhastab, samal ajal püstijalu köögitelerit vahtides.

      Ja kuidas ta sööjate nina alt või lausa käest üritab taldrikuttassi ära tõmmata, et see nõudepesumasinasse pista.

      John on lihtsalt väga, väga korralik inimene, kes ei kannata asju, mis ei läigi puhtusest ja on asetatud vale koha peale. Mõni võiks tema koristamisvajadust isegi obsessiiv-kompulsiivseks sündroomiks nimetada.

      Ning Epu aina kasvav huvi prügi sorteerimise vastu häirib Johni. Sest läbi aegade on tema olnud siin majas see, kes otsustab, kuhu ta mis prügi viskab.

      Nõnda on päris mõistetav, et ta ei saa jätta Eppu üksinda pabereid koristama.

      Nii nad siis tegutsevadki koos. Epp üritab nii kiiresti kui võimalik kokku noppida paremini säilinud, s.t vähem katkikäristatud ja kokkukärtsutatud kinkekotte ja pakkepabereid.

      John aga on sealsamas, sama kiires tempos viskab ta kõike põrandal vedelevat suurde kilekotti.

      Oma masinlikus põikpäisuses mõjuvad nad väga sarnaselt.

      JOHN: See võib sulle tunduda nii, nagu ma viskaksin paberit asjatult minema. Aga see on seadustes kirjas, värvilist ja poleeritud paberit lihtsalt ei saa vanapaberisse anda!

      EPP: Aga palun ära neid kaste puutu: siia ma panen ilusad pakkepaberid, siia voldin karbid ja siia panen gaaspaberi.

      JOHN: Kuhu sa need siis panna kavatsed, mis sa ikkagi nendega teha mõtled?

      EPP: Ma mõtlesin, et paneks pööningule, seal on ju ruumi küllalt. Ja järgmisel aastal jõulu eel võtaksin jälle välja. Teeksime Martaga kaarte ja kasutaksime neid vanu pabereid ka pakkepaberiteks.

      JOHN: Pööningule? Aga see on ju paber! Pööning võib suvel palavaks minna ja on väga ohtlik seal paberit hoida, see võib tulekahju esile kutsuda.

      EPP: Ups. Nojah, aga siis on teil ju veel all keldrikorrusel need hoiuruumid, kus oleks ruumi küllalt nende paari kasti jaoks.

      John ei vasta ja läheb uue prügikoti järele. Silmanurgast piilub ta Epu kaste sellise näoga, nagu tahaks neile kallale karata ja need „ära koristada”.

      Epp aga kasutab Johni ruumist lahkumisel võimalust ja astub tolle prügikoti juurde, harutades sealt kiiresti paar paberit välja ja pistes oma kasti.

      John saabub tagasi, koristamine jätkub.

      EPP (ebalevalt): Ma nüüd vahepeal mõtlesin selle asja üle järele, mis sa ütlesid. Et pööningul ei tohiks paberit olla. Aga seal on ju kastide kaupa raamatuid, kõik Iani ja Justini keskkooli- ja kolledžiõpikud ja – kaustikud on seal. Need on samamoodi tuleohtlikud…? Või mis?

      John ei vasta.

      EPP (jätkab, üritades ennast õigustada): Ega ma ju siis ainult sellepärast, et selle paberi pärast on metsa maha võetud. Seda paberit töödeldes on ju ka naftat põletatud ja loodust süsihappegaasiga reostatud. Ja vaata, kui kena see paber ikka veel on… Minu lapsepõlves me ikka hoidsime paberit alles.

      JOHN (järsku leebudes): Ah see on sul lapsepõlve traditsioon?

2. VAATUS 1. PILT

      Mõni tund hiljem.

      CHRISTINE (pole näha, aga võib kuulda ta kõva häält!): John! Kas kartulid on pehmed! (Vastust pole kuulda.) Issand halasta, võta kahvel ja torka sisse! (Mingi kauge vastusekõmin.)

      Ma ei saa, ma olen alasti ja lähen duši alla! Oh halastaja issand, kas läheb kartulist kahvel läbi või ei lähe?! Kas kartul vajub pooleks! (Vastuseid pole ikka kuulda.) John, vala vesi ära! Vesi vala ära siis! Nagu laps! (Ja uks lüüakse pauguga kinni.)

      JUSTIN (karjub, ka teda pole stseenis näha): Kas elutuba on nüüd korras, kas ma pean selle lilledega korvi ära ülemisele korrusele viima?!

      CHRISTINE: Ei! Selle kinkis mu õde eelmisel aastal, see peab väljas olema, muidu ta võib solvuda!

      Järsku avaneb välisuks ja sisse astub keskealine paar koos kolme pojaga – kaks teismeealist, kolmas juba täiseas. Jäävad kohmetult ukse juurde seisma.

      CHRISTINE (ikka stseenist väljas, kisab kõva häälega): Ilusaid jõule! Kes tuli!?

      FRANK (sisse astunud perekonna pea, Christine’i noorem vend, kisab sama kõvasti vastu): Meie!

      CHRISTINE: Astuge edasi, me alles vahetame riideid!

      EPP (jookseb stseeni sisse, laps süles, mõlemal peoriided seljas): Uskumatu, et keegi teie perest jääb vähem kui tund aega hiljaks! (Ta läheb kõigi juurde, musitab neid paremale põsele. Nooremad poisid ei oska veel hästi sotsiaalset musitamist ja käituvad kohmakalt, ajavad kaelad õieli.)

      FRANK (Epule): No meil olid kõhud tühjad. (Kaugusesse, kõva häälega.) Me paneme oma söögid välja! (Tema kotist tulevad lauale külmroad: seened, juustud… Poisid sirutavad kohe oma käed taldrikute poole, aga Frank käratab nende poole.) Minge aidake emal pakid sisse kanda!

      Uksele ilmub Christine’i õepoeg, Justini nõbu Ryan.

      RYAN: Ilusaid jõule!

      Toimub Ryani musitamine: СКАЧАТЬ