Esmaspäev algab laupäeval. Arkadi Strugatski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ midagi…». Lõhnas bensiini ja praetud kala järele. Inimesed, kes juttu ei ajanud, uurisid väga suure hoolega mu teksaseid8 ja mul oli hea meel, et nende tagapoolel laiutav professionaalne plekk on näha – olin üleeile väga õnnestunult solidoolipritsi peale istunud.

      Võtsin taldrikutäie praekala, kolm klaasi teed ja kolm võileiba balõkiga, maksin vanaeide mündikuhjaga («Käisid kirikutrepil kerjamas või…» porises puhvetipidaja), seadsin ennast varjulisse nurka ja asusin toidu kallale, jälgides mõnuga neid kähedahäälseid, läbisuitsetatud inimesi. Mul oli meeldiv näha, kui päevitunud, sõltumatud, soonilised, kõike näinud nad on, kui isukalt nad söövad, kui isukalt suitsetavad, kui isukalt jutustavad. Nad kasutasid viimase piisani ära hingetõmbeminutid enne pikki tunde rappumist igaval teel, hõõguvkuumas umbses kabiinis, tolmus ja päikeses. Kui ma poleks olnud programmeerija, oleksin kindlasti hakanud autojuhiks ja kindlasti töötanud mitte nõrgukesel sõiduautol ja isegi mitte autobussil, vaid mingil tohutul koletisel, mille kabiini tuleb ronida redeliga ja kummi vahetada väikese kraanaga.

      Kõrvallauas istusid kaks noort inimest, kes polnud autojuhtide moodi, ja sellepärast ei pööranud ma neile algul tähelepanu. Muide, samamoodi nagu nemad minulegi. Ent kui lõpetasin oma teist teeklaasi, jõudis minuni sõna «diivan». Siis lausus üks neist: «…Aga siis jääb ju arusaamatuks, miks see Tarkajal üldse olemas on…» – ja ma hakkasin kuulama. Kahjuks rääkisid nad vaikselt ja ma istusin seljaga nende poole, nii et kuulsin halvasti. Kuid hääled tundusid mulle tuttavad: «… mitte mingeid teese, ainult diivan…», «… niisugusele karvasele?..», «… diivan… kuueteistkümnes tase…», «… transgressiooni korral on ainult neliteist võimalust…», «… lihtsam on modelleerida ülekandeseadet…», «… paljugi kes itsitab!..», «… kingin talle habemeajamiskomplekti…», «… ilma diivanita me ei saa…» Siis hakkas üks neist köhima ja nii tuttavalt, et mulle meenus kohe tänane öö, ja ma pöörasin ümber, kuid nemad läksid juba väljapääsu poole – kaks tursket, laiade õlgade ja sportlike kukaldega noormeest. Mõnda aega nägin neid veel aknast, nad kõndisid üle väljaku, läksid pargikese ümbert ringi ja kadusid diagrammide taha. Jõin tee lõpuni, sõin võileivad ära ja läksin samuti välja. «Või et diivan, kas teate, teeb neile muret,» mõtlesin ma. «Näkineid ei tee muret. Kõnelev kass ei huvita. Aga ilma diivanita, kas teate, nad ei saa…» Püüdsin meelde tuletada, mis diivan see mul seal niisugune on, kuid midagi erilist ei meenunud. Diivan nagu diivan ikka. Hea diivan. Mugav. Ainult et selle peal magades näeb unes imelikku tegelikkust.

      Nüüd oleks hea koju minna ja kõik need diivaniasjad kohe käsile võtta. Eksperimenteerida libaraamatuga, rääkida kõuts Vassiliga kõik hingelt ära ja vaadata, kas kanajalgadega tares leidub veel midagi huvitavat. Ent kodus ootas mind mu Moskvitš ning vajadus teha talle IH-d ja TH-d. IH-ga võis veel kuidagimoodi leppida, see on ju kõigest igapäevane hooldus, igasugune põrandamattide kloppimine ja kere pesu survevoolikust, mille võib, muide, vajaduse korral asendada ka kastekannust või ämbrist ülevalamisega. Aga vaat TH… Puhtust armastaval inimesel on kuumal päeval TH-st hirmus mõeldagi. Sellepärast, et TH pole miski muu kui tehnohooldus, aga tehnohooldus seisneb selles, et ma laman auto all, määrdeprits käes, ja kannan selle sisu tasapisi nii määrdeniplitesse kui ka iseenda näole. Auto all on palav ja umbne, põhjaalune on üleni kaetud kuivanud pori paksu kihiga… Ühesõnaga, koju minna ma eriti ei tahtnud.

      Neljas peatükk

      Kes lubas endale selle kuratliku nalja? Võtke ta kinni ja rebige talt mask, et teaksime, kelle peame hommikul kindlusemüürile riputama!

E. A. Poe

      Ostsin üleeilse Pravda, jõin gaseeritud vett ja seadsin end pargikeses autahvli varju pingile. Kell oli üksteist. Lugesin ajalehe tähelepanelikult läbi. Selleks kulus seitse minutit. Siis lugesin artiklit vesiviljelusest, följetoni Kanski varganägudest ja keemiatehase tööliste pikka kirja toimetusele. Selleks kulus kokku kõigest 22 minutit. Läheks õige kinno, mõtlesin. Kuid «Kitsekarjust» olin ma juba näinud – üks kord kinos ja üks kord televiisorist. Otsustasin siis vett juua, voltisin ajalehe kokku ja tõusin püsti. Kõigist vanaeide vaskmüntidest oli taskusse jäänud ainult üks viiekopikane. Joon maha, otsustasin ma, jõin siirupiga vett, sain kopika tagasi ja ostsin kõrvalputkast tikutopsi. Rohkem polnud mul enam keskuses absoluutselt mitte midagi teha. Ja ma läksin, kuhu jalad viisid – kaupluse nr 2 ja söökla nr 11 vahel olevasse kitsasse põiktänavasse.

