Esmaspäev algab laupäeval. Arkadi Strugatski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et kalad ja mereloomad vahetavad vee all signaale. Väga huvitavaid asju kirjutatakse delfiinidest. Või võtame näiteks ahv Rafaeli. Seda olen ma ise näinud. Rääkida ta, tõsi küll, ei oska, aga selle eest töötati tal välja refleks – roheline tuli on banaan, punane – elektrilöök. Ja kõik läks väga hästi seni, kui pandi põlema punane ja roheline tuli korraga. Siis hakkas Rafael käituma samamoodi nagu näiteks Ženka. Ta solvus kohutaval kombel. Ta tormas aknakese juurde, mille taga istus eksperimenteerija, ja hakkas vingudes ja urisedes vastu klaasi sülitama. Ja üldse on olemas üks anekdoot – üks ahv räägib teisele: «Kas tead, mis on tingitud refleks? See on see, et kell heliseb ja kõik need valgetes kitlites võltsahvid jooksevad banaanide ja kommidega meie juurde.» Muidugi on kõik see erakordselt keeruline. Terminoloogia on alles välja töötamata. Kui püüad sellistes tingimustes lahendada loomade psüühika ja potentsiaalsete võimalustega seotud probleeme, siis tunned ennast täiesti jõuetuna. Ent teisest küljest, kui sulle antakse näiteks mõni kosmosestatistika laadne integraalvõrrandite süsteem, milles integraali all on tundmatud muutujad, pole enesetunne kah parem. Ja sellepärast on kõige tähtsam – mõtlemine. Nagu ütles Pascal: «Õpime hästi mõtlema – see ongi moraali kõige tähtsam põhimõte.»

      Jõudsin Rahu prospektile ja jäin seisma, haaratud ebatavalisest vaatepildist. Mööda sõiduteed kõndis mees, laste lipukesed käes. Umbes kümme sammu temast tagapool roomas pingutatult möirates aeglaselt suur valge MAZ hiiglasliku suitseva, hõbedase tsisterni kujulise järelkäruga. Tsisternile oli kirjutatud «Tuleohtlik», sellest paremal ja vasakul veeresid sama aeglaselt punased tuletõrje «gazikud», tulekustutid turris. Aeg-ajalt sekkus mootori ühtlasse mürasse mingi uus heli, mis jäätas ebameeldivalt südant, ja siis lõid tsisterni luukidest välja kollased leegikeeled. Tuletõrjujate näod kiivrite all olid mehised ja karmid. Rongkäigu ümber kihutasid pilvena poisikesed. Nad kisendasid läbilõikavalt: «Tililii-tililii, meie lohet viime siin!» Täiskasvanud möödujad surusid end kartlikult vastu plankusid. Nende nägudele oli kirjutatud silmnähtav soov säästa oma rõivaid mistahes kahjustustest.

      «Viiakse kallikest,» lausus mu kõrva ääres tuttav krigisev bass.

      Pöörasin ümber. Mu taga seisis mureliku näoga Naina Kiievna, käes siniste peensuhkru pakkidega täidetud kott.

      «Viiakse,» kordas ta. «Igal reedel viiakse…»

      «Kuhu?» küsisin mina.

      «Polügoonile, isake. Muudkui eksperimenteeritakse… Muud pole neil teha.»

      «Aga keda viiakse, Naina Kiievna?»

      «Mis tähendab – keda? Ise ei näe või?..»

      Ta pööras ümber ja läks minema, kuid ma jõudsin talle järele.

      «Naina Kiievna, teile tuli telefonogramm.»

      «Ja kes selle saatis?»

      «Haa Emm Vii.»

      «Ja mille kohta?»

      «Teil on täna mingi kogunemine,» ütlesin teda tähelepanelikult uurides. «Lõssaja mäel. Rõivastus – paraadvorm.»

      Vanaeidel oli silmnähtavalt hea meel.

      «Tõsi või?» ütles ta. «Vaat kui tore siis!.. Aga kus see telefonogramm on?»

      «Eeskojas telefoni peal.»

      «Aga kas seal liikmemaksude kohta pole midagi öeldud?» küsis ta häält tasandades.

      «Mis mõttes?»

      «Noh, et tuleks kustutada võlgnevus alates tuhande seitsmesaja…» – Ta jäi vait.

      «Ei,» ütlesin. «Midagi sellist seal ei olnud.»

      «Ongi hästi. Aga kuidas transpordiga saab? Antakse auto või mis?»

      «Las ma kannan teie kotti,» tegin ettepaneku.

      Vanaeit põrkas eemale.

