Tundmatu peig. May Agnes Fleming

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ “mileedi”, hoolimata meie kavalpea kogu osavusest.”

      “Eks iga tahtmine ole taevariik… sa ju tead, madame.”

      Vaid need sõnad pudenesid ta huulilt, kuid seda saatev viril muie, kui mees eemaldus, kõneles rohkem kui ta sõnad.

      Hugh Ingelow, kalbe ja kahvatu, seisis, nõjatudes marmorsambale, mille ümber väänlesid pidupäevale kohased roosivanikud, kaugeltki mitte nii valged kui mehe peenejooneline nägu.

      “Mis salanõu nad küll sepitsevad?” mõtles ta. “Ei midagi head mõrsjale. Nad vihkavad teda, nagu nad peavadki vihkama, mina aga ei suuda seda, milline õnnetu haletsusväärne tola ma küll olen! Aga kord tuleb ka minu tund. Ma lubasin, et ei unusta midagi – ja ei unustagi.”

      Pruutneitsid, lõbus tüdrukute summ, lendles “nooriku trooni” ette vaatama, kas etenduse naispeaosatäitja on valmis alustama.

      “Sest vaimulik on juba all hallis ja külalised on kõik kohal ning Sir Roger ootab ja midagi muud pole enam tarvis peale pruudi enese.”

      “Ülimalt oluliline tarvidus,” andis Mollie vastuseks. “Aga mina ei kavatse kiirustada; nad saavad praegu veel minutagi hakkama. Kiri, Lucy? Mulle? Kellelt küll?”

      Keegi näitsik oli sisenenud, kandes polsterdatud ümbrikku, millel seisis laia hoogsa käega joonistatud adressaat: “Miss Mollie Dane.”

      “Keegi noor naine tõi selle, miss,” ütles Lucy. “Ma ei tahtnud seda vastu võtta ja ütlesin talle, et kohe algab laulatus, aga sellest polnud kasu. Ta ütles, et see on elu ja surma küsimus ning kindlasti loete kirja enne altari ette astumist.”

      Aga Mollie ei kuulanud teda. Ta oli puhevil ümbriku juba lahti rebinud ning põnevil pealtvaatajate silme all muutus pruudi nägu lugedes koolnukahvatuks.

      Ta kägardas kirja rusikasse ning pöördus kannatamatult näitsiku poole.

      “Kus on see inimene, kes selle tõi? Ma pean teda otsekohe nägema. Too ta siia; ja teie, noored daamid, lubage mul selle naisega nelja silma all paar sõna vahetada.”

      Pruutneitsid pudenesid laiali ja noorik jäi üksi ootama, kahvatum kui ta veatult lumivalge kleit.

      Hetkega oli Lucy tagasi, tema kannul sõnumitooja, viisaka välimusega noor naisterahvas.

      Lucy eemaldus käskijannast, jättes tema ja ootamatu külalise omavahele. Viie minuti pärast kõlas terav kellahelin. Lucy ruttas tagasi, trepimademel aga peatas teda ärevil ja kahvatu noorik.

      “Ütle kõigile, et laulatus lükkub tunni võrra edasi, Lucy. Siis tule siia tagasi. Järgmise tunni jooksul tahan üksi olla. Ütle mister Walravenile.”

      Ta tõmbas ukse jahmunud teenijapiiga nina ees järsult kinni. Lucy kuulis võtit lukus pööratavat. Sekundi seisis ta kivistunult, siis tormas teadet viima.

      Mister Walraven oli pööraselt kohkunud. Lucy külvati üle küsimusterahega. Kes see naine oli? Kuidas ta välja nägi? Mida ta ütles? Kust ta üldse tuli?

      Sir Roger oli esmalt hirmsas ärevuses, kuigi mister Walraven püüdis teda rahustada. Kogu seltskond ootas, närvid viimseni pingul, kuna keegi ei teadnud midagi. Kell sai üksteist. Lucy läks üles pruudikambri uksele; uks oli kindlalt lukus nagu ennegi; ta koputas – ei mingit vastust; ta hüüdis – ei mingit vastust. Siis hakkas Lucy kisendama ja silmapilk oli rahvamurd ukse taga. Nad kolkisid vastu ust, nad lõksutasid linki, nad hüüdsid – kõik asjata. Seest vastas neile surnukambri vaikus.

