Название: Minu Ameerika II
Автор: Epp Petrone
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Биографии и Мемуары
isbn: 9789949479238
isbn:
JOHN – Christine’i mees, Justini isa ja Iani kasuisa. Peas tagurpidi keeratud pesapallimüts ning jalas kuusekestega pidžaamapüksid. Mees, kellel on vahel raskusi enda emotsioonide inimkeeli väljendamisega, aga kes märkab palju rohkemat, kui vahel vaja oleks.
Esimese jõulupüha hommik, 10–11 paiku. Tüüpiline Ameerika keskklassi elamine. Ruumi tagaseinas on ohtralt kaunistatud ja lookas okstega kuusk, nii et sinna kas või ühegi ehte lisamine oleks paras väljakutse.
Kogu kuusepuu alune ja ümbrus, tegelikult kogu tuba on täis erivärvilisi üksteise peale tõstetud kingipakke, nende rida läheb läbi avatud ukseava edasi teise tuppa, kus on diivanid ja toolid. Lisaks pakitud kinkidele jääb seal reas silma veel plastklaver, laste jalgratas, suur puust käru, hiiglaslik pehmest riidest krokodill…
PAPA JOHN (astub sisse, hõõrub käsi kokku): Hakkame pakke lahti tegema! Kaos alaku!
MARTA (jookseb kiljudes sisse. Vakatab, nähes kingituste laviini. Siis märkab midagi tuttavat): Ua-aa! Kokodill!
JOHN (hakkab koos lapselapsega hüppama ja karjuma): Uaa! Kokodill! (Paneb krokodill-süntesaatoril demolood mängima, nii et kogu tuba täidab kime muusika, mille saatel papa ja lapsuke hüppama-tantsima-huilgama asuvad.)
EPP (tuleb, jääb mulje, et ta ei naudi olukorda. Kahmab esimese ettejuhtuva karbi, kommenteerib veidi kohmakalt): Oh, aga siin pole ju silte?
CHRISTINE (saabub rutakal sammul, käsi pidžaamasse kuivatades): Sorry! Mul ei olnud aega silte kleepida, alles sain kõik asjad pakitud. See on lihtne – kõik helerohelises paberis kingikuhjad on sinu omad, sest see on sinu lemmikvärv. Kõik suurte lumemeestega pakikuhjad on Ianile, sest Ian on suur ja tugev. Ja lumemeeste peredega pakid on Justinile, sest tema on meie pereinimene. Ja autodega pakid on papale, sest tema on meil autohuviline. Aga päkapikkudega paberid on Martale… (Tooni muutes, nõudvalt.) Oot-oot, näidake Martale veel asju, ta sai ju muud ka peale selle pilli!
Epp üritab korra süntesaatorit kinni panna, aga Marta hakkab kisama ja pill pannakse uuesti käima. Edasi järgneb kaootiline kisa, Marta kiljub ja tantsib, samal ajal aga avavad kõik oma kingitusi. Toas lendavad paberid ja karbid.
EPP: Kui palju pükse?! (Lappab suurest karbist välja kaheksa paari erivärvilisi pükse.) Aitäh.
CHRISTINE (meelitatult): Ma ei osanud värve valida ja võtsin kõik! Vaata, samades värvides särgid tulevad veel teistes pakkides. Ja kampsunid!
JUSTIN (avades oma pakke ja ladudes välja oma hunnikut pükse ja särke): Ema, sa oled mõne poe vist päris tühjaks teinud!
CHRISTINE (naerab meelitatult, siis avab enda järjekordse paki): Oh, my god! Kust te sellise nunnu koti leidsite! (Kiljub ja jookseb Justinile ja Epule põsemuisi tegema.) Fantastiline! Ma armastan seda kotti!
JOHN (Vahib üle toa Epu poole ja tundub nagu millestki häiritud olevat; naeru kõhistades): Ega sa neid pabereid ei päästa nagunii, miks sa neid NIIMOODI avad, heh, heh?
EPP (jääb natukeseks istuma nagu kivikuju. Siis tõuseb püsti ja ütleb, kõva häälega, mis rääkides aina valjemaks ja hüsteerilisemaks läheb, nii et teised toas viibijad teda üksisilmi vaatama jäävad): Ma kavatsen jah need enda paberid alles jätta, järgmiseks aastaks! See on mu sisemise eneseväärikuse küsimus! Ma tahan, mul on vaja nii palju taaskasutada kui võimalik! Ja isegi kui te mu eelmise aasta alles hoitud paberid kapist ära võtsite ja minema viskasite, ma ei kahetse, et ma neid alles hoida üritasin, sest see on minu sisemise enesetunde küsimus! Loodan, et te suudate seda aktsepteerida, et ma pabereid nii kiiresti katki ei tõmba kui teie. Sorry!
