Esmaspäev algab laupäeval. Arkadi Strugatski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Polüektovitš… Nagunii ei mäleta, mis selle rätsepaga siis oli. Noh, ja peni temaga, alustame järgmist…»

      Lamasin aknalaual ja jälgisin mõnuga, kuidas õnnetu Vassili vantsib tamme all kord paremale, kord vasakule, pomiseb, köhatab, mõmiseb, laskub pingutusest neljakäpakile – ühesõnaga, piinleb kirjeldamatult. Tema teadmiste ulatus oli tohutu. Ühtki muinasjuttu, ühtki laulu ei mäletanud ta rohkem kui poole peale, kuid selle eest olid need vene, ukraina, lääne-slaavi, saksa, inglise, minu meelest isegi jaapani, hiina ja aafrika muinasjutud, legendid, itkud, ballaadid, laulud, romansid, tšastuškad ja naljalaulukesed. Skleroos ajas ta marru, mitu korda viskus ta tamme tüve külge ja kratsis küüntega koort, ta sisises ja sülitas ning seejuures põlesid ta silmad nagu saatanal, aga käsivarrejämedune kohev saba seisis kord tulbana püsti, kord tõmbles kramplikult, kord piitsutas teda vastu külgi. Ent ainus lauluke, mis tal õnnestus lõpuni laulda, oli «Tšižik-põžik» ja ainus muinasjutuke, millega ta seostatult toime tuli, oli «Maja, mille ehitas Jack» Maršaki tõlkes, ja seegi kärbetega. Pikapeale – nähtavasti kurnatusest – ilmus ta kõnesse üha rohkem ilmset kassiaktsenti. «Aga põllul-põllukesel,» laulis ta, «kõndis adrakene, aga… mm-ee… aga… mm-mäu!.. aga selle adrakese taga… mm-mäu-au!.. issand ise kõndis… või hulkus?..» Lõpuks oli ta täiesti jõuetu, istus saba peale maha ja jäigi mõneks ajaks niimoodi istuma, pea norus. Siis näugus tasakesi kurvalt, võttis gusli kaenla alla ja komberdas kolmel jalal aegamisi üle kastese rohtu minema.

      Ronisin aknalaualt maha ja pillasin raamatu. Mäletasin täpselt, et viimati oli see olnud «Vaimuhaigete looming», olin veendunud, et põrandale kukkus nimelt see raamat. Kuid üles võtsin ja aknalauale asetasin ma A. Stevensoni ja O. Vendeli teose «Kuritegude avastamine». Lõin selle juhmilt lahti, libistasin silmad huupi üle mõne lõigu ja mul tekkis otsekohe tunne, et tamme otsas ripub poodu. Tõstsin ettevaatlikult silmad. Tamme alumiselt oksalt tolknes alla märg hõberoheline haisaba. Saba kõikus hommikuse tuule puhangutes.

      Põrkasin eemale ja lõin kukla millegi kõva vastu ära. Telefon hakkas valjusti helisema. Vaatasin ringi. Lamasin põigiti diivanil, tekk oli põrandale vajunud, läbi tamme lehestiku säras aknast sisse hommikune päike.

      Kolmas peatükk

      Mulle tuli pähe, et tavalise intervjuu saatana või võluriga võib edukalt asendada teaduse seisukohtade oskusliku kasutamisega.

H. G. Wells

      Telefon helises. Hõõrusin silmi, vaatasin aknast välja (tamm oli oma kohal), vaatasin nagi (see oli samuti oma kohal). Telefon helises. Vanaeide toas seina taga oli vaikus. Hüppasin põrandale, tegin ukse lahti (riiv oli oma kohal) ja läksin eeskotta. Telefon helises. See seisis tõrre kohal riiulikesel – väga kaasaegne valgest plastmassist aparaat, olin selliseid näinud ainult kinos ja meie direktori kabinetis. Võtsin toru.

      «Hallo…»

      «Kes see on?» küsis läbilõikav naisehääl.

      «Aga keda teil tarvis on?»

      «Kas see on tarkajal?»

      «Mis?»

      «Küsin, kas see on tareke kanajalgadel või ei? Kes räägib?»

      «Jah,» ütlesin. «Tare. Keda teil tarvis on?»

