Minu Ameerika II. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ neil mehikestel siinses jõulukultuuris üsna pisike osa, nad figureerivad vaid siin-seal multifilmides-raamatutes.

      Pärastlõuna möödub suures osas teleri ees. Paljud meenutavad nostalgiliselt aega, kui oli vaid paarkümmend telekanalit ja sai iga aasta järjest vaadata samal kanalil samal kellaajal sama multikat. Nüüd on kanaleid üle paarisaja ja telerivaatamise traditsioone raske hoida.

      Sama päeva õhtuks kogunevad suurpered ühe suguvõsa liikme juurde kokku (ja õnnelikud on need, kes suutnud autoummikutest hoiduda, sest samadel tundidel liigub ühest kohast teise pea terve Ameerika, kui juudid ja moslemid välja arvata). Menüü: küpsetatud sink ja kalkun, jõhvikaželee, magusad kartulid, vürtsikas kõrvitsakook. Viimase maitse meenutab piparkooke – jõulumaiust, mida Ameerikas küll teatakse ja poes valmiskujul müüakse, aga kodudes ise taignast ei küpsetata.

      Ühel hetkel pärast magustoidu serveerimist voolab rahvas kuuse ümber, mis on selleks ajaks ümbritsetud uute kingitornidega. Toimub hommikuga sarnane stsenaarium: pisuke segadus, mille jooksul kõik kõigile pakke annavad, ja suur segadus, mille jooksul paberid lahti kärisevad ning kostavad vaimustunud kiljed.

      Ülevoolav tänamine kuulub Ameerika etiketi juurde, niisamuti nagu ülevoolav kingituste tegemine, eriti endast vanuselt allapoole. Vanaema, kes oma lapselapsele vaid ühe kingituse teeks, mõjuks nõmeda ihnurina.

      Uurisin ühelt tuttavalt keskealiselt keskklassi pereemalt tema jõulueelarvet. Keskeltläbi 2500 dollarit (ligi 30 000 krooni), arvestas ta. Pole imestada, et on levinud spetsiaalsete tähtajaliste hoiuste tegemine pankades – jõul on kallis üritus, milleks mõni vaesem pere juba alates uuest jaanuarist tasapisi raha kõrvale paneb. Lisaks suguvõsale toimub väiksemate kingituste vahetamine jõulujärgselt ka lähimate kolleegide ja sõprade vahel.

      Ning peale kingituste kulub palju raha kodude ja majaesiste dekoreerimisele. Kui eeslinnades suurte eramajade regioonides ringi sõita, võib kohata ühte Ameerika fenomeni: naabritevahelist „mul on ilusam maja”-konkurentsi. Kellel on ees-õuel kolme meetri kõrgused täispuhutud lumememmed, kellel kõik puud erivärviliste tuledega kaunistatud, kellel kipsist jõulumeeste armee murul marssimas.

      Jõuludele järgnevatel nädalatel on kaubamajade tagastuslettide juures järjekorrad. Paljud kingitegijad panevad pakki igaks juhuks tšeki kaasa, pealegi võtab enamik siinseid kaubamajasid tagastusi-vahetusi vastu ka ilma selleta – tuleb ju konkurentsis püsida ja kliendisõbralik olla.

      Aga jõulude alglugu, kiriklik taust? Loomulikult on ka USA-s massiliselt peresid, kes käivad traditsiooniliselt jõulumissal. Aga minu pilgu järgi jääb sündmuse kiriklik pool täiesti varju kogu selle kommertsliku „kingi ja kaunista”-kitši kõrval.

Ilmunud ajalehes Eesti Ekspress, detsember 2004.

      Killukesi tarbimisühiskonnast

      Veetsime neli jõulueelset päeva Justini vanemate majas. Allpool mõned meelde jäänud killukesed.

      „Me teeme endale jõulukingi, ostame uue arvuti,” teatavad ämm ja äi.

      „Aga mis siis vanast saab?” uurin ma.

      Oleme juba nende kentsaka arvutipargi kallal oma närvirakke tapnud. Neil on majas üks poolteist aastat tagasi ostetud suur arvuti ja kaks sülearvutit, kah üsna värsked. Kõik masinad on kenasti interjööri asetatud: keldrikorrusel on kaks kontoriruumi, köögis on omaette arvutinišš.