Paus, ainult süntesaator mängib.
CHRISTINE: Muidugi, kullake, me oleme väga uhked su üle (ja vaatab papa Johni poole sellise pilguga, et „katsu sa siin midagi muud öelda, kõss!”)!
JOHN (neelab alla, mis iganes ta öelda kavatses, ja käristab lahti uue suure karbi): Oo, Starbucksi kohv! Ma armastan Starbucksi kohvi! Fantastiline!
JUSTIN: Aga mis see on? (Hoiab käes väikest karpi, mille ta ettevaatlikult ja paberit lõhkumata on lahti harutanud.)
IAN (napisõnaliselt, peaaegu ülbelt – kas sa siis ei tea?): iPod.
CHRISTINE (sekkub): …aga see pole lihtsalt iPod, vaata, seal on videoekraan ka!
Justin hakkab nokitsema, aga Christine hüppab lähemale ja avab masina.
JUSTIN (veidi nõutult): Oo, videoekraan. Ma saan siis siit videosid vaadata… rongis näiteks. (Ta hääl ei kõla eriti veendunult.)
JOHN: Oo, autokalender! Ma armastan autokalendreid! Fantastiline!
CHRISTINE: Ian, kas sa selle paki lahti ka tegid? Miks sa selle kõrvale panid? Seal on lauanõud, ma tegelikult ei plaaninud neid osta, aga nägin neid teises poes uuesti ja nad lausa nõudsid, et ma nad ostaksin. Kas sul on hea meel?
IAN: Jah, see tähendab, jah, muidugi.
CHRISTINE: No ma tean küll, et sul on palju nõusid, aga eks su majapidamine peab ka mingil hetkel hakkama vaikselt suurenema, ma loodan, ja… nõud lähevad vahel katki ja… On hea, kui on olemas ekstra nõud. Ja ära muretse, vaata edasi, kõik su nimekirjas olnud asjad on ka siin.
IAN: Uaa, super! PlayStation 2! Fantastiline! Fantastiline! (Kogu südamest. Tundub, et ta seekord tõepoolest tunneb, et see on fantastiline.)
JOHN: Oo, tööriistade komplekt! Just täpselt seda oligi mulle vaja! Ma armastan tööriistakomplekte! Fantastiline! (Johni hüüded seevastu mõjuvad natuke kramplikumalt… viisakalt ja heasoovlikult, aga tekitades küsimuse: John, mida sa tegelikult mõtled?)
EPP (hoides käes Justini kingitust): See iPod on ju tõeliselt mahukas! Siia mahub 7500 laulu.
Christine ja Ian mõlemad ajavad selja sirgu. John on äsja toast lahkunud, prügikotti tooma.
IAN (räägib kiirelt Justinile, poolsosinal): Muide, selle iPodi ostsime sulle emaga kahepeale, aga kui John küsib, siis ostsin selle ainult mina!
JUSTIN: Möh?
CHRISTINE (vaatab meelitatult Iani poole): Sul polnud vaja seda öelda! (Ja Justini poole.) Jah, tegelikult andsin mina suure osa raha selle ostmiseks. iPodid on tõesti kallid! Aga ära oma isale ütle, sest ma ületasin nagunii oma eelarve.
JUSTIN (näib olevat veidi segaduses ja ütleb igaks juhuks veel korra kõva häälega): Aitäh! (Ja lisab kuidagi kohmetult, nagu poleks ikka veel sellega harjunud) Fantastiline!
IAN: Ahjaa, Epp, siin on minu kink sulle. (Ulatab ümbriku.)
EPP (avab selle ja läheb silmanähtavalt härdaks): Kui armas kingitus! Ian, sulle läheb aasta kõige keskkonnasõbralikuma kingituse tiitel!
CHRISTINE: Jah, Ian helistas mulle ja küsis, mida Epule kinkida. Ma ütlesin, et kingi talle midagi, mis prügi ei tekitaks. Ja siis mõtlesimegi koos välja, et massaažisalongi kinkekaart on parim. Saad natuke Martast puhata ja…
EPP СКАЧАТЬ