Minu Ameerika II. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nad venisid, teise peal lausa seisid. Selles tulede meres keset laia hämarat mitmetasandilist asfalti oli oma ilu, aga veel rohkem oli selles ängistust ja õudu.

      Kauem Ameerikas elanud inimesed on niisuguste suurejooneliste ummikupiltidega muidugi harjunud. Nagu nad on ka harjunud istuma rahulikult oma autodes ja venima. Tean paari, kes tutvuski ummikus kõrvuti autodes, nüüd on nad abielus. Autoakna allalaskmisest ja jututama hakkamisest enam levinud on küll stoiline kannatamine oma masinas: tänupühade ajal on raadiotes isegi spetsiaalseid ummiku-saated ja igal ajal on levinud audioraamatute autos hoidmine: kui läheb igavaks, siis saab CD pealt kriminulli kuulata.

      Ummikud pole sugugi ainult tänupühade fenomen. Pikkade nädalavahetuste pidustusi, mis sunnivad rahva maanteede peale täpselt ühel ajal – neid jätkub aasta peale veel. Miks see rahvas just ühel ajal sõidab, võiks sinisilmselt küsida. Miks iga-üks peab oma sugulasi külastama just konkreetsetel nädalavahetustel? See viib meid teemani „ameeriklaste puhkuse pikkus”. USA-s on puhkuse pikkus määratud seaduse asemel vaid töölepinguga ja reeglina on puhkus nii pisike, et sellest ei piisa – sellest ka paaniline liikumine pikkadel nädalavahetustel. Tavaline on see, et oma esimesel tööaastal saab ameeriklane puhata viis tööpäeva ning edaspidi lisab tööandja igal aastal veel ühe päeva. Nii oli mullu tavalise täiskasvanud töötava ameeriklase keskmine puhkus 12 päeva aastas. Võrdluseks: keskmine itaallane puhkab aastas 42, prantslane 37, sakslane 35, majandusraskustes brasiillane 34, töönarkomaanina tuntud jaapanlane 25 päeva…

      Lõppu sobib veel üks statistika. Hiljuti võrreldi aega, mis keskmine ameeriklane veedab autoroolis, ja seda aega, mis ta veedab puhkusel. Selgub, et autos istumisele kulub ameeriklasel aastas viis korda rohkem aega kui puhkusele.

Ilmunud ajalehes Eesti Ekspress, november 2006.

      New York city valgust defineerimas

      Mind jäi kummitama üks lause.

      Nimelt käis üks mu hea tuttav Eestist kolmeks päevaks NYC-t väisamas ja ma küsisin talt, miks.

      Et mis talle ikka nii väga siin meeldib, et iga hinna eest, kas või lühikeseks ajaks Eestist siia tulla rebib.

      „Mulle meeldib selle linna valgus,” vastas ta.

      Kui me nüüd Long Islandilt Justini vanematekodust rongiga Manhattanile sõitsime, siis mõtlesin, et katsun seekord kõndida siin linnas jälle värskete silmadega ja üles leida, kus see valgus on. Sest jutt jäigi tookord pooleli, hüppas mingile teisele teemale. Ma ei saanudki küsida: mis valgus?!

      Oli varane pärastlõuna, selline, et päike veel säras, aga varjud olid pikad. Inimeste varjusid Manhattani linnadžunglis muidugi eriti ei näe, aga majad heidavad tänavatele selliseid suuri varjusid, et… oledki nagu kusagil teises dimensioonis, varjude maailmas, ja kui pea kuklasse lööd, siis näed, et vaata imet, seal pilvelõhkujate kohal on päike veel taevas küll.

      Nii et ei mingit vastust veel. Ja tohutu rahvahulk minu keskendumist segamas! Ikkagi viimane jõulueelne nädalavahetus.

      Manhattani keskosa on muidugi alati masse täis. Mul on Martast nii kahju, kui ma pean trügima ja tema käruga meile teed tegema – arvan, et ta paneb vahel silmad kinni, sest nii intensiivne on see kõik, kuhu ma teda surun.

      Ning seekord oli veel topeltkära ja topeltrahvas. Tavaliselt tühjadele tänavaäärtele olid kah lauad ilmunud: ühedollarised raamatud, viiedollarised kotid jne. Enamik müüjaid ja trügijaid on sellistes kohtades mustanahalised. Ja sama hull trügimine paistis poodides. 99 sendi poe uksed oli pärani ja seest kostis sellist lärmi, nagu käiks seal sambafestival.

      Hakkasin mõtlema, et seda tohuvabohu võibki sõnastada „linna valguseks”. Ja kui otse mu ees üks mustanahaline emme oma rüblikust pojale tou andis ja midagi südamlikult sõimas, siis ma saingi vist aru.

