Tundmatu peig. May Agnes Fleming

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütles Mollie endamisi sügavalt ohates, “see kõik on kogu õnnetu maailma viimane tippsaavutus! Olen ma tõesti Mollie Dane ja viibin New Yorgis või olen komödiant kellegi eraviisilises näitemängus, mille tegevus toimub keskaja pimeduses? Kes, põrgu päralt, on see salakaval lurjus? Ja oh taevas, milline möll nüüd kodus lahti on!”

      Ta võttis vihmakeebi seljast ja viskas voodile, vaadates rahutult enda ümber ringi.

      “Huvitav, kui kaua mind siin peetakse? Otse loomulikult ei anna ma alla; aga see saab olema hirmus vangipõli, kui siin peab ka mööduma nädalaid ja kuid. Ma ei helista kordagi sellele närakale Sarah Grantile ja ma ei anna alla, peetagu mind siin kas või viimsepäeva laupäevani.”

      Ta hakkas toas ringi sammuma. Valitses hauakambri häirimatu vaikus. Tunnid möödusid. Pikast käimisest väsinuna viskus Mollie voodile ning endalegi üllatuseks vajus otsekohe unehõlma.

      Mingi müra tema lähedal katkestas unenägudeta uinaku. Mollie tõusis võpatades; gaasilamp põles endiselt, ent ta polnud toas enam üksi. Laua kõrval seisis Sarah, serveerides hõrgutavalt lõhnavat einet.

      “Mis see on?” käratas Mollie vihaselt.

      Sarah tegi reveransi.

      “Teie hommikueine, miss.”

      “T-täna on siis juba h-homme?” kogeles Mollie.

      “Täna on täna, miss,” vastas neiu muiates.

      “Ja mis kell on?”

      “Kaheksa läbi, miss Dane.”

      “Kas jääte koos minuga siia?”

      “Ei, miss.”

      “Miks sa mulle eile õhtul näkku valetasid, häbitu plika?”

      “Rääkisin teile vaid seda, mida mul oli kästud rääkida.”

      “Ja kes käskis?”

      “Minu isand.”

      “Ja kes su isand on? Vanasarvik ise?”

      “Ma loodan, et ei, miss.”

      “Kes siis? Mis ta nimi on?”

      “Peate mulle andestama, miss Dane,” sosistas tüdruk. “Ma ei tohi küsimustele vastata.”

      “Sul on kivi südame asemel, õnnetu loom, sellest jätkugu sul häbi su ajaliku otsani ja kaugemalegi!” karjus Mollie jõuetus raevus. “Kus on su isand? Siin majas?”

      “Miss Dane, ma kordan – ma ei saa vastata ühelegi küsimusele. Ma pean nüüd minema. Siin on teie eine. Loodan, et maitseb.”

      “Jah,” lausus Mollie lõikava irooniaga, “väga tõenäoline, et mul on suisa taevalik rõõm selles vangiurkas süüa ja juua! Viige see minema. Mulle pole teie armuande vaja, et hukkamist edasi lükata – kavatsen ise surnuks nälgida.”

      Kuid kõneldes vaatas ta lauale ning talle polnud põrmugi vastumeelt näha kuldselt läiklevat kohvi ja kooke, mune, sinki ja röstsaia.

      “Ma toon lõunasöögi kell kaksteist, miss,” ütles Sarah ukse poole minnes, reageerimata Mollie sõnadele. “Kui teil mind enne vaja läheb, palun helistage kella.”

      “Pea kinni!” hüüatas Mollie. “Ja kõigi taevaste vägede nimel, palun, palun öelge vähemalt seda, kus ma viibin!”

      Mollie tõstis anuvalt käed – õnnetu puuri püütud värvuke!

      “Mul on tõesti väga kahju, miss,” pomises Sarah ning ilme tõestas, et ta mõtles seda tõsiselt, “aga paraku, paraku ma ei saa! Ma ei julge! Ma olen oma sõna andnud ja minu isand usaldab mind. Ma ei saa oma sõna murda.”

