Kevade. Oskar Luts

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ otsima. Saad aru? Eks mina ütelnud jälle ühekorra köstrist, et see asi selle Visakuga on nii ja naa, ja eks jutt läinud jälle välja, et mina olla köstri peale tühja juttu ajanud… ja seal ta’nd oligi. No nüüd köster ei salli mind enam silma otsas. Ei kannata siin ilmas ükski sunnik välja, kui talle pisut õigust üteldakse. Aga valeta, valeta, vaata, siis oled sa mees! No nüüd, näed, selle parvega jälle: egas ma mõni poisike ei ole, et ma kaksiti parve selga ronin. Minu pärast kullaku nad oma parv üle, siis mina kah sinna ligidale oma sääreluid ei vii… Vaja ütelda õige: lasin jah põhja, näed! Ega nad ju ei usu, mis ma räägin, jään siis veel õigeks meheks pealegi.”

      “Mispärast sa ütlesid, et sa enam kella ei löö?”

      “Ah mispärast? No ikka sellesama parve pärast. Eks nad arvand kõik, las mina ütelda mis tahes, et mina tegin ja nüüd veel salgan pealegi. Noh, ega mind siis siin enam peeta. Eks praosk tee minule nüüd väiksed valged tiivad külge nagu tuikesele, et ma ära võiks lennata, kohe kiriku tornist alla ja kõrtsi kartsumdi, või kuhu nüüd aga saab. Eks ma ütelnud küll, et tõstame parve jõepõhjast ülesse, üks sitt kõik, kudas ta sinna sai, ja paneme poisid peale sõitma. Edaspidi võib ju teisele vaht matraga juure seada, kes siis iga ligitulija ära nokitseb, aga tema ikka: “Seesinane kuri lugu peab päikesevalgele tulema, seesinane kuri lugu peab päikesevalgele tulema.” Eks mina selle peale küll jälle et: “Tõstame parve jõepõhjast ülesse, eks siis ole see kuri lugu päikesevalgel.”

      Aga kus tema? “Peab välja tulema, kes seda tegi!” Nagu nüüd jumal teab mis veel oleks olnud. Oleks veel olnud, et oli mõni hea patsam raha, siis oleks ka maksnud rääkida, aga paar pehkind palginotti jões, ja tema karjub, justkui oleks veeuputus käes ja temal laev tegemata.”

      Arnol hakkas Liblest kahju. Ehk ta küll teadis, et Lible joodik ja hangeldaja on, oli ta temaga siiski, niipalju kui ta temaga ülepea kokku puutus, ilusti läbi saanud. Lible oli tema vastu, kõigi oma vintskete kõnekäändude peale vaatamata, palju sõbralikum kui mõne teise poisi vastu. Ja nüüd pidi ta kellameheametist lahti saama; pidi ära minema jumal teab kui kaugele, nii et teda vast enam kunagi näha ei saa. Ära minema – mispärast? Parve pärast!

      Imelik oli selle parvega: kes laskis selle põhja? Tõnisson ju mitte. Lible kah mitte, sest esimesest ei võinud seda kuidagi uskuda, see oli ju tema sõber ja temale vähemalt oleks ta seda ütelnud, teine jälle, kui ta seda oleks teinud, poleks mitte salgama hakanud; oleks varsti ütelnud:

      “No lasin jah, mis need poisid siis kakerdavad seal alati peal, kukuvad veel viimati sisse ja upuvad ära.” Niiviisi, suure kära ja praginaga ütles ta alati ära, mis tal südame peal oli. Arno oli isegi kord oma isa kuulnud ütlevat:

      “On see Lible nüüd muidu mis ta on, aga ega ta sunnik ei valeta küll.”

      Kui ta midagi müüs, ei luisanud ta kunagi ette, et ta asja eest ise nii ja niipalju maksnud. Kui teised tema käest küsisid, mis ta ise maksnud, ja siis ette viskasid, et ta hirmus palju kasu tahab saada, siis ütles tema:

      “Mis te’s tahate, et ma juurde pean maksma või? Kas siis mõni kaupmees teil kahjuga kauplema läheb, hurjuh!”

      Ja nüüd taheti teda lahti lasta, muidugi rohkem salgamise kui kuriteo enese pärast, sest Kristjan Lible oli Paunvere kirikumõisas juba mõnegi karutüki ära teinud, aga ikka terve nahaga pääsenud, öeldes, et muidugi just tema seda teinud on, ja teinud sellepärast, et ta nii parema arvanud olevat.

      Arno arvas, Lible ei võinud see küll olla, oli see mõni muu, kes ta oli. See pidi üks hirmus, kuri inimene olema. Ja kui nüüd teine sellepärast kellameheametist lahti saab, siis oli just see, see kuri inimene, selles süüdi. Ta hakkas kõnelema:

      “See köster on küll halb inimene, kudas ta nii sinu peale kohe hakkab ajama. Mind haugutab ta kah iga päev.”