      “Uks maha lüüa!” karjus Carl Walraven kähedal häälel.

      Mõned nooremad ja tugevamad mehed murdsid ukse maha. Pulmarahvas trügis üksteise võidu tuppa, kõlasid pettumuse- ja hirmukarjed, sest miss Mollie eluruumid olid tühjad; linnuke oli ära lennanud.

      Kes ja kuidas sütitas meeletud otsingud, ei teadnud keegi, aga otsima nad kõik asusid. Maja tuhniti otsast otsani läbi – ei midagi. Pruudist polnud jälgegi.

      Pulmarahvas pudenes laiali, igaüks otsis ja ootas vähimatki märki. See kestis terve öö; idataevas hakkas helendama, ei niidiotsakestki. Kaunis noorik oli kadunud, nagu oleks maapind ta jalge all avanenud ning ta neelanud!

      VII peatükk

      KUS OLI PRUUT?

      PAKSUS ÜMBRIKUS KIRI, mis Molliet sedavõrd ehmatas, oli väga lühike. Seal seisis vaid kaheksa või üheksa rida kehvasti loetavas varesejalakritselduses:

      “MOLLIE DANE – Tule otsekohe minu juurde, kui tahad teada, kes sa oled ja kes on su vanemad ning kes on sulle Carl Walraven. Täna on su pulmapäev, aga tule. Ma olen väga haige – suremas, vist ei näe ma hommikut. Kui viivitad, on juba liiga hilja. Kirja tooja on mu sõber, ta viib sind minu juurde. Ära kellelegi räägi. Carl Walraven takistab sind, kuidas saab. Ma ütlen üht… tule… tule… tule.

MIRIAM”

      Kui tuisupäine Mollie Dane siin ilmas üldse midagi tõsiselt võttis, siis oli selleks tema enda elulugu. Seetõttu vajus abiellu astumine otsekohe unustuse hõlma.

      Ta saatis Lucy jalamaid sõnumitooja juurde, saatis piiga sõbrad kus seda ja teist ning sulges end eraldi ruumi koos noore naisega – kahvatu noore naisega, kellel olid tumedad silmad ja arukas ilme.

      “Kes te olete?” nõudis pruut naist pilguga puurides.

      “Sarah Grant,” vastas noor naine, “olen poemüüja.”

      “Kes selle teate saatis?”

      “Üks naine, kes elab samas majas… pikk, haiglaselt kõhn, poolhullu välimusega inimene. Tal on pöördumatu haigus.”

      Neiu vastas otsekoheselt, piiludes samal ajal ringi, kõike ümberringi suuril silmil imetledes.

      “Kas te tema nime teate?”

      “Meie kutsume teda Miriamiks; ta ei ütle oma nime. Ma olen talle väikesi teeneid osutanud ta haiguse ajal ja ta palus, et tooksin teile selle kirja, nii liigutavalt, et ma ei suutnud vastu ajada.”

      “Kas teadsite kirja sisu?”

      “Ainult seda, et teid oodatakse minuga kaasa tulema. Ta ütles, et tal on teile midagi öelda ja et annaksite poole oma elust, et seda kuulda saada.”

      “Kas teie maja on siit kaugel?”

      “Jah, miss, on küll; aga ma tulin troskaga, see ootab nurga taga. Miriam käskis mul kiirustada, see olevat elu ja surma küsimus; ta andis mulle raha troska jaoks. Seda on eluliselt tähtis teada, ütles ta, enne kui kellegagi abiellute.”

      Mollie jäi hetkeks mõttesse. Kuid ta ei leidnud põhjust, miks peaks noore naise sõnades kahtlema. Muidugi teadis Miriam temast kõike ja on üsna tõenäoline, et surivoodil tahab ta sellest Molliele rääkida.

      “Ma tulen,” ütles ta äkitselt. “Oodake üks hetk.”

      Ta kutsus teenri, andis talle sõnumi, mis nõnda hirmsat segadust oli tekitanud, keeras ukse lukku ning tõmbas sädeleva pruutkleidi peale pika vihmakindla mantli, mis kattis ta pealaest varvasteni. Kapuutsi üle pea tõmmanud, oligi ta reisivalmis ja seisis noore naise ees, selg sirge ja pea püsti.

      “Ja nüüd,” ütles СКАЧАТЬ