Tundmatu peig. May Agnes Fleming

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kulm endiselt kipras. “Kas tõesti? Nad ütlesid, et peavad meeles ja minu arust on küll sinnapoole, et nad peavad meeles. Vaesed vennikesed! See pidigi nii olema ja mina sellest ei hooli.”

      “Aga kui ma nüüd teie hooldajaga räägin?”

      “Niipea kui soovite – pärast lõunaoodet, kui sobib. Ma ei arva, et tal oleks vastuväiteid.”

      “Kindlasti mitte,” lausus Sir Roger uhkelt, “ja siis, mu armsaim, millal ma saan kauni naisukese?”

      “Oo, ma ei tea! Kiirustamine ei tule kunagi kasuks. Oodake, noh, aastake või paar.”

      “Aasta või paar!” karjatas Sir Roger umbes sellisel toonil, nagu oleks neiu öelnud sajand või paar. “Võimatu… absoluutselt ilmvõimatu, Mollie!”“Oh, siis kuu või paar. Mul ei ole abiellumisega kiiret ja ma ei näe põhjust, miks teie peaksite ruttama.”

      “Mu armas Molliekene, kui armastaksite mind nii, nagu mina armastan teid, siis mõistaksite. Aga kas olete valmis kuu aja pärast minu omaks saama?”

      “Või kahe pärast. Jah, kui te nii väga nõuate. Kui minust saab niikuinii varem või hiljem leedi Trajenna, olgu siis juba varem, ma arvan.”

      “Ja te ei muuda meelt?”

      “Oh, muidugi mitte,” ütles Mollie pahaselt. “Kui Mollie Dane annab oma sõna, siis Medusa või – mis nende nimed kõik ongi? – pole midagi selle kõrval. Ärge torkige, Sir Roger. Kui ma midagi luban, siis on see niisama hästi kui tehtud.”

      Mollie tantsiskles eemale klaveri juurde ning kuni lõunaooteni oli lummatud baronet jäägitult tema võluvõimu kammitsais.

      Lauas kohtasid nad mister ja missis Walravenit ning otsekohe pärast einet palus baronet kõigi viisakusreeglite kohaselt osutada mister Walravenil endale eraviisilise kõneluse au.

      “Kas ta tõesti palub Mollie kätt?” mõtles mister Walraven. “On vast lugu, sest kui ta tõesti nii teeb, oleks see minu jaoks küll täiesti uus roll – mängida auväärse lapsevanema osa selle hallipäise džentelmeni ees, kel on aastaid vähemalt kaks korda rohkem kui minul.”

      Ta näitas teed oma kabinetti, baronet kannul kõndimas. Ja Sir Roger asus silmapilk asja juurde, täies rahus, uhkelt, kaalukalt ja väärikalt.

      “Aastate poolest oleme suuresti ebavõrdses seisus, seda küll,” lausus ta. “Aga kui tema tahtmine on sellest väikesest takistusest mööda vaadata, siis suudate ka teie seda. Ühestki muust nii-öelda varjuküljest pole mulle midagi teada. Üks Trajenna, Trajennade sugupuu liige võib naituda kõrgeima tiitlikandjaga Inglismaal.”

      Kuninglikult tõstis baronet lumivalgete juustega pea ning vaatas Carl Walravenile otse silma. Mister Walraven haaras baroneti käe ning pigistas seda südamlikult.

      “Mu armas Sir Roger, ma olen sõnulseletamatult uhke ja õnnelik. Mollie võib pidada end neiuks, kel on elus hästi läinud, et pääseb neist metsikutest noortest võrukaeltest, kes ta ümber tiirlevad, ja leiab abielumehe nagu teie. Ta on ihuüksi maailmas, vaene laps, isata ja emata. Teie, Sir Roger, olete nüüdsest peale talle kogu maailm.”

      “Aidaku mind taevas, et oleksin!” lausus vana mees surmtõsiselt. “Ohverdan kogu oma elu, et ta õnnelik oleks.”

      “Ja millal siis?” küsis mister Walraven naeratades. “Arvasin, et teie ja Mollie olete ehk juba kuupäeva kindlaks määranud?”

      “Kahe kuu jooksul. Siis on juba kevad; ja me saame jalamaid Walesi poole teele asuda. Igatsen juba näidata oma taevalikule mõrsjale muistset Trajenna lossi.”

      “Meie aga jääme tema järele igatsema,” ning Carl Walraven ohkas puhtast südamest seda üteldes. “Ta on olnud kirgas päikesekiir mu kodus. Mu vaese vana ema süda murdub, peaaegu, aga see kõik on ju Mollie huvides ning igalaadsed isekad rehkendused peavad siin tagaplaanile jääma. Te ikka annate endale aru, Sir Roger, et tal pole kaasavara?”

