Esmaspäev algab laupäeval. Arkadi Strugatski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ leidsin ma telefoni alt tõrre otsast, kuid vett tõrres ei olnud ja ma suundusin kaevule. Päike oli tõusnud juba üsna kõrgele. Kusagil tuututasid autod, kostis miilitsavile, taevas ujus soliidse mürinaga mööda helikopter. Astusin kaevu juurde ning, avastanud rahuloluga seal keti otsa kinnitatud mõlgitud plekkpange, hakkasin vänta keerutama. Vastu seinu põrgeldes kadus pang musta sügavusse, kostis plartsatus ja kett tõmbus pingule. Keerasin vänta ja silmitsesin oma Moskvitši. Autol oli väsinud, tolmune ilme, tuuleklaasi kattis purukslitsutud putukate kiht. «Tuleks radikasse vett juurde valada,» mõtlesin. «Ja üldse…»

      Pang tundus mulle väga raske. Kui toetasin selle kaevuservale, ilmus veest tohutu suur havipea, roheline ja üleni kuidagi sammaldunud. Hüppasin eemale.

      «Jälle lo-ohistad mu turule?» ütles havi, o-tähte tugevasti rõhutades. Vaikisin jahmunult. «Anna mulle o-ometi rahu, va täitmatu! Kaua võib?.. Jõuan just pisut rahuneda, valmistun puhkama ja natuke tukkuma – juba tema vinnab jälle! Ma pole ju enam noor, vaat et sinust vanemgi… Lõpused pole kah enam need…»

      Oli väga imelik vaadata, kuidas ta räägib. Täpselt nagu nukuteatri havi avas ja sulges ta oma hambulisi lõugu ebameeldivas mittevastavuses tekitatavate helidega. Viimase lause ütles ta, lõualuud kramplikult kokku surutud.

      «Ja õhk on mulle kahjulik,» jätkas havi. «Vaat kui kärvan maha, mis sa siis tegema hakkad? Kõik tuleb su lollist eidelikust ihnsusest… Muudkui korjad kopikat, aga mille jaoks – ise kah ei tea… Kuidas sa viimase reformiga kõrbesid, ah? No vot! Aga katariinadega? Kleepisid pärast nendega kirstuseinad üle! Aga kerenkatega5, kerenkatega? Nendega sa kütsid ju ahju…»

      «Vaadake,» alustasin, kui olin pisut toibunud.

      «Oi, kes see on?» kohkus havi.

      «Ma… Ma olen siin juhuslikult… Kavatsesin ennast natuke pesta.»

      «Või pesta! Aga mina mõtlesin, et jälle vanamoor. Ma ei näe ju hästi – vana olen. Ja räägitakse, et ka murdumiskoefitsient olevat õhus hoopis teine. Tellisin endale küll õhuprillid, aga kaotasin ära, ei leia enam kuskilt… Aga kes sina siis oled?»

      «Turist,» vastasin lühidalt.

      «Ah turist… Aga mina mõtlesin, et jälle vanamoor. Sest mis ta küll minuga teeb! Püüab kinni, lohistab turule ja müüb seal maha, et justkui uhhaa jaoks või. Noh, ja mis minul siis üle jääb? Muidugi räägin ostjale: nii ja naa, lase mind väikeste lapsukeste juurde tagasi – kuigi mis väikesi lapsukesi minul enam – need, kes veel elus, pole ammu enam lapsukesed, vaid juba vanaisakesed. Sina lased mu lahti, aga mina teenin sind, ütle ainult: «Havi käsul ja, nojah, minu soovil». No ja lasevadki minema. Mõned hirmust, mõned headusest, aga mõned ka ahnusest… Vaat, ujudki siis jões ringi – külm on, reuma vaevab, jõuad just kaevu tagasi ronida, aga vanamoor pangega juba kõpsti kohal…» Havi kadus vette, mulistas natuke ja pistis jälle pea välja. «Noh, mida sa palud siis, tubli mees? Ainult küsi midagi lihtsamat, muidu tahavad mingeid televiisoreid, transistoreid… Üks läks päris segaseks, ütles: «Täida minu eest metsalangetamise aastaplaan.» Pole mul enam see vanus, et puid saagida…»

      «Nojaa,» ütlesin. «Aga televiisori te siis, tähendab, ikkagi saate hankida?»

      «Ei saa,» tunnistas havi ausalt. «Televiisorit ei saa. Ja seda… kombaini koos plaadimängijaga kah ei saa. Pole mul nendesse usku. Sa küsi midagi lihtsamat. Ütleme näiteks seitsmepenikoormasaapaid või nähtamatuks tegevat mütsi… Ah?»

      Minus juba tärganud lootus, et pääsen täna Moskvitši määrimisest, hajus.

      «Te ärge muretsege,» ütlesin havile. «Mul polegi üldiselt midagi tarvis. Lasen teid kohe lahti.»