      Aga mingil põhjusel on kõik kolm masinat täis elektroonilist saasta. Nad muutuvad üha aeglasemaks ja jooksevad iga natukese aja tagant kokku. Nii et – ühest küljest oleks ju tore, kui saaks jälle kiiresti töötava masina. Aga teisalt, kas jälle…

      Ja muidugi. „Selle kolaka koht on prügimäel, me oleme nii frustreeritud selle arvuti pärast!”

      Mul on nagu meeles, et maailmas on olemas inimesed, kelle ametinimetuseks on arvutipoisid ja kes tulevad tellimise peale kodudesse. Aga siin peres on juba uus ja parem mudel välja valitud ning lapseliku hasardiga näitavad nad selle pilti kataloogis. Ma vähemalt üritan anda endast parima, et see vana masin lõpetaks mitte prügimäel, vaid kusagil heategevuspoes.

      Kaks päeva hiljem. Pööre sündmuste käigus! Külas käis sugulane ja laadis arvutitesse programmi, mis sadade ja sadade kaupa masinatest reklaamisaasta kustutas.

      Aga papa John on ausalt öeldes natuke pettunud, kui saab teada, et nüüd on arvutid jälle kiired kui sälud. Ta tahab nimelt nagunii omale jõulukingiks osta uue generatsiooni masinat. Ja nüüd oleme talt võtnud ratsionaalse põhjenduse, sest vanad arvutid hakkasid ju jälle tööle.

      Lisaks tahab ta osta endale kingituseks uue digitaalfotoka – see oleks siis nende majapidamises kokku neljas kaamera, aga see olevat „tõeliselt hea”, selline, mis salvestab sekundis kümme kaadrit korraga ja siis saad valida, milline neist kõige parem on.

      Hetk restoranist, kuhu oleme toonud õhtustama Eestimaalt tulnud külalised. Kui tõuseme lahkumiseks püsti, märkame, et meie kõrvallauas niši taga on täiskasvanud õhtustajatel kaasas laps, pilk naelutatud pisikese ekraani külge. Kaasaskantav DVD-mängija.

      „Pange tähele, mida nad nüüd ütlevad – nad tahavad seda kohe meile ka osta,” jõuan ma eesti keeles öelda.

      Ja juba see tulebki.

      „Me peame Martale ka sellise ostma!” teatab John. „Ja tegelikult, see võib mul omalgi ära kuluda. Best Buy kett pidavat DVD-mängijatele väga häid diile pakkuma, kaks ühe hinnaga.”

      Ma ei suuda küll hetkel ette kujutada, kuidas kaasaskantav DVD-mängija mu äiapapale ära kulub – hakkab ta seda vaatama restoranis, tööl, WC-s või autos? Sest kodus on neil suurte ekraanidega mängijad ju peaaegu igas toas nagunii. Katsun arvutada, kui palju ebavajalikke oste tehakse tänu nendele „kaks ühe hinnaga”-kampaaniatele, mis siin jõulu eel nii levinud on.

      Vestlus hommikuses köögis.

      Justini isa John (ilmse uhkusega): „Kas te mu uut mobiili nägite juba? Ostsin omale jõulu eelkingiks!”

      Paus. Nii Justin kui mina sööme edasi. Lõpuks Justin ärkab: „Ah?”

      John: „Vaata, vaata!” (Paneb oma klapiga pisikese telefoni Justini ette söögilauale ja seisab sealsamas, kohvitass käes.) „Noh, mis sa arvad?”

      Justin (keda pole kohe sugugi tehnikahuviga õnnistatud): „Ah soo, või et sinu uus telefon. Ilus! Kuule, paneme praegu ära, saab veel söögiseks.”

      John (veidi solvunult): „Vaata, kui lahedat metallikvärvi. Ja klapiga. Väga kerge, proovi oma käes!”

      Justin (hüpitab peopesal ja annab tagasi): „On kerge jah.”

      John: „Ma annan nüüd oma vana telefoni sulle, sa pead minema sellega Cingulari esindusse ja laskma selle oma nimele panna.”

      Justin: „Mul on ju telefon! See on mul alles… mis… kaheksa kuud olnud. Kui me Epuga operaatorit vahetasime, anti meile uued telefonid.”

      John: „No aga see minu vana on ikkagi upgrade, uuendus võrreldes sellega, mis sul praegu on! Või tahad sa äkki samasugust nagu mul, see klapiga? Ja siis anname selle minu vana hoopis Epule…”

      Mina: СКАЧАТЬ