Tundmatu peig. May Agnes Fleming

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ laskusid hoovi, läksid väikesest jalgväravast läbi ja olidki tänaval helendava õhtutaeva all.

      “Nii, miss Grant,” päris Mollie, “kus teie troska siis on?”

      “Avenüü nurgal, miss. Siitkaudu.”

      Kahe minutiga olid nad tänavanurgal. Seal seisis troska.

      Sarah viipas miss Dane’ile, et too läheks ees. Mollie astus sõidukisse, tüdruk kobis talle järele, veendus, et uks on kindlalt kinni – ja troska hakkas jalamaid tuhatnelja kihutama.

      “Kui pime siin on!” hüüatas Mollie erutatult. “Las kutsar paneb tule põlema, miss Grant.”

      “Meie jaoks on siin valgust küllaga,” vastas üks hääl.

      Mollie võpatas ja kiljatas, kuna see ei olnud Sarah Granti hääl.

      Must kuju ilmus troska pimedamast nurgast nähtavale, neiu käed krabati kindlasse haardesse ja nobedalt seoti ta suu taskurätiga kinni. Enam ei saanud miss Dane appi hüüda.

      “Nüüd seo ta silmad, Sarah,” ütles hääl. “Mina tõmban ta käed kinni. Nonoh, mu kaunis linnuke, pole mõtet rabelda. Sa oled ilusti ja kenasti paeltes.”

      Neiu silmadele tõmmati side, käed seoti ning nõnda siis istus Mollie täiesti abitult ja täielikus segaduses – ta oli vang.

      Ta ei näinud enam midagi, ei saanud liigutada ega rääkida. Troska rappus hirmuärataval kolinal mööda kivisillutisega tänavaid. Kui ta olekski saanud karjuda, uputanuks rataste müra kõik hääled.

      “Nõndaks, mu armas miss Mollie,” lausus tundmatu hääl neiu kõrvale väga lähedalt, minnes äkitselt üle prantsuse keelele, “ma vastan teie küsimustele, mida tahaksite praegu kannatamatult esitada, ja ma vastan ausalt. Räägin prantsuse keeles, et meie hea Sarah mõhkugi ei mõikaks. Teie ju räägite prantsuse keelt, ma tean.”

      Järelikult see mees tundis teda! Ja ikkagi ei suutnud Mollie kuidagi seda häält ära tunda.

      “Esiteks mida see kõik tähendab? Milleks selline pettus – et teid röövida? Kes ma olen? Kuhu teid viiakse? Millal te sõprade juurde tagasi saate? Seda tahate küsida, eks ole? Kena on, ma vastan. Et mida see kõik tähendab? Seda, et olete leidnud endale vaenlase oma häbitute tiivaripsutamistega, kellegi, keda te halastamatult ja julmalt olete pilganud, kes on vandunud kättemaksu ja kes teab, kuidas vandeid pidada. Milleks pettus ja inimrööv? Aga selleks, et ilma pettuseta ei saaks teid majast välja, pealegi on meil just parasjagu teadmisi, kuidas seda teha. Miriam pole seda kirja saatnud, ehkki see Miriam on ju olemas. Kes olen mina? Mina olengi seesama vaenlane – kui inimene, kes teid hullumiseni armastab, saab olla teie vaenlane –, mees, keda õpetasite halastamatult teid armastama, siis aga põlgasite ära. Kuhu teid viiakse? Kindlasse kohta, mu veetlev Mollie, nii kindlasse nagu “sügavaimasse vangikoopasse lossi vallikraavi all”, millest te lugenud olete. Millal teid sõprade juurde tagasi viiakse? Siis, kui olete ühe nädala olnud minu naine – ei hetkegi varem.”

      Kinni seotud Mollie väänles pööraselt. Mees ta kõrval mõistis seda.

      “See tähendab, te ei taha,” sõnas tundmatu ükskõikselt. “Ah, mu veetlev Mollie, vangipõlve pole kerge taluda! Ma armastan teid ülimalt, ma imetlen teie uhket vaimu piiritult, kuid isegi noortel kotkastel on juba ammusest ajast tiibu kärbitud. Te kohtlesite mind halastust tundmata – mina vastan teile samaga. Te ei hooli põrmugi sellest vanamehest, kellega abiellumisest teid päästsin. Mina olen noor ja üsna nägus – oh, ma punastan seda öeldes –, olen teie jaoks kaugelt parem abikaasa kui see vanamees. Tean, et püüate mu häält ära tunda, et teada saada, kes ma olen. Jätke see, mu armsaim, see ei õnnestu teil mingil juhul. Olen täiuslikult maskeeritud – hääl, nägu, kuju. Kui nüüd teineteisest lahkume, pole te targem kui enne.”