      Möödujaid tänaval peaaegu polnudki. Minust jõudis ette suur tolmune veoauto kõmiseva järelkäruga. Autojuht oli küünarnuki ja pea aknast välja pistnud ning jälgis väsinult munakividest sõiduteed. Tänav läks allamäge ja keeras järsult paremale, käänakul kõnnitee kõrval turritas maa seest vanaaegse malmkahuri toru, mille õõnsus oli tuubil täis mulda ja konisid. Varsti lõppes tänav järsakuga jõe ääres. Istusin natuke aega järsakul ja imetlesin vaadet, seejärel läksin teisele poole tänavat ja vantsisin tagasi.

      «Huvitav, kuhu see veoauto kadus?» mõtlesin äkki. Järsakult alla ei pääsenud. Hakkasin ringi vahtima, otsides tänava ääres väravaid, ja märkasin väikest, kuid väga vana maja, mis oli kiilutud kahe morni tellistest aida vahele. Maja alumise korruse aknad olid kaetud rauast trellidega ja alumised klaasid poolest saati kriidiga üle tõmmatud. Uksi aga polnud üldse. Märkasin seda kohe sellepärast, et silt, mis tavaliselt pannakse värava või trepikoja ukse kõrvale, rippus siin otse kahe akna vahel. Sildile oli kirjutatud: «AN NSVL TUINÕIVÕI». Läksin tänava keskele: jah, kaks korrust, kummalgi kümme akent ja mitte ühtegi ust. Aga paremalt ja vasakult pressivad tihedasti vastu aidaseinad. «TUINÕIVÕI,» mõtlesin ma. «Teaduslik Uurimisinstituut… Nõivõi? Mis mõttes? Mida nad uurivad? Nõgikikaste võileibade iseloomu? Nõukogude inseneride võistlusmeeskondi? Tareke kanajalgadel,» mõtlesin ma, «on sellesama TUI-NÕIVÕI alluvuses olev muuseum. Ka mu eilsed teekaaslased on vist siit. Ja need, kes teemajas olid, samuti…» Majakatuselt tõusis õhku kaarnaparv ja hakkas kraaksudes tänava kohal tiirutama. Pöörasin ümber ja läksin tagasi väljakule.

      Kõik me oleme naiivsed materialistid, mõtlesin ma. Ja kõik me oleme ratsionalistid. Me tahame, et kõike saaks viivitamatult ratsionaalselt seletada, see tähendab: käputäiele juba teadaolevatele faktidele taandada. Ja kellelgi meist pole krossi eestki dialektikat. Mitte kellelegi ei tule pähe, et teadaolevate faktide ja mingi uue nähtuse vahel võib laiuda teadmatuse meri, ja nii me kuulutamegi uue nähtuse üleloomulikuks – ja järelikult võimatuks. Näiteks mismoodi oleks maître Montesquieu vastu võtnud teate, et surnu äratati ellu nelikümmend viis minutit pärast seda, kui oli registreeritud südame seiskumine? Oleks vist ägedasti protesteerinud. Kuulutanud selle obskurantismiks ja paavstimeelsuseks. Kui ta poleks selle jutu peale lihtsalt käega löönud. Aga kui see oleks sündinud ta silme all, siis oleks ta sattunud erakordselt raskesse olukorda. Nagu mina praegu, ainult et mina hakkan juba harjuma. Aga tema oleks pidanud väitma, et elluäratamine on pettus, või siis oma tajusid eitama. Võib-olla isegi üldse materialismist lahti ütlema. Kõige tõenäolisemalt oleks ta seda pettuseks pidanud. Kuid mälestus sellest osavast trikist oleks elu lõpuni ta mõtteid häirinud nagu silma läinud puru… Aga meie oleme ju teise ajastu lapsed. Meie oleme kõike näinud: nii elusat koerapead, mis on õmmeldud teise koera seljale; nii kunstneeru, mis on kapi suurune; nii elutut metallkätt, mida juhivad elusad närvid, kui ka inimesi, kes võivad möödaminnes märkida: «See juhtus juba pärast seda, kui ma esimest korda ära surin…» Jah, meie ajal poleks Montesquieu’l kuigi palju šansse materialistiks jääda. Aga meie, näe, jääme – ja pole häda midagi! Tõsi küll, mõnikord on siiski raske, kui juhuslik tuuleiil kannab äkki üle teadmatuse ookeani meie aknast sisse mõõtmatutelt tundmatuse mandritelt pärit kummalisi õielehti. Ja eriti tihti juhtub see siis, kui leiad mitte seda, mida otsid. Küllap varsti ilmuvad zooloogiamuuseumidesse imelised elukad, esimesed loomad Marsilt või Veenuselt. Jah, muidugi hakkame neid jõllitama ja käsi kokku lööma, kuid me ootame neid ju juba ammu, oleme nende elukate saabumiseks suurepäraselt ette valmistatud. Oleksime palju rohkem rabatud ja pettunud, СКАЧАТЬ