      Kõneldes taganes Sarah ukseni, lipsas välja, lukustas taas ukse ning Mollie tõusis raskelt ohates aeglaselt püsti. Enne unne vajumist oli ta tänavarõivad seljast rebinud, nüüd pesi ta nägu, kammis säravaid lokke ning hõbedaselt läikivas siidis, ülipeentes pitsides ja piimjate pärlitega oli ta jällegi endine uhke pruut, ehkki ülimalt morni näoga.

      “Ja praeguseks pidin ma olema juba pulmareisil,” mõtles ta, “ja õnnetu vana Sir Roger on kõigest sellest juba peast segane, kindel see. Oh jumal küll – väga põnev on lugeda jutte noortest daamidest, keda sel viisil ära röövitakse, aga lugeda on vahvam kui midagi sellist ise läbi elada. Kui mind siin veel kakskümmend neli tundi hoitakse, olen koolnud.”

      Et end surmaks hästi ette valmistada, istus miss Dane kombekalt laua taha ning ahmis toitu nagu noor ja terve inimene iganes.

      “Kuigi parem oleks, kui mind siin vee ja leiva peal peetaks,” mõtiskles ta, kui kõht oli täis, “aga sedagi naudiksin mõnusamini, kui mulle antaks veidi rohkem vabadust. Mida ma siin peale hakkan? Oleks nad mulle mõne raamatugi andnud!”

      “Nemad” aga ei olnud andnud ning pikad nüristavalt tüütud tunnid venisid mööda. Nii pikad ja nii tüütult nüristavad – seda teavad kõik, kes trellide taga istunud. Kuni kell sai ilmselt kaksteist, sest ilmus Sarah, uus kandik käes. Mollie valvas ukse taga, oodates selle avanemist. Tal oli ähmane plaan neiu pikali paisata ja välja söösta, kuid hoopis üks tundmatu lihaseline mees avas toatüdrukule ukse.

      “Siin on teie lõuna, miss Dane. Loodan, et hommikueine maitses.”Kuid ootamatult tumma tunnimeest nähes Mollie heitus ning sama vaikiva põlgusega pööras ta tüdrukule selja.

      Sarah kadus ning Mollie kannatas, kuni lõuna seisis ja jahtus. Esmalt oli ta liiga vihane, et sööma hakata, kuid pikapeale hakkas tühi kõht end tunda andma.

      “Ajaviide seegi,” mõtles vaevatud vang istudes. “Kui saaksin kogu aeg süüa, polekski ehk nii hull.”

      Pärast sööki tõmbas ta end ühte tugitooli kerra ja vajus unne. Ta magas kaua ja virgus erksana, ehkki teadmata, kui palju kell võiks olla; igavene gaasivalgus ja vaikus valitsesid tema vanglat.

      “Oh taevased väed, oh häda! Mis minust saab, kui see jääbki niiviisi kestma?” hüüdis Mollie valjusti, karates püsti ja ringutades käsi. “Ma lähen ju sedasi täiesti segaseks, püstihulluks! Oh missuguse kuriteo pidid mu isa ja ema küll korda saatma, et nende patt niiviisi minu peale langes? Kui see nõnda kestab, siis homme lõikan endal lauanoaga veenid läbi… pärast lõunat!”

      Mollie tammus toas ringi nagu puuri pandud metsloom, nuuksudes ja kiunatades omaette, juba üsna murtuna ühe ööpäeva kestnud vangistusest.

      “Ma olin veendunud, et pean vastu… uskusin, et trumpan ta üle; mul polnud ju aimugi, kui kohutav võib olla vangipõli. Oh, kuidas sooviksin surma, et sellele lõpp tuleks! Ma näljutan end surnuks, seda igatahes, kuigi muutun metsikult näljaseks, ja ma ei julge nuga pruukida, sest ei suuda verd näha, see ajab mu oksele – pealegi on see valus. Oh, Mollie Dane, sa vilets ja meelekindluseta inimloomake! Soovin, et sa poleks üldse siia ilma sündinud!”

      Veel üks tund meeleheidet ning Sarah ilmus kolmanda kandikuga.

      “Teie õhtueine, miss,” ütles Sarah lihtsalt ja kõigiti etiketikohaselt. “Loodan, et lõuna maitses.”

      “Oh, vii see minema!” karjus Mollie sõrmi väänates. “Ei mingit СКАЧАТЬ