      Ta jäi vait. Troska logistas üha edasi ja edasi läbi helendava tähevalge hilisõhtu, logistas lugematuid tunde, nagu Molliele tundus.

      Oh, kuhu nad ometi teel on ja mis temast saab? Oli see tõesti kohutav reaalsus või haihtuv uneulm? Kas oli ta ikka seesama neiu, kellest täna õhtul pidi saama baroneti mõrsja? Oli see ikka üheksateistkümnenda sajandi New York või peatükk mõnest iidsest Veneetsia romaanist?

      Troska peatus jõnksatusega; Mollie kuulis ust avatavat, tundis end välja tõstetavat; külm tuulehoog vuhises temast üle, siis astuti majja, uks suleti ning teda kanti trepist üles mingisse tuppa.

      “Nüüd oleme kohal, miss Mollie,” lausus seesama kummaline võõras hääl. “Siin vabastame teid köidikutest, sest teil on tõesti tarvis üle vaadata see karm koobas, kuhu olime sunnitud toimetama nii ülla leedi. Hoiatan teid ausalt – puudub igasugune vajadus kurnata häälepaelu röökimisega; kui karjuksite kuu aega järjepanu, ei kuuleks teid keegi väljaspool neid polsterdatud seinu. Aga nüüd!”

      Võõras tõmbas Molliel tropi suust, neiu ahmis kõõksatades õhku. Side võeti silmilt ning sekundiks pimestas miss Dane’i äkiline valgusvihk. Kui silm jälle seletama hakkas, pöördus ta välgukiirusel röövija poole.

      Aga paraku, paraku… mees kandis musta maski, pikka parukat, habet ja põrandani rippuvat laia mantlit.

      Tundmatu oli pikk mees – see oli kõik, mida Mollie sellest kujust arvata oskas.

      “Miss Dane osutab mulle seda au, et mind vaatleb – kuid tulutult. Ta võib mind vahtida, kuni kaunid silmad pealuust välja kargavad, kuid ta ei tunne mind ära. Ja ma lahkun teist nüüd. Ma sekkun teie edasistesse tegemistesse nii vähe kui võimalik. Kui midagi vaja on, helistage kella. Head ööd, Mollie, mu kaunitar, ja ilusaid unenägusid.”

      Võõras kummardas galantselt ning suundus ukse poole. Mollie astus talle järele, käsi pikal:

      “Jääge siia!”

      Mees seisatas.

      “Kui kaua mind siin vangis peetakse?”

      “Mu sulneim, ma ju ütlesin: kuni hetkeni, mil soostute saama minu naiseks.”

      “Kas te olete hull?” karjatas Mollie jälestusega, “või peate mind hulluks? Teie naiseks! Olen siin teie võimu all – tapke mind, kui julgete, arg lurjus, röövel! Suren kas või kümme tuhat surma – elan siin, kuni halliks lähen; löön pea vastu seina puruks, aga iialgi, mitte iialgi, mitte iialgi ei saa ma teie naiseks!”

      Mees kehitas õlgu.

      “Karmid sõnad, kullakallike; aga tühipaljad sõnad, sõnad, sõnad! Ma ei tapa teid ja te ei ela siin, kuni halliks lähete. Nii kuldsetel lokkidel, nagu teil on, kulub halliks minekuni palju aega. Ja te ei löö pead vastu seina puruks, sest seinad on polsterdatud. Oli teil veel midagi öelda, miss Dane?”

      “Ainult üht,” ta pilk leegitses, “et ükspuha mis teie nimi ka on, te olete ja jääte kõige närusemaks, alatumaks, aremaks kaabakaks kogu maailmas! Käige minema! Lööksin teid maha, kui saaksin!”

      “Ma ei kahtle selles, mu inglike! Veel kord, head ööd!”

      Mees kummardas galantselt, väljus ja lukustas ukse. Mollie oli ihuüksi oma vangikongis.

      Ja nüüd, Tirtsuke, ta võis ju olla õhkõrn haldjalik kaunitar, kuid ta oli ka vapper nagu hiiglasekasvu amatsoon. Tilkagi pelgurlikku verd ei pääsenud ta vahvusest tulvil soontesse. Järelikult nüüd, üksi jäetuna, ei kukkunud ta abitult nuuksuma, aga ka mitte raevutsema ja juukseid katkuma; ta otsustas oma СКАЧАТЬ