      «Kurat küll,» ütles naisehääl. «Võtke vastu telefonogramm.»

      «Laske käia.»

      «Pange kirja.»

      «Üks hetk,» ütlesin. «Võtan pliiatsi ja paberi.»

      «Kurat küll,» ütles naisehääl.

      Tõin märkmiku ja pliiatsi.

      «Kuulan teid.»

      «Telefonogramm number kakssada kuus,» ütles naisehääl. «Naiskodanik Gorõnõtš, Naina Kiievnale…»

      «Mitte nii kiiresti… Kiievnale… Edasi?»

      ««Käesolevaga… tehakse teile ettepanek… osa võtta täna… kahekümne seitsmendal juulil… käesoleval aastal… keskööl… iga-aastasest vabariiklikust kokkusaamisest…» Kirjutasite üles?»

      «Kirjutasin.»

      ««Esimene kohtumine… toimub… Lõssaja mäel. Riietus: paraadvorm. Mehhaanilise transpordi kasutamine… oma kulul. Allkiri… kantseleiülem… Haa… Emm… Vii».»

      «Kes?»

      «Vii! Haa Emm Vii4.»

      «Ei saa aru.»

      «Vii! Hron Monadovitš! Kas te ei tea kantseleiülemat või?»

      «Ei tea,» vastasin. «Öelge tähtede kaupa.»

      «Põrguvärk! Hea küll, tähtede kaupa: Viirastus-Inkubus-Ibikus… Kirjutasite üles?»

      «Tundub, et kirjutasin,» ütlesin. «Välja tuli – Vii.»

      «Kes?»

      «Vii!»

      «Kas teil on polüübid ninas või? Ei saa aru!»

      «Vladimir! Ivan! Ivan!»

      «Nii. Korrake telefonogrammi.»

      Kordasin.

      «Õige. Andis üle Onutškina. Kes vastu võttis?»

      «Privalov.»

      «Tervitus, Privalov! Kas teenid ammu?»

      «Koerakesed teenivad,» ütlesin tigedalt. «Mina töötan.»

      «No-noh, eks sa siis tööta. Kokkutulekul näeme.»

      Kostsid piiksud. Panin toru hargile ja läksin tuppa tagasi. Hommik oli jahe, tegin rutakalt võimlemist ja panin riidesse. Toimuv tundus mulle erakordselt huvitav. Telefonogramm tekitas mu teadvuses kummalisi assotsiatsioone öiste sündmustega, kuigi mul polnud aimugi, mil moel. Muide, üht-teist hakkaski juba pähe tulema ja mu kujutlusvõime oli väga ärevil.

      Kõik, mida juhtusin siin nägema, polnud mulle täiesti tundmatu, olin taolistest juhtudest kuskilt midagi lugenud ja nüüd mulle meenus, et analoogsesse olukorda sattunud inimeste käitumine oli mulle alati tundunud erakordselt, ärritavalt tobe. Selle asemel, et neile õnneliku juhuse läbi avanenud köitvaid perspektiive täielikult ära kasutada, kohkusid nad ära ja üritasid tavaellu tagasi pääseda. Keegi neist kangelastest isegi vannutas lugejaid kaugemale hoidma eesriidest, mis eraldab meie maailma tundmatusest, hirmutades neid vaimsete ja füüsiliste vigastustega. Ma küll ei teadnud veel, millise pöörde sündmused võivad võtta, kuid olin juba valmis neile entusiastlikult vastama.

      Kondasin kopsikut või kruusi otsides mööda tuba ja jätkasin arutlemist. Need kartlikud inimesed, mõtlesin ma, sarnanevad vägagi mõne teadlase-eksperimentaatoriga, kes on väga visa, väga töökas, kuid täiesti kujutlusvõimeta ja sellepärast väga ettevaatlik. Saanud tavapäratu tulemuse, põrkab ta sellest eemale, toob rutakalt seletuseks eksperimendi ebapuhtuse ja tõukab faktiliselt eemale uue, sest on liiga tugevasti kokku kasvanud vanaga, mis mahub mugavasti ära autoriteetse teooria piiridesse. Mõtlesingi juba läbi mõningaid katseid, mida teha muutuva raamatuga (see СКАЧАТЬ