Kevade. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

      Lahing oli möödas. Toots oli võitnud. Ja oli niiviisi võitnud, et ta ise mitte ühte lööki ei saanud. Tõnisson pühkis taskurätikuga silmi; teised kohendasid riideid ja katsusid haigeid ihuliikmeid: kes hõõrus kukalt, kes katsus pihta, kes läks teise juurde ja nurus, et järele vaadataks, mis temal seal näo peal õige on, et kipitab mis hirmus.

      Natukese aja pärast tuli abiõpetaja kirikumõisa koolipoistega lahinguplatsile tagasi. Ta oli lahingu lõppu näinud ja seadis just sammud koolitoa poole, kui poisid põgenedes tema peaaegu pikali oleks viinud.

      Ta oli heasüdamlik mees ja tahtis poisikesi ära lepitada, ilma et õpetaja ja köster lahingust teada oleksid saanud. Ta teadis, et kui need kaks sündmusest teada saavad, siis niihästi neid kui ka teisi valjusti trahvitakse. Kui välja tuli, et Tõnisson tüli algas, sundis ta viimast oma poiste käest andeks paluma.

      Tõnisson vaikis.

      Noor õpetaja kõneles rahulikult, isalikult, püüdis selgeks teha, et andekspalumine häbiasi ei ole, aga kõik jäi tagajärjetuks. Mitte ühte sõna ei saanud ta Tõnissonilt välja pigistada. Noormees vihastas. Niisugune kangekaelsus ja tuimus olid juba pagan teab mis. Asi venis pikale, köster tuli.

      Ilma et temagi enesele asjast õiget pilti oleks katsunud saada, hakkas ta abiõpetajaga ühes peale käima, et Tõnisson andeks paluks.

      Kõik teised poisid nagu ei oleks midagi teinud, ja ainus süüdlane oli nende mõlemi arust ainult Tõnisson. Paluks see andeks, oleks kõik korras.

      Köster häbenes noort õpetajat ja ei julgenud kärkida nagu ta harilikult tegi, vaid pidas selle asemel Tõnissonile kümneküünrase manitsuskõne. Selle lõpul arvas ta kindlasti, et ta kangekaelset poissi kõnelema sundida oli jõudnud. Kuid ta eksis. Poiss vahtis maha, vajus ikka rohkem ja rohkem kössi ja, mis noomijaid kõige rohkem vihastas, ei hakanud nutmagi.

      “Sa oled kõige tuimem inimeseloom maailmas,” ütles köster, nähes, et tema nõu enam ei aita.

      “Jah, mina ei ole ka oma tervel eluajal niisugust näinud,” arvas noor õpetaja. “Muidu nad hakkavad rääkimagi, ajavad süüd teiste peale, valetavad, aga see on tumm nagu kala.”

      Asi lõppes sellega, et poisse, nii hästi neid kui teisi, koju kästi minna. Tõnisson üksi jäi sinna. Tema trahv oli: nädal aega ühtejärge peale tundide lõppu üheks tunniks kooli istuma jääda ja iga kord neli salmi lauluraamatust pähe õppida. Laulud lubas köster ise välja valida.

      Seegi ei mõjunud, Tõnisson jäi selleks, mis ta oli.

      X

      Kui Arno nägi, missugune raske hoop sõpra tabas, võttis ta nõuks talle abiks olla. Ta jäi ka peale tunde kooli ja aitas teisel laulusalme pähe õppida. Tõnisson, kes kaunis kõva peaga oli ja õpiasjadest kaunis visalt aru sai, õppis sõbra juuresolekul märksa rutemini kui üksinda. Kui ta laulud juba kaunis selgeks oli saanud, kuulas Arno ta üle ja kui leidis, et kõlbas, läks teine üles ütlema.

      Laupäeva õhtupoolikul, kui nad kahekesi klassitoas olid ja õppisid, leidis Arno, et sõber oli hoopis teistsugune kui harilikult. Täna ei jäänud talle midagi pähe. Ta võis õppida niipalju kui tahtis, aga hakkas ta üles ütlema, siis ei saanud ta kuidagi üle esimese rea. Arno käskis teda hoolega püüda ja võttis vahepeal ise oma esmaspäevased ülesanded käsile. Kui ta siis salaja sõpra tähele pani, nägi ta, et see pärani silmadega raamatusse vahtis, aga mõtetega jumal teab kus oli. Vahetevahel nokutas ta saladuslikult peaga, vaatas akna poole ja näris pliiatsit.

      Viimaks, kui tund juba möödas oli, tegi Arno viimase meeleheitliku katse. Ta võttis lauluraamatu oma kätte, ütles ees ja käskis teisel järele ütelda.

      “Katsu nende sõnade peale ise mõtelda, mis sa välja ütled.”

      Tõnisson läks üles ütlema, aga nagu Arno kartis, ei saanud ta sellega kaugeltki toime. Köster käskis uuesti õppida.

      Arno tahtis jälle aitama hakata, kuid teine ei olnud sellega nõus.

      “Olgu peale, ma katsun ise. Mine ära koju, küllap ma nad ükskord ikka selgeks saan.”

      “Sa ei saa. Mis sul täna viga on?”

      “Küll ma saan, mul pole midagi viga.”

      Arno jättis sõbraga südamlikult jumalaga ja läks. Ta sai küll aru, et teise peas midagi muud oli kui salmide õppimine, aga ta ei tahtnud teda usutama hakata.

      Ja Tõnissoni peas valmis tõesti suur, suur plaan.

      Esmaspäeva hommikul, parajasti vene keele tunni ajal, tuli õpetaja koolituppa. Ta kutsus kooliõpetaja kõrvale ja kõneles sellega natuke aega. Kooliõpetaja käskis Tõnissonil köstri tuppa minna, kuhu õpetaja juba eel oli läinud. Tõnisson läks. Mis seal sündis, sellest ei saanud keegi koolilastest teada, aga kui Tõnisson koolituppa tagasi tuli, teadis Visak kõnelda, et Tõnisson kirikumõisa poiste parve jõepõhja olla lasknud. Kust ta selle teate sai, ei teadnud keegi.

      Arno kohkus. Tal hakkas sõbra pärast hirm. Kui vahetund tuli, läks ta kohe Tõnissoni juurde ja küsis:

      “Mis nad tahtsid sinust?”

      Küsitav puikles esiti vastu, aga pärast ütles siiski, õpetaja ajada tema süüks, et parv jõepõhjas on.

      “Parv jõepõhjas? Kas siis ikka tõsi on, et parv jõepõhjas on?”

      “Nad ütlevad… ega mina ei tea.”

      Arno vaatas Tõnissonile otsa. Selle näost ei paistnud midagi iseäralikku, ainult punasem oli ta kui harilikult ja kõrvalehed õhetasid.

      “Nojaa, СКАЧАТЬ