      «Ja ongi hästi,» lausus havi rahulikult. «Armastan selliseid inimesi. Näe, hiljuti kah siin… Keegi ostis mu turul ära, eks lubasin talle kuningatütart. Ujun mööda jõge, ei tea muidugi, kuhu häbi pärast silmi panna. Noh, eks põrutasingi siis pimedast peast võrku. Vinnavad. Jälle, mõtlen, peab valetama. Aga mis see mees teeb? Haarab mul hammaste kohalt põigiti kinni, nii et ei saa suudki lahti teha. Noh, mõtlen, nüüd on lõpp, keedavad ära. Aga ei. Tema pitsitab millegagi mu uime ja viskab mu vette tagasi. Näh!» – Havi upitas ennast panges ülespoole ja torkas välja uime, mille ümber oli metallist rõngas. Lugesin selle pealt: «Eksemplar lastud Solovo jõkke 1854. a. Tuua Teaduste Akadeemiasse. Tänud.» – «Eidele ära ütle,» hoiatas havi. «Kisub koos uimega küljest. On tema alles ahne ja ihne.»

      «Mida talt küll küsida?» mõtlesin palavikuliselt.

      «Kuidas te neid imesid teete?»

      «Mis imesid?»

      «Noh… soove täidate…»

      «Ah seda või? Kuidas teen… mind on ju maast-madalast õpetatud, eks nii teengi. Kust mina tean, kuidas teen… Näh, kuldkalake tegi veel paremini, aga ikkagi suri ära. Oma saatuse käest ei pääse.»

      Mulle tundus, et havi ohkas.

      «Kas suri vanadusse?» küsisin.

      «Mis vanadusse! Ta oli veel noor ja tugev… Visati tema pihta süvaveepomm, tubli mees. Eks keeraski ta siis kõhu ülespidi ja üksiti uppus ka mingi allveelaev, mis juhtus läheduses olema. Kalake oleks ennast muidugi ju vabaks rääkinud, aga ei küsitudki midagi – nii kui märkasid, nii virutasid kohe pommiga… Vaat, kuidas juhtub.» – Ta vaikis natuke aega. – «Nii et lased mu siis minema või mis? Kuidagi umbne on, vist tuleb äikest…»

      «Muidugi, muidugi,» ütlesin võpatades. «Kuidas teid lasta – kas pangega või viskan niisama?»

      «Viska, tubli mees, viska.»

      Torkasin käed ettevaatlikult pange ja tõstsin havi välja – ta võis olla umbes kaheksakilone. Havi pomises: «Noh, aga kui tarvis läheb isekattuvat laudlina või lendavat vaipa, siis siin ma olen… Minu taha asi ei jää…» – «Head aega,» ütlesin talle ja lasksin käed lahti. Kostis kõva plarts.

      Mõnda aega ma seisin ja vaatasin oma pihkusid, mis olid koos rohelise ollusega. Mul oli mingi veider tunne. Aeg-ajalt tuli tuulepuhanguna mõte, et istun toas diivanil, kuid pruukis vaid pead raputada, kui seisin kohe jälle kaevu juures. Pärast läks see üle. Pesin end suurepärase jääkülma veega, täitsin radiaatori ja ajasin habet. Vanaeite polnud ikka veel näha. Ma tahtsin süüa ja pidin minema linna postkontori juurde, kus poisid mind võib-olla juba ootasid. Panin autouksed lukku ja läksin väravast välja.

      Kõndisin ruttamata mööda Lukomorje tänavat, hoides käsi SDVs valmistatud halli jaki taskutes ja vaadates endale jalge ette. Mu tõmbelukkudest triibuliste lemmikteksaste tagataskus kõlisesid muti antud vaskmündid. Ühingu «Teadus» kõhnukesed brošüürid olid mulle selgeks teinud põhimõtte, et loomad pole võimelised rääkima. Muinasjutud olid mind lapsest saadik veennud vastupidises. Nõustusin muidugi brošüürikestega, kuna polnud rääkivaid loomi elu seeski näinud. Isegi papagoisid mitte. Teadsin küll ühte papagoid, kes võis möirata nagu tiiger, aga vaat inimese kombel rääkida ta ei osanud. Nüüd aga rääkisid havi, kõuts Vassili ja isegi peegel. Muide, tihti räägivadki just hingestamata esemed. Ja muuseas – selline mõte poleks iialgi pähe tulnud näiteks mu vaarisale. Tema, selle vaarisa seisukohast on rääkiv kass palju vähem fantastiline asi kui poleeritud puukast, mis koriseb, ulub, teeb muusikat ja räägib paljudes keeltes. Kassiga on kõik enam-vähem selge. Aga mismoodi räägib havi? Havil pole kopse. See on õige. Tõsi küll, tal peab olema ujupõis, mille funktsioon pole minu teada СКАЧАТЬ