Kevade. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ussikene,

      lase kaela ümbert lahti;

      mine metsa lepa otsa,

      ehk mine, kus sa tahad,

      aga mine ära!”

      Ja jalamaid hakkas küsija ja veel paar teist ussisõnu pähe õppima. Nad pigistasid silmad kinni ja pomisesid: “Ussikene, ussikene, lase kaela ümbert lahti…”

      “Noh, aga pilliroo juurde parve vaatama ei usu keegi minna?” küsis Toots peale lühikest vaheaega.

      “Ei. Kui seal nii hirmsad loomad parve ümber ronivad, siis küll ei lähe.”

      “Narrike, egas nad sulle läbi jää kallale ei saa tulla. Sina oled ju jää peal ja nemad seal all, põhjas.”

      “Aga kui see säga viimati… See hirmus suur.”

      “Ooh, ega ta’s nii jumal teab kui suur ei olnudki. Oli nii… nii heeringast natuke suurem.”

      “Mina lähen vaatan,” ütles viimaks keegi tüdrukute hulgast. Kõik vaatasid ümber, et näha, kes see nii südikas oli. Kõikide imestus oli suur, kui Raja Teele teiste hulgast välja astus ja pilliroo poole sammus.

      “Ära mine!” hoiatasid tüdrukud. Teele pööras enese ümber ja vastas:

      “Tulge ühes. Lähme vaatama. Aga seda ma ütlen sulle, Toots, kui sa nüüd jälle valetasid, siis sa kolkida saad. Tule parem ise ühes ja näita, kus parv on.”

      “Mine, mine, küll ma tulen kah,” ütles Toots ja nihkus tüdrukutest kaugemale, sinnapoole, kus poisid jää peal üksteisest kinni hoidsid ja nagu suur elav pundar kisades ja käratsedes edasi liikusid. Siis jäi ta seisatama ja vahtis oma ümmarguste öökullisilmadega Teele poole. Ta võitles iseenesega. Et Teele sisse kukub, oli kindel, sest pilliroo ümber oli jää veel päris nõrk. Kui ta seda aga ära hoida tahtis, pidi ta teda kohe, nüüd kohe tagasi hõikama. Teele võis iga silmapilk sisse kukkuda. Aga tal oli piiritu uudishimu näha saada, kuidas teine jõkke kukub ja kuidas ta välja saab. Peaaegu oleks ta juba hõiganud, aga seal käis tal mõte läbi pea, et see juba hiljaks on jäänud ja nüüd enam midagi teha ei saa. Ta vahtis suure erutusega, nii et ta silmad märjaks läksid ja süda kloppima hakkas. Teele lähenes pilliroole, kus rohukontsude ümber väikesed mustad augukesed olid, milles vesi näis veel virvendavat.

***

      Mitte kõik koolilapsed ei olnud jõe peal. Oli ka neid, umbes neli-viis tüdrukut ja niisama palju poisse, kes klassitoas olid ja õppides ehk kõneldes aega mööda saatsid. Viimaste hulgas olid ka Tali ja Tõnisson. Nad seisid mõlemad akna juures, kõnelesid ja vahtisid aeg-ajalt välja jõe peale, kust, kui kära iseäranis hoogu võttis, hääled klassituppa kostsid.

      “Kas sa tead kah, et Lible lahti lastakse,” ütles Tali.

      “Kes lastakse lahti?” küsis Tõnisson.

      “Lible. Õpetaja ja köster arvavad, et tema on parve põhja lasnud.”

      Kerge puna käis üle Tõnissoni näo. Kui ta jälle kõnelema hakkas, ei vaadanud ta Arnole enam otsa.

      “Kust sa seda tead?”

      “Lible ise rääkis. Aga mina arvan, et Lible küll ei lasnud. Kui ta oleks lasnud, ega ta ei salgaks. See oli keegi teine, kes seda tegi.”