      «Misjaoks?» küsis ta kahtlustavalt. «Jäta need tembud – ma ei salli… Või kotti talle tarvis!.. Noor veel, jah, näha, et varasemate seast…»

      «Ei meeldi mulle vanaeided,» mõtlesin.

      «Nii et kuidas siis transpordiga saab?» kordas ta.

      «Omal kulul,» ütlesin kahjurõõmsalt.

      «Ah, millised kitsipungad!» oigas moor. «Luua võtsid ära muuseumi, uhmrit ei remondi, liikmemakse nülivad viie rubla kaupa, aga Lõssaja mäele mine muudkui omal kulul! Aga kulu pole väike, isake, ja seni, kui takso ootab…»

      Pomisedes ja köhides pöördus ta minust kõrvale ja läks minema. Hõõrusin käsi ja läksin samuti oma teed. Mu oletused osutusid tõeks. Hämmastavate sündmuste sõlm tõmbus kinni üha kõvemini. Ja piinlik tunnistada küll, kuid praegu tundus see mulle hoopis huvitavam kui isegi refleksikaare modelleerimine.

      Rahu prospekt oli juba tühjaks jäänud. Ristmikul tiirutas lasteparv – minu meelest nad mängisid midagi. Mind märgates jätsid nad mängu sinnapaika ja hakkasid aeglaselt lähenema. Halba aimates läksin neist ruttu mööda ja suundusin keskuse poole. Mu selja tagant kostis allasurutud juubeldushüüd: «Stiljaga!6» Lisasin sammu. «Stiljaga!» lõugas korraga mitu häält. Ma peaaegu jooksin. Selja taga vinguti: «Stil-ja-ga! Peenikeste jalgadega! Sõidab papa Pobedaga!..» Möödakäijad vaatasid mind kaastundlikult. Sellises olukorras on kõige parem kuskile peitu sukelduda. Sukeldusin lähimasse poodi, mis osutus gastronoomiks, kõndisin piki lette, veendusin selles, et suhkrut on küllalt, vorsti ja kompvekkide valik pole eriti rikkalik, kuid selle eest ületab niinimetatud kalatoodete sortiment igasuguseid ootusi. Seal oli niisugune lõhe!.. Jõin klaasi gaseeritud vett ja piilusin tänavale. Poisikesi polnud. Astusin siis poest välja ja läksin edasi. Varsti lõppesid viljaaidad ja reduute meenutavad palktared ära ning algasid kaasaegsed kahekorruselised majad lahtiste aiakestega. Aiakestes kohmitsesid väikelapsed, elatanud naisterahvad kudusid midagi sooja ja vanamehed tagusid doominod.

      Selgus, et linna keskel on avar, kahe- ja kolmekordsetest hoonetest ümbritsetud väljak. Väljak oli asfalteeritud, keskel haljendas pargike. Roheluse kohal kõrgus suur punane stend pealkirjaga «Autahvel» ning mitu väiksemat, skeemide ja diagrammidega tahvlikest. Postkontori avastasin sealsamas väljakul. Olime poistega kokku leppinud, et esimesena linna jõudnu jätab nõudmiseni kirjakese oma koordinaatidega. Kirjakest ei olnud ja ma jätsin ise kirja, milles teatasin oma aadressi ja seletasin, kuidas kanajalgadel tareni minna. Seejärel otsustasin hommikust süüa.

      Minnes ringi ümber väljaku leidsin: kino, milles näidati «Kitsekarjust»; raamatupoe, mis oli inventuuriks kinni pandud; linnanõukogu, mille ees seisid mõned põhjalikult tolmuga kaetud «gazikud»; võõrastemaja «Külm meri», milles nagu tavaliselt polnud vabu kohti; kaks kioskit gaseeritud vee ja jäätisega; kaupluse nr 2 (toidukaubad) ja kaupluse nr 18 (tööstuskaubad); söökla nr 11, mis pidi avatama kell kaksteist, ja puhveti nr 3, mis oli ilma igasuguste seletusteta suletud. Seejärel avastasin linna miilitsajaoskonna, mille avatud ukse juures ajasin juttu seersandi auastmes väga noore miilitsaga, kes seletas mulle, kus asub bensiinijaam ja milline on tee Ležnevosse. «Kus siis teie auto on?» küsis miilits väljakul ringi vaadates. – «Tuttavate juures,» vastasin mina. – «Ah või tuttavate…» ütles miilits tähendusrikkalt. Minu arust pani ta mulle silma peale. Jätsin arglikult hüvasti.

      Solrõbsnabprompotrebsojuz7i keskvalitsuse kolmekorruselise СКАЧАТЬ