      “Tal pole seda vaja,” lausus Sir Roger uhkelt. “Minu varandus on kuninglik; tema elu-olu saab olema nii külluslik, nagu oleks ta miljonite pärija. Mul on tunne, mister Walraven, et meie jutud on räägitud, nii et ehk läheksime daamide juurde tagasi.”

      Uudis levis nagu kulutuli – kogu avenüü särtsus kõrgepingest. Mollie Dane… seesama väike koketne Mollie Dane, kes kargab välja ei tea kust, viib nende juurest ära suure Walesi baroneti ja näitab kõigile pikka nina. Mees peab täitsa arust ära olema!

      Mister Walraveni mõtisklused kõigest tulevasest jäid ka kogu teadlikkuse juures pimeduses kobavaiks; tema taltsutamatu hoolealuse omad olid seda aga kümme korda enam. Aga lõppude lõpuks, kihlus oli ju sündinud tõsiasi.

      Iga päev, naiste mõrtsukalike pilkude saatel, läks Mollie Dane ratsutama ja autoga sõitma ja jalutama koos selle üliväärika hallipäise miljonäriga, kes kummardas ta ees nii orjalikult, nagu oleks see plikake mõni sündinud hertsoginna.

      Naised võisid küll segaseks minna kadedusest, mehed aga läksid hulluks armukadedusest; kuid päevad ja nädalad tulid ja kadusid ning haldjatar muutus iga hetkega üha briljantsemalt kaunimaks. Ja kui pulmapäev kätte jõudis ning külalised olid lahkesti kutsutud ja kõik oli valmis roomalikult võimsas, võrreldamatus luksuses – siis kes oleks võinud hingestki aimata, et pulmapidu jääb toimumata?

      Mollie pulmapäeva õhtu! Üüratu punakaspruunist liivakivist häärber oli taas keldrist katuseni tuledesäras. Tseremoonia pidi aset leidma avaras vastuvõturuumis ning sellele pidi järgnema ball. Selline mõnevõrra vanamoeline sündmuste korraldus oli Sir Rogeri sirgjooneline tahtmine ning juba koidikul pidid nad asuma auriku pardale, mis neid Vanasse Maailma tossutaks. Molliele ning mister ja missis Walravenile oli selline asjade käik täiesti ükskõik ning nad nõustusid vana waleslase iga sooviga.

      Laulatustseremoonia pidi algama punkt kell kümme. Ajanäitajate osutid nihkusid juba üheksa peale ning ülakorrusel oma buduaaris seisis pruut ise, tema ümber aga sebis toaneitsi, teda üleva eneseohverduse tarvis rõivastades.

      Sest see oli eneseohverdus, kuigi tuulepea Mollie polnud veel kordagi sellest niiviisi mõelnud. Nüüd aga, kui oli juba liiga hilja, lõi pöörane söakus vankuma.

      Ta oli ikka hirmuäratavalt vana, see üliväärikas Sir Roger. Neiu ei hoolinud mehest mitte karvavõrdki, igatahes mitte rohkem kui mõnest kenast vanaisast; ja oli ju veel Hugh Ingelow – nii noor nägus Hugh!

      Kuid selles punktis pidas Tirtsuke hinge kinni; ja mõtteid niisamuti, luksatusega.

      “Mollie, Mollie, Mollie! Kuidas sa julged, sa häbematu ja hull plika! Mõelda Hugh Ingelow’st, kui sa ei tohi meeleski pidada, pead ära unustama, et maailmas on elus veel mõni mees peale Sir Roger Trajenna! Ma ei oleks abiellunud vaese Hugh’ga, kui ta mind ka igatses – ta pääses terve nahaga – ja ma ei kavatse nüüd enam kuhtuda teda igatsedes, nüüd, kui see oleks suurim reetmine.”

      “Rutem, Margaret,” ütles pruut siis valjusti. “Tee mind nii ilusaks, kui sa iganes oskad.”

      Kolm ärapõlatud kosjanõutajat olid samuti laulatusele kutsutud ning asjatu on öelda, et nad kõik kolm olid kohal.

      Kuid nende lüüasaamise kimbatus oli sedavõrd valulik, et võib-olla mõtlesid nad kõik, et on Molliega võrdsed vähemalt jäiselt rahulikus hoiakus.

      Igatahes kohal nad olid, mõõtsid üksteist ülimalt kummaliste pilkudega; СКАЧАТЬ