      “No mis tal sinuga asja on?” küsis Lible.

      “Haugutab, et mina viina olen joonud, sinuga metsas purjutanud. Iga päev küsib, et millal ma Liblega jälle jooma lähen. Poisid ka naeravad minu üle…”

      Lible vihastas. Ta hakkas päris vihase häälega naerma:

      “No, eks ma ütle, mis Julk-Jüri, see Julk-Jüri; nüüd, näed, lapsi ei jäta kah enam rahu, mis siis veel vanadest inimestest kõnelda. Vaata hullu ometi, või temal juba selle kohta ka midagi ütelda, kui sina paar tilka viina võtsid; nagu oleks jälle mõni mõrtsukatöö või majapõletamine või parvelaskmine olnud! Aga vaata, kudas ta ise teeb: Metsanurga ristjatsil võttis omal ise loti nii täis, et kui hakkas last ristima ja vett otsaette panema, siis ajas taldriku kõige veega säuhti ümber. Nooh, kussa sellega, aga kudas ta teiste järele piilub, va niskoi. Sina, Saare peremees, küsi ta käest õige, kui ta sinuga jälle lorima hakkab, et kuule, Julk-Jüri, milla me sinuga Metsanurga ristjatsile jälle lähme? Siis joome seal kolmekesi: Lible tuleb kah. Mes, kas küsid?”

      “Ei.”

      “Noojaa, muidugi ära küsi, see olgu aga nii lorida muidu. Ega ikka sul ei maksa talle midagi niisuguseid asju ütelda, aga ära sa ennast sarve kah lase ajada. Kui sa näed, et sul õigus on, anna vasta. Mis sul’s õiguse juures ikke karta pruugib. On ikke õigus, nagu Viljandimaa mees ütleb: õigus on – õigus, õigust ei väära kennegi. Ja muidugi, jah… Näed, mina niisamati selle parvejandiga: raiu või tükkideks, aga ei ole lasnud, ei ole lasnud, mis sa mulle ikke ära teed? Kui sa tükkideks raiud, siis karjub sõrme küüs kah: ei ole, näed, lasnud su parve jõe põhja, aga kui ta nüüd veel väljas oleks, siis laseks küll. Jah, niiviisi on asjad, Saare peremees. Kui kasvad, küllap siis näed, et kõik, mis hiilgab, ei ole veel kuld. Õpetaja ja köstri pealagesid on jumal silitanud, nii et pealuud hiilgavad, aga ära arva veel, et see on kuld.”

      Nad jõudsid Saarele. Pererahvas tuli parajasti lauda juurest loomi talitamast, ja kui Lible oma õnnetusloo neile lühidalt ära oli rääkinud, oleks Mari, kes Saarel tüdrukuks oli, ärevuse pärast peaaegu seasöögi pange astunud. Lible oli teda kord jommis peaga oma prouaks lubanud võtta, ja see oli tüdrukule nii pealuu sisse jäänud, et ta Lible peale tõesti natuke lootma hakkas. Lible lähenevast elukorra muutusest kuuldes ehmus ta. Lible, kes seda märkas, kahmas kohe:

      “Noh, seal ta nüüd on. Ise teine kohmetu nagu seitsmesopiline kamajahu kott, aga näe, kellamehe prouaks tahab saada.”

      Mari läks näost punaseks, äigas sõnnikuse käega korra üle roosilise palge ja kostis:

      “Võeh, jumaluke, oleks veel olema, et oleks kellamees, ise saad varsti aplaagrisse, ime siis käppa nagu karu talvel. Vaata, et varsti ei ole endal iva ega marja hamba alla pista, ei tea, millega sa veel naist tahad toita.”

      “Tohoo imet säh,” sõnas Lible. “Mis sa’s arvad, et ma omale naise koju nuuma peale viin või. Naine peab mind toitma. Kui sa mul tööd ei taha teha, poe ahjuprao vahele ja söö savi nagu prussakas.”

      “No ega kedagi, Kristjan,” aitas sulane oma poolt, “aga siis oled varsti ahjust ilma, kui sa juba Mari paned savi sööma.”

      “Pähäh! Nagu savist ja telliskivist ahjusid üksi maailmakera peal on, nagu mina raudahju ei mõista osta,” irvitas Kristjan.

      “See Mari sööb sul rauda kah,” vastas sulane.

      Mari, kellele Kristjani “kui sa mul tööd ei tee” nagu magus muusika kõrvus helises, ütles:

      “Ja-jah, ära sa arva ühti, et aga mina sul üksi tööl hakkan käima, las siis sina jood ja kakled.”

      Tema heameeleks vastas Lible:

СКАЧАТЬ