      Sellest, et NYC valguses näed sa korraks inimeste elusid, väga ehedaid ja väga erinevaid. Vaid hetkeks. Ja siis lähed sa edasi. Sa ei saagi iial täpselt teada, mida sa nägid, aga seda inspireerivam see on.

      Eks seesama võlu ole muidugi paljudel maailma suurlinnadel, aga teised linnad ei ole nii mitmekihilised ja multikultuursed.

      Kõnnid näiteks mööda mingist hiina toidukohast ja näed, kuidas otse suure akna all laua peal keegi pilusilmne onkel rapib kala, kes alles vintskleb.

      Siis jõuad pitsabaarini, samamoodi akna all viskab üks noor poiss tainast õhku ja suunab selle siis hooga lauale, nii et jahu lendab.

      Siis kuuled üürgamist, keegi loomade õiguste eest võitleja surub kõigile oma lendlehti. Ja kui ma ei taha seda esimesel hetkel võtta, hakkab ta mu peale karjuma: „Teiesugused ei tohiks lapsi saada, kui te loomadest ei hooli!”

      Või musta mantliga ülikonnas mees mobiiliga rääkimas, peaaegu karjudes: „Sa ei saa seda ju praegu öelda! Kas sa saad oodata!” Kasuta ainult oma fantaasiat ja mõtle lugu välja: räägib ta nüüd äripartneriga või naisega või armukesega või emaga või lapsega.

      Ja muidugi on igasuguseid inspireerivaid kodutuid ja kerjuseid vürtsiks siin-seal.

      Mulle tuleb meelde, kuidas lapsena meeldis mulle kõndida alevi peal hämarikus, sinisel tunnil. See on tund, kui tuled pannakse põlema, aga kardinaid veel ette ei tõmmata. Eriti võluvad olid piiluda kortermajad, kuidas ühesuguste akende taga võis näha nii palju erinevaid elusid korraga käimas.

      Eks seesama elu kvintessents võlub ka siin linnas, ja igal kellaajal.

      Saatuse tahtel sain ma oma NYC valguse uuringuid veel samal õhtul jätkata. Nimelt pidi ühes East Village’i klubis toimuma Justini keskkoolisõprade kokkutulek.

      Leidsingi siis end kell üheksa õhtul uuesti rongis koos mukitud-lokitud suvaliste Manhattani poole sõitvate noortega, kõik ärevalt sädistamas – põhiliseks teemaks ikka teised inimesed, ja nii saime veel kord piiluda mingisugustesse võõrastesse eludesse, mis kohe jälle haihtusid nagu virvatulukesed.

      Siis istusime juba taksos, et Christopheri tänavalt East Village’i allossa pääseda.

      Ning seal taksos tabas mind katarsis. Võib-olla oli see ka lihtsalt une-eelne deliirium, mis mind soojas autos uinutas.

      Aga eks ma olin seda ju ka otsinud. Vaatasin, kuidas me sõidame, ümberringi käis lärm ja pääsesime korduvalt ummikute-eelsest seisust tänu meie vilkalt manööverdavale ja rämedalt vanduvale tõmmule taksojuhile, kelle nimeks võis sildilt lugeda Iqball Irafk (ma jätsin selle meelde, kasutades mnemotehnikaks IQ-ball ja F-Iraq). Taksos möirgas ropp hip-hop… Ja järsku olime autodemassist väljas, teisel pool jõge paistis Brooklyn, tuledesäras sillad ja vana sadam jõepinnalt peegeldumas.

      Mulle tuli meelde, kuidas käisin lapsena vahel emaga koos Tallinnas ja kuidas võtsime takso (mille saamine oli nõuka-aegses Tallinnas umbes sama ajakulukas kui tänapäeva Manhattanil laupäeva õhtul…), et sõita sugulaste juurde Lasnamäele. Ja kuidas ma soovisin, et see sõit kunagi ei lõpeks, nii väga meeldis mulle see tunne, mille linnatuled autosse tekitasid.

      Kolmas vastus NYC valguselumma kohta saabus siis, kui juba baari ennast otsisime. Teadsime, et see peaks olema Norfolki tänaval majas number 102. Aga sel aadressil konutas hoopis tavaline igav kolmekorruseline korterelamu! Marssisime paar korda mööda tänavat edasi-tagasi ja Justin proovis helistada oma klassikaaslastele. Siis lõpuks nõustus minuga, et küsime parem teed. Nimelt jalutas maja ees üks hiigelsuur must mees.

      „Kas СКАЧАТЬ