      Tõnisson ei vastanud, ta vahtis hoolega aknast välja, nagu näeks ta seal midagi, mis kogu tema tähelepanu enda peale tõmbab.

      Arno vaatas sõbra poole ja võttis nõuks temalt otsekoheselt ja selgelt küsida. Ta imestas, kuidas see üleeileõhtune arvamine, et Tõnisson süüdlane on, temas nüüd järsku nõrgemaks jäi. Siis oli ta selles kindel, nüüd oli tal piinlik selle kohta seletust küsida. Niivõrd mõjus talle Tõnissoni juuresolek.

      Peale pikemat vaikimist võttis ta siiski nõuks küsida. Ta läks teisele hoopis lähedale, võttis tema käisest kinni ja ütles kartliku, peaaegu paluva häälega:

      “Tõnisson!”

      Hüütav pööras enese sõnalausumata tema poole.

      “Ütle, Tõnisson, ega sina ometi parve põhja ei lasnud? Ütle, ära karda, et ma kellelegi edasi räägin.”

      “Kudas mina teda lasin.”

      “Ei, noh… ma arvasin, et sa ehk lasid. Nagu sa käskisid mind ütelda, et me ühes koju läksime… ja… Ma arvasin, et sa ehk siis lasid põhja, kui mina ära läksin.”

      “Kuidas mina teda lasin.”

      Tõnisson pööras enese uuesti akna poole ja oleks Arno nüüd tema nägu näinud, siis oleks see temale küll silma puutunud, et teine oli kõrvuni punane.

      “Sa siis ei lasnud, Tõnisson?”

      “Ei lasnud.”

      “Mispärast sa mind ütelda käskisid, et me ühes koju läksime? Mispärast sa ei ütelnud, et sa minust veel siia jäid?”

      “Noh, muidu oleks nad minu peale ajanud.”

      “Ja-jah, oleks küll. Aga sa ikka jõe ääres käisid? Ega köögitüdrik sind muidu ei oleks näinud.”

      “Käisin küll… Tahvli raamisid pesemas.”

      “Sinu tahvli raamid on aga niisama mustad nagu ennegi…”

      “Mul ei olnud seepi. Palja külma veega ei lähe.”

      “Kas parv siis veel alles oli, kui sina jõe ääres käisid?”

      “Alles oli. Mis sa tühja usutad.”

      See oli juba midagi. Arnos tõusis kahtlus uue hooga. Nüüd oli ta jälle niisama kindel, nagu üleeila öösel voodis olles, et ainult Tõnisson parve põhjalaskja oli. Ta oleks teisele veel tingimata peale käima hakanud, aga tema julgus oli otsas. Temale näis nii olevat, et Tõnisson iga uue küsimuse üle pahasemaks sai. Ta läks akna juurest eemale, ukse poole.

      “Kus sa lähed?” küsis Tõnisson ja pöördus ka akna juurest ära.

      “Vaja jõe peale minna. Ma võtan magamistoast mütsi ja lähen vaatan, mis nad seal teevad.”

      “Ära mine. Mis sa tühja lähed sinna.”

      “Ma lähen vaatan…”

      “Ära mine.”

      “Mispärast?”

      “Tule siia!”

      Arno läks akna juurde tagasi. Tõnisson oli korraga niisugune imelik tema arust, justkui siis, kui tema käest vahel kooliasju küsiti ja tema ei teadnud. Niisugune kohmetu, nõuta nägu oli tal.

      “Kas tead, Tali,” hakkas ta poolkogeledes kõnelema, “see parv… selle lasin ikka mina põhja küll. Aga hoia, et sa kellelegi ei räägi. Mis nad siis käisid meie õue peal kaklemas, need saksa närud. Piitsad enestel ühes ja peksavad aga. Las nad nüüd olla ilma parveta, kui nad tahavad.”

      “Ah ikka sina lasid?!” СКАЧАТЬ